Category Archives: Eesti ajakirjandus

Sotsioloogid rõhutavad: MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut ei tegele tõsiseltvõetava teadusega

Allikas: Ivelin Radkov / Getty Images

Allikas: Ivelin Radkov / Getty Images

MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut (YI) meelsusuuringuna esitletud küsitlustulemused on taas päevakorral. Kui mullu augustis seadsid samasuguse uuringu alusel tehtud järeldusi kahtluse alla vaid üksikud kriitikud, nende hulgas MTÜ Ravikanep, siis seekord juhivad tõsistele puudujääkidele ja ebakohtadele tähelepanu juba ka akadeemilised ühiskonnauurijad.

Eesti Sotsioloogide Liidu, sotsioloogiaüliõpilaste liidu ja nii Tartu kui ka Tallinna ühiskonnateaduste instituutide tänane ühisavaldus kutsub ajakirjandust ja teisi avaliku kommunikatsiooni institutsioone üles mitte tiražeerima kahtlaste eesmärkidega, ebapädevate uuringute andmeid ja nende alusel tehtud järeldusi.

Liit seab kahtluse alla YI eetilised ja metodoloogised praktikad ning nendega mitte arvestanud uuringu olulisuse ja usaldusväärsuse. Samuti avaldatakse muret selle üle, et YI kasutab enese legitimeerimiseks akadeemilisi sümboleid. „Soovime rõhutada, et MTÜ-l Ühiskonnauuringute Instituut ei ole mingit seost Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituutidega ning soovime, et avalikkus oleks seose puudumisest selgelt informeeritud,“ kirjutatakse pöördumises.

Nagu MTÜ Ravikanep mullune õiendus, lõppeb ka Eesti Sotsioloogide Liidu avaldus palvega meediaväljaandeil kriitiliselt hinnata kajastamiseks valitud sotsiaalteaduslike uuringute kvaliteeti ja neid korraldavate institutsioonide, ühingute ja rühmituste tõsiseltvõetavust.

Samale teemale on pühendatud Tartu Ülikooli sotsioloogia eriala doktorandide Eveliis Padari ja Häli Tarumi tänane artikkel Eesti Päevalehes, „Ühiskonnauuringute instituudi uuring on libateadus võltstõdede ajastul“. Autorid küsivad, kas ebamäärase rahastuse, motiivide ja huvidega organisatsiooni olukorrahinnangud ikka saavad olla sõltumatud. „[YI esindaja kinnitas], et nad on MTÜ, mis kasutab teadlaste nõu ja eraisikute rahastust, ning et akadeemilised süvaanalüüsid ei olegi nende ambitsioon,“ kirjutavad Padar ja Tarum. „See peaks olema ohumärk kõigile, kes kunagi satuvad nende uuringuid või raporteid lugema: niisugune väide kinnitab, et nende uuringud on subjektiivsed ja kindla kogukonna/sõpruskonna huvide kesksed.“

Doktorandide kriitikat pälvib mh YI uuringu ülesehitus: „[K]õnealune MTÜ [esitles] avalikkusele küsitletute protsentuaalset jaotust kindlale küsimusele vastamise puhul, mainimata, mida need andmed sisuliselt tähendavad. /—/ [U]saldusväärse uuringu korraldamiseks tuleks ka kombineerida erinevaid uurimismeetodeid, kuid seda pole MTÜ oma senistes töödes teinud. Kui uuringuasutus esitab selliseid tulemusi, on need parimal juhul küsitavad, kõnealusel juhul aga ebaeetilised ja manipuleerivad.“

Autorite hinnangul on YI esitatud järelduste näol tegemist infooperatsiooniga: „[R]äägitakse ulatuslikest uuringutest, näidatakse värvilisi graafikuid kenasti disainitud veebilehel, viidatakse sõltumatusele, kuid samal ajal konstrueeritakse oma reaalsust ja seeläbi manipuleeritakse avaliku arvamusega.“

„Küsimus pole selles, kas selliste „uuringute” tulemused meile meeldivad või mitte,“ võtavad Padar ja Tarum kokku kriitika, millega MTÜ Ravikanep ühineb. „Problemaatiline on kõnealuse MTÜ metoodika ja mimikri, mida tulemusi esitledes kasutatakse.“ 

EMOR_02

MTÜ Ravikanep tervitab sotsiaalkomisjoni otsust jätkata arutelu raviotstarbelise kanepi teemadel

Möödunud nädalal kogunes Riigikogu sotsiaalkomisjon kuulama argumente kahes petitsioonis esitatud kannabinoidravi kättesaadavuse parendamise ettepanekute poolt ja vastu. Enne selle nädala esmaspäeval langetatud otsust saatis MTÜ Ravikanep sotsiaalkomisjonile õienduse mõnede istungil ja sellejärgses meediakajastuses kõlanud väidete asjus. Edasise ühiskondliku arutelu hoidmiseks tõenduspõhisuse kursil avaldame õienduse muutmata kujul.

Sotsiaalkomiskoni sellenädalased otsused — jätkata aprillis kahe kollektiivse pöördumise arutelu, hankida lisateavet kannabinoidmeditsiini kohta ning arutada seda meedikute ja spetsialistidega — suurendavad lootust, et edasiste arutelude raames võetaks arvesse ka ravi saavate patsientide ja kannabinoide oma töös igapäevaselt rakendavate välisekspertide kogemusi. Samuti loodame, et pealiskaudne ja halvustav suhtumine ning selle kriitikavaba kajastus edasiste arengute juures enam tooni ei anna.

MTÜ Ravikanep kommentaarid kannabinoidravi teemalistele avaldustele

10.02.2017

Lugupeetud sotsiaalkomisjoni liikmed,

Kuna kuulsime Eesti Arstide Liidu, Tervise Arengu Instituudi ning teiste erialaliitude ja ametkondade esindajate arvamusi kannabinoidravi reguleerimise küsimustes alles 7. veebruaril toimunud Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil, ei olnud meil ajalisi piiranguid arvestades võimalik kohapeal kommenteerida ja täpsustada kõiki esitatud väiteid. Et arutelu püsiks tõenduspõhistel, faktilistel alustel, palume komisjonil enne edasiste protseduuride lõplikku otsustamist võtta arvesse ka MTÜ Ravikanep järgmist õiendust.

Arstide Liidu avaldus (PDF, 2 lk) algas nendingust, et “kanep kuulub ohtlike uimastite hulka kõrvuti amfetamiini, heroiini ja oopiumiga ning on ÜRO narkootiliste ainete konventsiooni alusel keelatud aastast 1961”. Väide vastab tõele, ent viidatud klassifikatsiooni alused on tugeva kahtluse alla seadnud ÜRO juures tegutsev Maailma Tervishoiuorganisatsiooni WHO uimastisõltuvuse ekspertkomitee ECDD, mis hiljuti nentis, et otsus kanepi ja selle toimeainete klassifitseerimiseks sarnaselt ohtlikele uimastitele ei rajane ühelgi ametlikul ülevaatehinnangul („Cannabis has never been subject to a formal pre-review or critical review by the ECDD.“ [1]). Leiame, et toetumine mittetõenduspõhisele klassifikatsioonile kujutab endast arutlusviga, mida nimetatakse autoriteedile apelleerimiseks (ingl appeal to authority).

Arstide Liidu avalduses rõhutatakse ka, et “eraldi liiki “ravikanepit” kui sellist ei ole olemas”. MTÜ Ravikanep ei ole arvamust, nagu eksisteeriks kanepisort või alamliik nimega “ravikanep”, kohanud mujal kui kannabinoidravi laiendamise ettepanekuid kritiseerivates sõnavõttudes. Samamoodi nagu mujal maailmas, osutame meie ja osutavad tarvitajad terminiga “ravikanep” (ingl medical cannabis) taimsete kannabinoidide pruukimise eesmärkidele. Arutelu semantika üle pole sisuline.

Samas avalduses kohtasime väidet, et “kannabinoidid akumuleeruvad rasvkoes ja pikendavad intoksikatsiooni kestust”. MTÜ Ravikanep arusaamisel tähendab “intoksikatsioon” joovet ning asjaolu, et kanepi ainevahetusjäägid, täpsemalt Δ9-THC ja selle peamised metaboliidid võivad rasvkoes püsida suhteliselt kaua, ei tähenda, et need põhjustavad joovet. Nagu sedastab ka EAL juba järgmises lauses, kestab toime 1–2 tundi. Täpsustame, et tegelikkuses on ühekordse intoksikatsiooni aeg sageli ka pikem; suukaudsel manustamisel võib teisenenud meeleseisund väldata isegi mitu tundi kauem [2]. Katsed, mille läbiviimist inimestel peetakse ebaeetiliseks, on primaatidel näidanud, et eri tarbimismustrite juures ei pruugi Δ9-THC ja/või selle metaboliitide tase olla selges korrelatsioonis füsioloogiliste mõjudega [3]. Anda mõista, nagu EAL oma avalduses teeb, et fütokannabinoidide intoksikatsioon võib kesta kuni 30 päeva, on väga eksitav.

Ehkki kanepi tarvitamisega — eelkõige regulaarselt, suurtes kogustes ja õrnas eas —  võivad kaasneda ohud vaimsele tervisele, on kanepitarvitamise mõju kehalisele tervisele minimaalne. Näiteks hiljuti avaldatud pikaajaliste kanepitarvitajate ja tubakasuitsetajate tervislike seisundite võrdluses ei leitud kanepitarvitamisel peale igemehaiguste riski mõningase suurenemise muid kehalist tervist kahjustavaid aspekte, samas kui tubakasuitsetamisega kaasnes võrdluses kontrollrühma ja kanepitarvitajatega oluliselt sagedamini süsteemset põletikku, kehvemat kopsufunktsiooni või ainevahetushaiguseid [4]. Samuti on piisavalt nüüdisaegseid andmeid, nagu nt rahvusvahelise kopsuvähi konsortsiumi hiljuti avaldatud põhjalik analüüs, mis näitavad, et isegi kanepi suitsetamine ei põhjusta kopsuvähki [5]. Mõistagi ei hõlma käesolev dokument kanepitarvitamise tervisemõjude täielikku analüüsi, küll aga leiduvad vastavad andmed hiljuti avaldatud meta-analüüse ja ülevaateartikleid kokkuvõtvas töös [6].

Omistada kanepi reguleerimise pooldajatele väide, nagu ei tekitaks kanep sõltuvust, on meelevaldne. Ükski komisjoni istungil viibinud „kanepipooldaja” pole sellist väidet kunagi esitanud. Kanepisõltuvuse tekkimise võimalus on hästi dokumenteeritud ning nagu ka EAL välja toob, on see risk ligikaudu üheksal protsendil täiskasvanud tarvitajatest.

Täpsustamist nõuab ka EAL-i väide, et “arvesse [ei saa] võtta teadmata arvu osalejatega EMOR-i küsitluses antud subjektiivset hinnangut kanepi legaliseerimise pooldamise osas”. MTÜ Ravikanep kolm aastat tagasi tellitud TNS Emori uuringule vastas täpselt 538 täisealist Eesti elanikku. Uuringu täpsema metoodikaga saab tutvuda siin: https://drive.google.com/file/d/0BxV86uYJfhXjcy1yc2ZCNUtTVzg/. Need andmed on uuringu ilmumisest peale olnud avalikud.
EMOR_02
Meie jaoks üheks kõige murettekitavamaks aspektiks oli EAL-i ettekandes komisjoni istungil kõlanud võrdlus kanepi ja nn MMS-i (kloordioksiidi) vahel, mis andis mõista, et kanep kuulub Arstide Liidu arvates sarnaselt muude „imeravimitega“ eelkõige homöopaatide ja muude posijate arsenali. Kannabinoidide potentsiaalsetele ravimõjudele viitavate seni läbi viidud teadustööde hulka ja nende tulemusi nii loomamudelites kui ka inimkatsetes arvestades on äärmiselt taunitav, et EAL sellist seisukohta väljendab. Nagu ka EAL-i ettekandes esile tõsteti, on kannabinoidipõhised ravimid juba praegusel hetkel teatud näidustuste puhul tõenduspõhises meditsiinis kasutusel ja saanud vastavate regulatiivsete organite heakskiidu, olgugi, et tegemist pole esmaste ja peamiste ravimitega. Taolised üleolevalt demoniseerivad sõnavõtud on ilmekas näide põhjusest, miks MTÜ Ravikanep korraldatud küsitlusuuringu vastajad valdavalt kannabinoidravi teemat oma arstiga arutada ei soovi või sellest kiiresti loobuvad.

Kanepi ja kannabinoidide terviseriskide uuringute tulemustest rääkides toonitab MTÜ Ravikanep, et kanepiürt on ÜRO keelatud ainete nimekirjas olnud juba 56 aastat ehk peaaegu kaks inimpõlve. Selle aja jooksul on jõutud teaduslikult uurida kanepi ja selle tarvitamise tagajärgede väga mitmesuguseid — eriti just negatiivseid — aspekte, ja pole vale väita, et kanep ja selle peamine toimeaine Δ9-THC on ühed uuritumad, kui mitte kõige uuritumad psühhoaktiivsed ained. Kindlasti on neid puudutavate teadustööde hulk oluliselt suurem kui pea ükskõik millise teise arstide igapäevakasutusse kuuluva ravimi mõjude uuringute hulk. Nende arvukate uuringutega on ajapikku välja selgitatud konkreetsed riskigrupid, mille esindajatele kujutavad kanep ja kannabinoidid oluliselt suuremat ohtu kui elanikkonnale üldiselt. Nendeks on eelkõige alaealised ja noored, praegused või endised sõltuvushäirega inimesed, isikud, kellel on vaimse tervise häire või kelle lähissugulastel esineb vaimuhaiguseid, patsiendid, kellel on südame-veresoonkonna, immuunsüsteemi või hingamisteede tõsised häired, ja rasedad ning imetavad emad [6].

Mõistame, et millegi suhtelist ohutust on oluliselt raskem tõendada kui ohtlikkust, sest alati saab küsida, kas me teame ikka piisavalt; alati jääb võimalus nõuda rohkem ja parema kvaliteediga andmeid. Arstide Liidu seisukohas väljendatud argumenti, et paarikümne aasta pärast on loodetavasti kogunenud piisavalt tõendeid, mis viimaks põhjendavad kanepi klassifitseerimist kokku kõige ohtlikumate narkootiliste ainetega, kasutati aga juba kanepi globaalse keelustamise algusajal rohkem kui pool sajandit tagasi. Järgnenud kümnendite jooksul läbi viidud uuringud annavad siiski üha kindlamalt mõista, et riskigruppidesse mitte kuuluvate isikute jaoks kanepi tarvitamine tõsiseid terviseriske pigem kaasa ei too.

Istungile järgnenud meediakajastustest tõusis esile Eesti Valu Seltsi presidendi, anestesioloog Boris Gabovitši murettekitav avaldus, et kannabinoidravimite valuvastane toime pole tõendatud. MTÜ Ravikanep peab vajalikuks täpsustada, et see TV3 uudistesaates esitatud väide vastab tõele vaid akuutse valu korral, mille alandamist kannabinoididega läbi viidud uuringud tõesti tugevalt ei kinnita. Küll aga on kõige värskematel andmetel piisavalt tõendatud kannabinoidide kroonilist valu vaigistav toime; viimati jõudis sellisele järeldusele USA teaduste akadeemiate liit NASEM 2454 krooniliste valudega patsienti ja 28 juhuslikustatud kliinilise uuringu tulemusi hõlmanud meta-analüüsis [7] (kokkuvõtet ravimõjudest vaata siit; samuti vt ptk “Lisa 2. Kanepi ja kannabinoidide kasutamine valuravis”, “Ravikanepiraport 2016”, lk 99–123). Samuti ei vasta tõele dr Gabovitši väide, et kannabinoidravimite määramine on sama lihtne kui iga teise müügiloata ravimi väljakirjutamine — enamiku Eestis müügiloata ravimite väljakirjutamine ei nõua meie teada praegu sotsiaalministeeriumi erialakomisjoni heakskiitu.

Eeltoodust lähtudes on MTÜ Ravikanep kui kannabinoide terapeutilistel eesmärkidel kasutatavate inimeste eeskosteorganisatsioon seisukohal, et riskid, mis kaasnevad kanepi ja kannabinoidide tarvitamisega — eelkõige kannabinoidide tarvitamisega raviotstarbel — on tugevalt üle hinnatud. Seejuures on nende hinnangute kujundamisel toetutud hirmudele, millel kannabinoidravi kontekstis pole sageli alust ja/või mida saab ennetada, nt vältides vastavate ravimite väljakirjutamist alaealistele, rasedatele ja vaimuhaigusi põdevatele patsientidele. EAL-i seisukoht, et kannabinoidravi on vajadusel lihtsasti kättesaadav, on teravas vastuolus meie kogutud andmete ja praktilise kogemusega, mis on meieni jõudnud läbi arvukate juhtumikirjelduste ja pöördumiste. MTÜ Ravikanep leiab, et vastuvõetamatu on olukord, kus tungiva ravivajadusega krooniliselt haigel inimesel on julgem ja kindlam tunne hankida kontrollimata kvaliteedi ja teadmata toimeainesisaldusega, ent leevendust pakkuvat ravimpreparaadi analoogi kanepidiilerilt või kriminaalkaristusega riskides ise kanepit kasvatada, kui pöörduda sertifitseeritud ravimi saamiseks arstide ja meditsiinisüsteemi poole.

Siim Erik Siimut, MSc,

Mart Kalvet,

MTÜ Ravikanep juhatus

[1]       “Extract from the Report of the 38th Expert Committee on Drug Dependence, convened from 14 to 18 November 2016, at WHO headquarters in Geneva.” (https://www.unodc.org/documents/commissions/CND/CND_Sessions/CND_59Reconvened/ECN72016_CRP13_V1610192.pdf)

[2]       F. Grotenhermen, “Pharmacokinetics and Pharmacodynamics of Cannabinoids,” Clin. Pharmacokinet., vol. 42, no. 4, pp. 327–360, Apr. 2003.

[3]       B. C. Ginsburg, L. Hruba, A. Zaki, M. Javors, and L. R. McMahon, “Blood levels do not predict behavioral or physiological effects of Δ9-tetrahydrocannabinol in rhesus monkeys with different patterns of exposure,” Drug Alcohol Depend., vol. 139, pp. 1–8, Jun. 2014.

[4]       M. H. Meier et al., “Associations Between Cannabis Use and Physical Health Problems in Early Midlife: A Longitudinal Comparison of Persistent Cannabis vs Tobacco Users,” JAMA Psychiatry, vol. 73, no. 7, pp. 731–740, Jul. 2016.

[5]       L. R. Zhang et al., “Cannabis smoking and lung cancer risk: Pooled analysis in the International Lung Cancer Consortium,” Int. J. Cancer, vol. 136, no. 4, pp. 894–903, Feb. 2015.

[6]       J. Sachs, E. McGlade, and D. Yurgelun-Todd, “Safety and Toxicology of Cannabinoids,” Neurotherapeutics, vol. 12, no. 4, pp. 735–746, Oct. 2015.

[7] https://www.nap.edu/catalog/24625/the-health-effects-of-cannabis-and-cannabinoids-the-current-state

 

MTÜ Ravikanep kutsub CBD-ekstraktide tarvitajaid üles andma teada soovimatutest kõrvalmõjudest

Foto: phytopluscbd.comEesti Päevalehes 30. novembril ilmunud Tuuli Jõesaare artikkel “Tervisepoe kanepiõli saatis tallinlase eluohtliku reaktsiooniga haiglasse” [1] annab mõista, et Eestis apteekides toidulisandina müüdavate kannabidiooli (CBD) sisaldusega kanepitoodete tarvitamine võib põhjustada eluohtlikku serotoniinisündroomi. Artikkel kirjeldab ühe patsiendi kogemust, kes saab ravi antidepressantide ja rahustitega ning üritas rahustit Xanax arstiga konsulteerimata asendada kanepiõliga. Soovitud rahustava mõju asemel tabas patsienti hulk ägedaid soovimatuid sümptomeid. „Tundsin, nagu oleks mulle keeva vett sisse kallatud. Süda hakkas puperdama ja käed-jalad surid ära. Mul tekkisid värinad ja ajas kohutavalt iiveldama. Tasakaal hakkas ära kaduma ja pidin pikali heitma. Tekkis hirm, et ma suren ära,“ kirjeldab mitmeks tunniks haiglasse tilgutite alla viidud Kristi kontsentraadi tarvitamisele järgnenud vaevuseid.

Artiklis viidatakse Tartu Ülikooli kliinilise farmakoloogia professorile dr Anti Kaldale, kelle osutusel võis Kristil ilmneda serotoniinisündroom, s.t olukord, kus organismis on liiga palju serotoniini, mis põhjustab serotoniiniretseptorite üleaktivatsiooni. „Serotoniinisündroom on potentsiaalselt eluohtlik seisund, mis võib tekkida teatud antidepressantide (SSRI, SNRI) ja teiste serotoninergilist neurotransmitterite süsteemi mõjutavate ravimite ja toiduainete (soja ja muna jms) kooskasutamisel. Antud juhul võisid põhjuseks olla antidepressant ja kannabidiool,” täpsustas Kalda.

MTÜ Ravikanep hinnangul on tõenäosus, et serotoniinisündroomi võib esile kutsuda üksnes umbes 50 mg suurune CBD-annus, väga madal, ja inimestel, kes ei tarvita peale kontrollitud koostisega CBD-toidulisandi muid serotonergilist süsteemi mõjutavaid aineid, pole põhjust muretseda. Maksab silmas pidada, et kanepiürdi mittepsühhotroopsel toimeainel kannabidioolil (CBD-l) on tõepoolest kerge aktiveeriv mõju serotonergilisele süsteemile; täpsemalt on CBD ühe serotoniinisündroomiga seostatud retseptori 5HT-1a mõõduka tugevusega agonist [2, 3]. Seejuures on CBD ka paljude serotoniinisüsteemi mõjutavate antidepressantide ühe peamise laguensüümi CYP450 mõnede vormide inhibiitor [4],  mis võib omakorda võimendada antidepressantide kõrvalmõjusid ja suurendada serotoniinisündroomi tekkimise tõenäosust. Muude serotonergilist süsteemi mõjutavate ravimite, nt paljude antidepressantide kasutamisel koos CBD-ga ei saa seega sündroomi vallandumist sünergiliste mõjude kaskaadi tagajärjel tõesti välistada.

MTÜ Ravikanep rõhutab, et kannabinoidravimitel — ka mittepsühhotroopsetel, CBD-põhistel kanepitoodetel — on sarnaselt kõigile päris ravimitele potentsiaalseid soovimatuid kõrvalmõjusid. Nagu viidatud ka tänavu ilmunud andmekogus „Ravikanepiraport 2016“ (vt http://raport.ravikanep.ee; „Lisa 7. Kannabinoidid epilepsia ravis“), on CBD-põhiste ravimitega läbi viidud kliinilistes katsetes väikesel osal patsientidest esinenud soovimatuid kõrvalmõjusid nagu somnolentsus, söögiisu vähenemine, kõhulahtisus, kurnatus, ärrituvus, ülemiste hingamisteede nakkus, palavik, nohu ja isegi krambid [5]. Sellepärast tuleks ka toidulisandina müüdavate kanepitoodete raviotstarbeline tarvitamine alati arstiga kooskõlastada, eriti kui samal ajal tarvitatakse muid ravimeid ja/või püütakse mõnest pikka aega tarvitatud konventsionaalsest ravimist loobuda.

Artikkel juhib tähelepanu murettekitavatele ebakohtadele konkreetse CBD-toidulisandi päritolu ja analüüside usaldusväärsuse juures. Seetõttu ei saa välistada, et artiklis kirjeldatud ägeda vastureaktsiooni kutsus patsiendil esile mõni muu konkreetse toidulisandi koostises leidunud, ent pakendil mainimata jäetud kõrvalaine. Kuni toodet pole täiendavalt analüüsitud, on täpsemad spekulatsioonid ennatlikud, kuid kutsume käesolevaga üles inimesi, kes mõnd Eestis turustatavatest kannabidioolisisaldusega toodetest tarvitades on kogenud ebameeldivaid soovimatuid kõrvalmõjusid, neist siiski teada andma oma arstile, meile e-posti teel (juhatus@ravikanep.ee) või otse Ravimiametile vastava veebivormi kaudu: http://www.ravimiamet.ee/node/244 [6].

MTÜ Ravikanep hinnangul on seesuguste juhtumite võimalikult põhjalik, tasakaalukas ja kallutamata kaardistamine oluline, kuna aitab saada selgemat ülevaadet kanepi ja/või selle toimeainete mõjudest, sh soovimatutest kõrvalmõjudest ja ristreaktsioonidest muude ravimitega, ning lõimida kannabinoide kiiremini ülejäänud tõenduspõhise nüüdismeditsiiniga.

Viited:

Toetus ravikanepile on ühiskonnas oluliselt tõusnud

Allikas: drugpolicy.org

Allikas: drugpolicy.org

Rahva hoiakuid kraadivad küsitlusuuringud on alati huvitavad, kuid nende tõlgendamisega peab olema ettevaatlik, kuna pealiskaudne kajastus võib pilti tegelikkusest oluliselt moonutada. MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut (YI) läbi viidud väärtushinnangute-teemalise küsitluse raames kogutud andmete lähem vaatlus näitab, et nende põhjal ei saa väita paljutki, mida avalik-õiguslikus meedias juba väidetud on.

Kanepiravi toetab 84% elanikkonnast?

Reedel, 5. augustil avaldas Rahvusringhääling uudise pealkirjaga „Uuring: 93 protsenti on vastu kanepi tarvitamisele“, milles väideti m.h, et 62 protsenti YI küsimustele vastajatest leiab, et kanep ravimina võiks olla lubatud ja et selles küsimuses on pooldajatel ülekaal peaaegu kõikides sotsiaalsetes gruppides.

YI kodulehel avaldatud küsitlusvastustest nähtub, et toetus on tegelikult suuremgi; koguni 84,1 protsenti vastanuist pidas kanepi tarvitamist meditsiinis mingitel tingimustel õigustatuks. See rõõmustab, kuna 2014. aasta novembris vastas TNS Emori läbi viidud uuringu raames küsimusele „Kuivõrd pooldate, et teatud ravitoime tõttu võiks kanep arsti retsepti alusel olla Eestis laiemalt kasutusel?“ kindla või suhteliselt kindla „jaa“-ga vaid 41 protsenti küsitletuist.

Toetuse kasv kannabinoidravile näitab, et vähem kui poolteise aastaga on Eesti üldsuse teadlikkus kannabinoidmeditsiinist oluliselt kasvanud — loodame, et meiegi tegevusel on selles oma osa. Rõõm positiivsest tulemusest oleks aga suurem, kui väärtushinnangu-uuring ise oleks olnud paremini konstrueeritud ja kui ajakirjandus ei võtaks selle tellijate tõlgendusi puhta kullana.

Uuringu tõsiseltvõetavusest

Juba tänavu märtsis avaldas ERR uudise pealkirjaga „Ühiskonnauuringute Instituudi sõnul neil poliitilist agendat ei ole“, milles Tartu Ülikooli sotsioloogia õppetooli juhataja Veronika Kalmus tõstis esile YI uuringu mitmeid puuduseid: poliitiliste eelistuste väljaselgitamisel ei pruugi veebiküsitlus tõeseid vastuseid anda; veebiküsitlusele vastajate koosseis on kallutatud ea, elustiili, kapitaliseerituse jm poolest, ning küsitlustulemusi võib mõjutada eelhäälestamine küsimustega hirmutavatel või polariseerivatel teemadel.

Tollessamas artiklis distantseeris uuringujuht Juhan Kivirähk küsitluse läbi viinud Turu-Uuringute AS-i selgesõnaliselt uuringu koostamisest ja selle tulemuste tõlgendamisest, öeldes: “See ei ole Turu-uuringute uuring, me pakkusime ainult küsitlustööd, aga oma küsitlusi alustades me alati vaatame oma küsimustiku läbi sellest aspektist, et see oleks neutraalne, tasakaalus ja vastajat kuhugi poole ei kallutaks. “

Eelöeldut arvesse võttes ei saa MTÜ Ravikanep YI küsitlusest paistvat tugevat toetust ravikanepile kaljukindlaks pidada. Ehkki loodame, et toetus on aastatega tõusnud, ei saa me YI uuringu põhjal seda tegelikult järeldada. Igal juhul on selge, et üldsuse teavitamist ja instantside survestamist nüüdiseagse, tõenduspõhise, mõistuspäraselt reguleeritud kannabinoidravi teemadel tuleb jätkata, kuni see on saanud tegelikkuseks.

Rohkem süvenemist, ajakirjanikud!

YI esindaja väitis ERR-i uudises m.h, et kanepi legaliseerimist ei pea õigustatuks 87 protsenti valimisõiguslikest kodanikest, järeldades sellest, et kanepi legaliseerimise arutelu on ühiskonnas esile kerkinud ainult väikese, kuid hääleka grupi initsiatiivil, samas kui eestimaalaste enamiku hinnangul ei peaks see küsimus üldse päevakorras olema.

Pilk YI kodulehel avaldatud küsitlusvastustele ütleb, et selline järeldus on meelevaldne. Küsimusele „Palun öelge, kas kanepi legaliseerimine on alati õigustatud, mitte kunagi õigustatud või on tõde kusagil vahepeal?“ on kindlalt eitava vastuse „Mitte kunagi õigustatud“ andnud ainult 59,5 protsenti vastanuist, samas kui 37,4 protsenti on andnud kümnepunktisel astmikul muid punkte valides mõista, et mingitel tingimustel peavad nad „kanepi legaliseerimist“ õigustatuks.

Üks huvitav järeldus, mida samade andmete põhjal teha saaks, on, et tervelt 3,9 protsenti elanikkonnast toetab kanepituru tingimusteta legitimiseerimist, s.h kõikide piirangute kaotamist kanepi ja selle saaduste tootmisele, müügile-ostule, reklaamimisele ja tarvitamisele. Esiletõstetud puuduseid uuringu metoodikas arvesse võttes me sellist järeldust siiski tegema ei kiirusta, nagu me ei kiirusta nõustuma YI järeldustega uuringu muude punktide osas.

MTÜ Ravikanep hinnangul ei ole kanepi legaliseerimise teemalise küsimuse selline püstitus mõistlik ning sellele antud vastused ei võimalda teha jõuliseid järeldusi rahva tegelike eelistuste ja hoiakute kohta. Kuni mõiste „legaliseerimine“ pole sisustatud tähendusega, sisustab iga küsitletu selle ise.

YI tänavuses uuringus kajastuv napp toetus legaliseerimisele on seda kummalisem, et 2014. aastal andsid TNS Emori uuringus küsimusele „Kuivõrd pooldate, et sarnaselt tubaka-, alkoholi- ja ravimiturgudega reguleeriks ja kontrolliks riik ka kanepiturgu?“ pooldava või pigem pooldava vastuse 67 protsenti küsitletuist. Tõenäoliselt ei peegelda toonase küsitluse tulemuste diametraalne lahknevus tänavu jaanuaris läbi viidud YI uuringu tulemustest mitte rahva tegelikku suhtumist, vaid johtub m.h YI esitatud küsimuse sõnastuse puudulikkusest. 

MTÜ Ravikanep on alati valmis pakkuma abi ja oskusteavet kanepiteemaliste rahvaküsitluste koostamisel, et küsimused saaksid võimalikult sisukad ja neutraalsed ning tulemused võimalikult informatiivsed. 

 

Kuidas suhtuda kanepiga ravijatesse?

http://www.drugpolicy.org/realistic-marijuana-user-stock-images

Foto: Drug Policy Alliance

Ehkki nii mõnegi hea tervise juures, seadusekuuleka ja muidu ontliku kodaniku jaoks tundub esmapilgul lihtne tunnistada igas olukorras ülemaks kehtivad seadused, nende jõustajate pädevus ja jõustamismeetmete proportsionaalsus, hakkavad õige ja vale piirid nihkuma, kui meid või meie lähedasi tabab olukord, kus tõhusaim viis säilitada tervist ja elukvaliteeti on seaduseid rikkuda.

See olukord ei ole hüpoteetiline — Eestis leidub inimesi, kes ravivad end omaalgatuslikult medikamentidega, mida tervishoiusüsteem neile ei võimalda, hankides neid mustalt turult või kasvatades ise. Mõned satuvad politsei ja prokuratuuri huviorbiiti, mõistetakse süüdi ja peavad kandma karistust paragrahvide alusel, mis keelavad narkootiliste ainete käitlemist. Praktikas tähendab see trahve ja menetluskulusid, aresti ning mõnikord ka tingimisi või koguni reaalset vabadusekaotust. 

Esialgu moodustavad võimaliku kannabinoidravi-näidustusega patsiendid kõigist kanepi ebaseaduslikest tarvitajatest suhteliselt väikese osa. Ehkki võib väita, et mis tahes uimastava aine regulaarne pruukija leevendab mingisuguseid vaevuseid, nt stressi või suhtluspuuet, pole õige rekreatiivpruukijate enamikku võrdsustada tõsiste haigetega, kelle jaoks kanepi toimeained võivad olla ainsaks jätkusuutlikuks leevenduseks kroonilistele, ravimatutele sümptomitele. Ometi tuleks volitamata farmatseutilist eneseabi vaadelda laiemal taustal, milleks on keelatud ainete tarvitamine üldiselt. 

Kanep on kõige levinum keelustatud uimasti, mille tarvitamise määrad on pärast kümnendi kestnud kerkimist juba aastaid püsinud stabiilsed. Vähemalt veerandil Eesti keskkoolilõpetajatest on kanepikogemus. Euroopa uimastiseirekeskuse EMCDDA hinnangul on valdav osa siin tarvitatavast kanepist kasvatatud kohapeal. Seadused, mis keelavad tarvitamist-kasvatamist ja mille alusel karistatakse aastas mõndasadat kodanikku, on tegelikkuse ees ilmselt jõuetud. Nende jõustamine toimib pigem halva õnne loteriina kui tõhusa heidutusmeetmena, suurendades umbusaldust ametkondade ja riigi suhtes ning soodustades „õilsate salakaubitsejate“ tegevust, kes keelatud ravimeid patsientidele vahendavad ja keda reguleerimata turul on tihti võimatu eristada tavalistest narkodiileritest. 

Olukorras, kus suurem osa riskigruppidest hangib, kasvatab ja tarvitab kanepit karistamatult ning politsei kanepiseaduste pisirikkujaid aktiivselt ei kimbuta — viimastel aastatel on kasvatamise eest karistatud peamiselt selliseid väikekasvatajaid, kelle peale keegi on kaebuse esitanud —, on raske kiita heaks ravinäidustusega kodanike nuhtlemist meeleheitliku eneseabi kohaldamise eest, isegi kui selline ravi pole nüüdismeditsiini vaatevinklist veel piisavalt tõendatud. 

Aiandushuvilise naabri juhtum

Üdini seadusekuulekal kodanikul pole ka pärast selliste asjaolude vaagimist vaja pikalt mõelda, sest kanepikasvatajast naabrile politsei kutsuda on tema seisukohast igal juhul õigem kui kuritegevust ühelgi kujul sallida. Neil, kes pole karmide uimastiseaduste põhjendatuses täiesti veendunud, on märksa keerulisem seisukohta kujundada. Enne ametkondade asjassesegamist tuleks olukorda objektiivselt hinnata. Kas tarvitaja või kasvataja tegevus teeb tüli kaaskodanikele? Kas ta käitub aine mõju all ebaadekvaatselt või agressiivselt? Kas taime spetsiifiline hõng levib naabrite juurde või tänavale? Kas need küsimused võiksid olla lahendatavad politsei sekkumiseta, heanaaberliku manitsemise ja korralekutsumisega? Iga juhtum on isesugune ja üldistada keeruline, ent minu hinnangul võiks juhul, kui ainsaks mureküsimuseks on kanep, inimesega kõigepealt rääkida ja muret rahulikult selgitada. 

Ma ei taha selle soovitusega heaks kiita omaalgatuslikku ravi mitte mingite ravimite, eriti mitte psühhoaktiivsete ainetega. Kanepi kohta on levinud sama palju alusetuid müüte kui muude trendikate „imerohtude“ kohta. Selliste müütide ajel tegutsemise ohtlikkust näitlikustas teravalt naatriumkloriti raviotstarbel tarvitajate kildkonna juhtum. Olukorras, kus ühest küljest on kannabinoidravi kuulutatud mittevajalikuks ja kanepiürt nüüdisravimitega võrreldes alaväärtuslikuks ning teisalt võtab riik riigi järel vastu seaduseid, mis kanepi meditsiinilist rakendamist hõlbustavad ja nädalast nädalasse ilmuvad üha uued kannabinoidsüsteemi moduleerimise ohutust ja tõhusust kinnitavad tõendid, on krooniliste haigustega, meeleheitel patsiente aga kerge radikaliseerida ja tõenduspõhisest nüüdismeditsiinist üldse eemale peletada. Tavapärase ravi omaalgatuslik täiendamine kannabinoididega on minu hinnangul siiski väiksem patt kui arstiteaduse ja tervishoiusüsteemi täielik eitamine-umbusaldamine ning samamoodi võiksid sellesse suhtuda nii meditsiinitöötajad, jõustamisametnikud kui ka heasoovlikud naabrid. 

Politseinike ja arstide vastutuskoorem

Veel raskem kui tavakodanikul on keelukorra tingimustes kanepi raviotstarbelistesse tarvitajatesse-kasvatajatesse inimlikult suhtuda jõustamis- ja kohtuametnikel. Täie ranguse juures rakendamisel kriminaliseeriksid kehtivad udusevõitu seadused nii suure osa elanikkonnast, et igasse peresse mahuks paar roimarit. Arukas politseinik mõistab, et selline olukord pole jätkusuutlik ja peab kunagi muutuma. Seni aga, leian, võiksid jõustamisametnikud kodukasvatamist deprioritiseeriva hoiaku ametlikustada, kuulutades avalikult, et täiendavate raskendavate asjaolude puudumisel kanepi väikekasvajatajaid ja tarvitajaid ei karistata. Prokuratuuri esindajad võiksid hakata kanepijuhtumite menetlemisel ravivajadust arvesse võtma ning kui see on tõendatud, pakkuda kahtlusalusele automaatselt oportuniteeti — sest, olgem ausad, pole olemas avalikkust, mille huvides oleks karistada haigeid iseenda tervise omavolilise mõjutamise eest. 

Kõige keerulisema valiku ees seisavad selles probleemistikus ehk isegi arstid. Patsiendil, kes on avastanud, et kanepiürdi suitsetamine leevendab tema tervisehäireid tõhusamalt ja kõrvalnähtude-vabamalt kui tavaravi, on lihtsam kätt piibu järele sirutada kui arstil see heaks kiita. Arstide võimalusi kannabinoidravi määrata piiravad aga Euroopa ja Eesti ravijuhendid, keelustatusest johtuvalt hõre tõenduspõhi ning nüüdismeditsiini üldine raamistik, mis eelistab peaaegu alati puhtaid toimeaineid looduslikele komponendikokteilidele ja mille jaoks suitsetamine manustamisviisina on vastuvõetamatu. Arstil on küll võimalik taotleda puhta toimeaine dronabinooli, ürdipõhise tinktuuri nabiximolsi või isegi laboratoorsetes tingimustes kasvatatud ravikanepiürdi Bedrocan maaletoomist, kuid needki lahendused ei sobi igale patsiendile. 

Kõige tähtsam on vähendada kahjusid

MTÜ Ravikanep esindajana leian, et arst, kes pärast patsiendi kannabinoidravi-vajaduse hindamist kõige värskemate ja kvaliteetsemate olemasolevate tõendite valguses leiab, et ravi kannabinoididega siiski pole põhjendatud, kuid kelle patsient jätkuvalt kinnitab, et kanepist saadav leevendus on suurem ametlikult määratud ravimite pakutavast, ei peaks kanepitarvitamist küll heaks kiitma, kuid võiks anda nõu, mismoodi patsient peaks end hoidma, kui ta otsustab kannabinoidravi omal käel jätkata. Tutvustada tuleks musta turu kanepiga seonduvaid terviseriske, võimalikke kahjude vähendamise meetmeid ja teistsuguste manustamisviiside eeliseid suitsetamise ees. Samuti tuleks selgitada, mida teha soovimatute mõjude ilmnemisel. Ilmselt mõistab iga arst, et mõnikord liigub seadusandlus aeglasemalt, kui patsientide vajadused nõuaksid, ning et täielikust eitamisest ja tõrjumisest on nii haigetele kui ka tervishoiusüsteemile ja rahvatervisele rohkem kahju kui kasu. 

Ei saa välistada, et ravivajaduse laialdasem tunnustamine toob kaasa soovimatuid tagajärgi ennetuses. Näiteks võivad alaealised hakata rekreatiivpruukimist põhjendama ravivajadusega. On selge, et alaealiste puhul ei saa sellisest „eneseabist“ samamoodi mööda vaadata kui täiskasvanute puhul — muu hulgas seetõttu, et kanepi sage tarvitamine on arenemisjärgus kesknärvisüsteemile ohtlik. Küsimus, kuidas peaks lapse uimastipruukimisele reageerima lapsevanem või haridustöötaja, nõuab pikemat eraldi artiklit, kuid arvesse tuleks võtta, et invasiivsed, hirmutamispõhised sekkumised nagu politseikoerte koolikutsumine või sageli valepositiivseid ja -negatiivseid tulemusi andvate pissiproovide võtmine pole kusagil soovitud tulemusi andnud, vaid pigem võimendanud probleeme. 

cropped-ravikanep_1_final.png

Eestis puudub ravikanepi-alane oskusteave ametkondlikul tasemel

Täpsustav vastus reedel, 2015. aasta 6. novembril Postimehes avaldatud artiklile „Eksperdid: ravikanepit ei eksisteeri“ (http://tervis.postimees.ee/3388651/eksperdid-ravikanepit-ei-eksisteeri)

Ravikanepit pole mustal turul

Reedel, 6. novembril avaldas Postimees artikli „Eksperdid: ravikanepit ei eksisteeri“. Kategoorilise pealkirja taga peitub keerukas tegelikkus, mis sellise mitmetahulise nähtuse puhul nagu kannabinoidravi nõuab veidi põhjalikumat lahtiseletamist.

Alustuseks tuleb rõhutada, et ravi- ja rekreatiivkanepi probleemistikud pole ühesugused ja neid pole otstarbekas käsitleda ühiselt. Kummalgi juhul on osapoolte vajadused, ootused ja võimalikud lahendused märkimisväärselt erinevad, ehkki mõlemal juhul mängib olulist rolli kanepi keelatud staatus. Käesolev täpsustus keskendub ravikanepi temaatikale.

Rangelt võttes on Ravimiameti peadirektori asetäitjal Katrin Kiiskil õigus, et sellist sorti või liiki kanepit nagu ravikanep ei eksisteeri. Viidates bioaktiivsete molekulide sünteesi suurele varieeruvusele kanepi perekonna taimedes, on Ravimiamet võtnud seisukoha, justkui oleks taimse kanepi puhul võimatu midagi standardiseerida ja seega oleks kanepiravi reaalsuses nagu vene rulett.

Näide olukorrast, kus vastavad probleemid on adekvaatselt lahendatud, leidub riigis, mida kanepiteemalistes aruteludes sageli eeskujuks tuuakse. Madalmaades saab retsepti abil apteegist ravikanepit osta ja sorte on seal tervenisti viis (Bedrobinol, Bedrocan, Bediol, Bedica ja Bedrolite). Neil on erinev standardiseeritud peamiste toimeainete (THC ja CBD) sisaldus; teada on mõnede teiste enam leiduvate molekulide — eelkõige terpenoidide — profiil; garanteeritud on puhtus pestidiididest, raskemetallidest ja bioloogilisest kontaminatsioonist. Ravikanepi kasvatamine ja töötlemine toimub rangelt kontrollitud tingimustes; selle kvaliteedinäitajaid testivad autonoomsed instantsid. Sellise protsessiga välistatakse kõik murepunktid, mida Ravimiamet taimse kanepi kui droogi (vastavalt Ravimiseaduse §8) käiberavimina aktsepteerimise teemal esile on tõstnud.

Ei ole vaja palju fantaseerida mõistmaks, et mustal turul ei saa sellist järelvalvet mitte iialgi olla. Parimal juhul saab loota, et „ravi“-kanepi kasvajata pole toodet pestitsiididesse uputanud või üle väetanud — oluline on eelkõige kogus ja kasum.

Musta (turu) kanepit tervisehäda leevenduseks kasutavad patsiendid väärivad paremat olukorda. Eestis tammuvad praegu juriidilises lõksus paljud inimesed, olgu nendeks paratsetamooliga seedekulgla epiteelkoe hävitanud kroonilise valu patsiendid või hulgiskleroosihaiged, kelle valulikke spasme kannabinoidid leevendavad ja neil paremini magada aitavad. Või neerupuudulikkusega patsiendid, kes iganädalselt dialüüsimasina külge ühendatakse ja kelle elukvaliteet on masendav. Või reumaatikud, kel liigesevalud magada ei lase. Või selgroovigastusega patsiendid, kes tervisehäirega kaasnevaid neuropaatilisi valusi leevendavad. Või vähihaiged, kes keemiaravi tõttu süüa ei suuda, kaalu kaotavad ja valusid kannatavad. Mõnikord räägivad nad omaalgatuslikust ravist ka arstiga, teinekord löövad araks, kartes arstipoolset tembeldamist narkomaaniks või, veel hullem, politseid.

Aga isegi kui sellistel teemadel arstiga räägitakse, siis kaugele ei jõuta. Kanep puudub ametlikest ravijuhenditest, kannabinoidpreparaatide adekvaatselt tõendatud näidustuste hulk on väike, kardetakse meediat ja “kahtlase” ravi määramisest johtuvat avalikku kära, kaasnevat bürokraatiat ja pretsedentide vähesust. Ent mitte ühegi patsiendi jaoks ei ole kanep olnud esmane raviviis, vaid viimane õlekõrs, mis vähegi aitab. Kõige näotum on selle juures asjaolu, et mujal maailmas nähakse probleemi, otsitakse toimivaid lahendusi ja viiakse neid ellu, meie aga aiva peidame ja eitame.

Viimatiseks murettekitavaks näiteks ametkondlikust udutamisest on Postimehes viidatud Ravimiameti „ekspertarvamus“, mille allikat ei mainita. Tõenäoliselt rajaneb Ravimiameti seisukoht 2015. aasta jaanuaris ajakirjas „Eesti Arst“ avaldatud artiklile „Kanep — uimasti või ravim?“, mille autorid (samuti allikale viitamata) väidavad, et ravikanepi kvaliteeti pole võimalik kontrollida. Leiame, et ametliku seisukoha kujundamine ravikanepi küsimuses põgusa, eelkõige rekreatiivkanepi ohtudest lähtuva ülevaateartikli põhjal, eriti kui seisukoha keskne argument on põhjendamatu ja viitamata, on ennatlik ja ebapädev.

Seda, et kanepiürt on nüüdisaegses ravimiregulatsioonis erijuhtum, ei eita keegi. Kuni aga selleks ellu kutsutud ametkonnad, sh Sotsiaalministeerium ja Ravimiamet ei tunnista, et eristaatusesse on kannabinoidravi sunnitud kanepikeeluseaduste tõttu, ning olukorra lahendamiseks eelkõige patsientide jaoks rahuldaval moel praktilisi samme ei astu, püsib senine mudel, mis suunab patsiente mustale turule kahtlase päritolu ja koosseisuga kanepit hankima.

MTÜ Ravikanep juhatuse liikmed
Mart Kalvet,
Siim Erik Siimut

cropped-ravikanep_1_final.png

Tervitame arvamuste paljusust ja sõnavabaduse vastutustundlikku pruukimist

MTÜ Ravikanep saatis täna, 28. oktoobril Eesti meediakanalitele järgmise pressiteate.

Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse esimehe Margus Allikmaa hiljutise avalduse valguses, mis kutsub ERR-i ajakirjanikke üles kanepituru reguleerimise teemat ignoreerima, peame vajalikuks täpsustada MTÜ Ravikanep eesmärke ja hoiakuid.

Meie hinnangul on Eesti meediakanalid, ERR nende hulgas, pööranud viimastel aastatel nii kannabinoidmeditsiini kui ka rekreatiivkanepiga seonduvale keerulisele probleemistikule üha rohkem üha konstruktiivsemat tähelepanu, eriti arvestades polariseerivaid dogmasid, üldist võhiklikkust ja aastakümnete vältel ülespiitsutatud hirme, mis kanepipoliitika teemalises avalikus arutelus tooni andma kipuvad.

Seetõttu hämmeldasid meid nii hr Allikmaa üleskutse “kanepikõne” tsenseerimisele kui ka ERR-i eetikanõukogu esimehe Tarmu Tammerki avaldus, mis kanepituru reguleerimise mittekeelustamispõhiste võimaluste teemalise arutelu boikoteerimist toetas. Me mõistame muret, mida muu maailma uimastipoliitikas toimuvad pöördelised muutused tekitavad senise olukorraga harjunud ja leppinud kodanikes ja ametnikes, kuid pea liiva alla peitmine ja probleemide mainimisest hoidumine pole meie hinnangul kunagi aidanud probleeme vähendada.

Vastuses uimastipoliitika tõenduspõhist reformimist pooldava poliitiku Jevgeni Krištafovitši äsjasele arupärimisele põhjendas hr Allikmaa boikoteerimis-üleskutset murega laste pärast. “Iga nii-öelda “asjalik arutelu” kanepi teemal taandub lõpuks kanepi tarbimise reklaamiks, sest pooldajad püüavad igal moel tõestada, et kanep on täiesti ohutu,” sedastas ERR-i juhatuse esimees. “Seda kuulevad lapsed ja saavad kanepi tarbimiseks ainult julgustust. Ja see on vesi kanepiga äritsevate kriminaalide veskile.”

MTÜ Ravikanep pole kunagi väitnud, et kanep on täiesti ohutu. Meie pragmaatiline seisukoht keelustamise küsimuses on hoopis, et kuna kanepi keelustamine ja ka ravimina käibelt kõrvaldamine pole kunagi kusagil soovitud eesmärke saavutada aidanud, vaid ainult kanepiga seonduvaid ohte võimendanud, tuleks proovida muid lahendusi. Patsientide esindusorganisatsioonina ei prioritiseeri me aga rekreatiivkanepit; meie suuremaid muresid ja tugevamaid tegutsemise ajendeid on faktide valguses üha ilmsemaks muutuv asjaolu, et lauskeelustamine rikub kannabinoidravi näidustusega patsientide huve, soodustab nende läbikäimist kurjategijatega, suurendab ühiskonna haiguskoormust ning stigmatiseerib ja marginaliseerib nii probleemseid kui ka mitteprobleemseid uimastitarvitajaid. Lauskeelustamise kõrval muude võimaluste üle arutlemist keelates muutuks ERR osaks probleemist.

Avaldame lootust, et Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanikud lähtuvad mitmetahuliste, nüansikate ja arvestatavat osa üldsusest puudutavate teemade käsitlemisel edaspidigi eelkõige Eesti Rahvusringhäälingu seadusest ja avalikust huvist, mitte alusetust moraalipaanikast. MTÜ Ravikanep on alati valmis seda valdkonda avalikes teabekanalites kommenteerima, ahvatlemata kedagi kanepit või muid psühhotroopseid ravimeid ilma arsti ettekirjutuseta tarvitama.

Kuna uimastite reklaamimine ja nende tarvitamisele ahvatlemine on Eestis seadusega keelatud ning väidete levitamine, nagu oleks kanep või muud psühhoaktiivsed ained täiesti ohutud, pärsib adekvaatse, kallutamata kanepialase teabe vahendamist üldsusele, juhib MTÜ Ravikanep Eesti meediakanalite, sealhulgas ERR-i tähelepanu üles seadusevastaste elektrooniliste kommentaaride kustutamise võimalusele.

 

MTÜ Ravikanep juhatuse liikmed
Mart Kalvet
Siim Erik Siimut

Foto allikas: ansamed.info

Postimees avaldas põhjaliku kokkuvõtte kannabinoidravist

Meil on hea uudis — Postimehe terviselisa avaldas äsja MTÜ Ravikanep juhatuse liikme Siim Erik Siimuti põhjaliku kirjutise kanepi ja selle toimeainete kasutamisest nüüdismeditsiinis. Kokkuvõtlik artikkel tutvustab endokannabinoidsüsteemi olemust ja selgitab, miks ja kuidas kehavälised kannabinoidid tervist mõjutavad. Soovitame artiklit kõigile, keda huvitavad kannabinodiravi hetkeseis ja tulevikuväljavaated.

[H]oolimata asjaolust, et kanepit on mitmesuguste vaevuste leevendamiseks ja ka psühhoaktiivse toime tõttu kasutatud juba aastatuhandeid, on alles viimase paarikümne aastaga saadud jälile taimes sisalduvate fütokannabinoidide peamistele toimemehhanismidele.

Nimelt avastati suuresti tänu kanepi psühhaoktiivsete mõjude uurimisele täiesti uus rakumembraani osadest sünteesitud molekule ja nende retseptoreid hõlmav signaalivõrgustik meie endi kehas — endokannabinoidsüsteem (EKS). Tuleb välja, et see süsteem on seotud organismi väga paljude funktsioonidega, näiteks valu, põletikuliste protsesside, söögiisu, mälu, närvide signaaliülekande, une, ärevuse ja meeleoluga.EKSi mõjutamine kehaväliste ainete, näiteks kanepiõisikutes ohtralt leiduva Δ9-tetrahüdrokannabinooliga (THC-ga) avab seega «uue» võimaluse leevendada teatud vaevuseid põhimõtteliselt teistmoodi kui see on võimalik seniste ravimitega.

Täismahus on artikkel loetav Postimehe terviselisas.
 

Suurriikide survel keelustatud ravikanep võiks olla Eesti rahvatervise pant

Kanep sativexpackpole tervisele ohtlikum kui leilisaun. Kanepivastased hoiakud ühiskonnas kahjustavad kõige rohkem neid, kes kannabinoidravi kõige rohkem vajaksid.

Kanepi mõjuainete raviotstarbelise pruukimise teema on mitmel põhjusel vastuokslik ja külvab lahkhelisid. Sellest annab teravalt tunnistust tõik, et ravikanep on Eestis olnud seaduslik juba üheksa aastat, kuid ükski arst pole seda patsientidele taotlenud.

Pooltes Euroopa Liidu riikides, sealhulgas väga uimastivaenulikus Rootsis ja Eestiga võrreldes karmima uimastipoliitikaga Soomes on kannabinoidravi patsientidele praktikas kättesaadav. Juba mõnda aega pole mitmel pool maailmas küsimuseks, kas ravi kanepi mõjuainetega peaks üldse võimaldama, vaid kuidas seda teha tõhusalt ja turvaliselt.

Kanepi toimeained ja endokannabinoidsüsteem

1992. aastal tuvastasid teadlased kannabinoidiretseptoreid aktiveeriva kompleksühendi, mille nimetasid anandamiidiks. Kehaomased kannabinoidid ja kannabinoidiretseptorid moodustavad nn endokannabinoidsüsteemi, mis juhib organismis mitmeid protsesse nagu põletikud, söögiisu, valutaju, ainevahetus, uni, stressireaktsioonid, viljakus ja mälu.

Eri tüüpi retseptorite aktiveerimise mõjud on isesugused. Kui retseptor CB1 juhib pigem valutunnetust, stressi ja meeleolu, siis retseptori CB2 kaudu mõjutatakse perifeerset närvisüsteemi ja seedeelundkonda. Loodusliku kanepiürdi peamisteks (aga mitte ainsateks) mõjuaineteks on eelpoolmainitud kehaomase kannabinoidi, anandamiidiga äravahetamiseni sarnane tetrahüdrokannabinool (lüh. THC), mis aktiveerib mõlemaid retseptoreid (ning on meeleolu ja taju muutvate mõjude tõttu peamine „süüdlane“ selles, et kanep ÜRO 1961. aasta ühiskonventsiooniga keelustati) ja mittenarkootiline kannabidiool (CBD), mis aktiveerib peamiselt CB2-retseptoreid ja muuhulgas kahandab ka THC uimastavaid ja tajumoonutavaid mõjusid.

Kanep meditsiinis

Kaua visalt, kuid viimasel kümnendil üha kiiremini arenenud arstiteaduslikud kannabinoidiuuringud on ühest küljest näidanud, et paljude patsientide jaoks on kannabinoidid tõhusad, mõnikord isegi asendamatud ravimid ja teisest küljest kummutanud hulga müüte kanepi toimeainete tervist laastavate mõjude kohta. Veidi lihtsustades võib julgelt öelda, et kanep pole tervisele ohtlikum kui leilisaun.

Olukorras, kus heroiinist kangemaid opioide kirjutatakse rasketele haigetele valuraviks välja igapäevaselt, pole kanepi ravitoime eitamine ja selle ohtude suuremaksluiskamine mõistlik — eriti arvestades, et kannabinoidravi kombineerimine opioidraviga võimaldab nii opioidiannust kui ka opioidide pruukimisega seonduvaid terviseriske oluliselt kahandada.

Kannabinoidravi-vastased hoiakud ühiskonnas kahjustavad kõige rohkem neid, kes seda ravi kõige rohkem vajaksid — eakaid kodanikke ja krooniliste haiguste põdejaid. Nimelt on kannabinoidid tõhusaks ravimiks kõikvõimalike „vanadushädade“ vastu diabeedist, glaukoomist ja radikuliidist parkinsonismi, Alzheimeri tõve ja vähkkasvajateni. Samuti leevendab ravikanep tõhusalt selliseid närvihaigusi nagu hulgiskleroos ja mõned epilepsia vormid ning aitab paraneda traumajärgse stressi sündroomist, mis kimbutab paljusid sõjaveterane.

Praegu kasutatakse kannabinoide vähiravis peamiselt iivelduse- ja valuvastaste leevenditena, kuid kanepiürdipõhise ravimi „Sativex” tootja, kontserni „Bayer” juurde kuuluv farmaatsiaettevõte „GW Pharmaceuticals” on juba patenteerinud kannabinoidide kasutamise pahaloomuliste ajukasvajate ravis ning alustab peagi ulatuslikke kliinilisi uuringuid.

Muutuste tuuled

Maailm liigub üha kiiremini kannabinoididega ravimise tavapärastamise poole. Kui me ei soovi, et otsuseid selle kohta, kellele, kuidas, missugust ja kui kallist ravikanepit Eestis tulevikus võimaldatakse, langetaksid Euroopa Liidu ametkonnad, tuleb meil need küsimused kiiremas korras kohapeal lahendada.

Läbimõeldud ning Eesti riiklikke huve arvestav ravikanepi-reform, mis võimaldaks ravi kanepi mõjuainetega kõigile, kellele see näidustatud on, pole mitte ainult patsientide, vaid kogu ühiskonna huvides.

Kehaväliste kannabinoidide piltlikult öeldes rentslist üleskorjamine ja ümbermääratlemine üheks vajalikuks, ent igavaks ravimiks teiste samasuguste seas võiks kahandada noorukite huvi selle meelelahutusliku tarvitamise vastu — vanaemade luuvalurohi pole nende jaoks kindlasti sama ahvatlev kui popstaaride moedroog. Ulatuslikud uuringud USA-s, kus ravikanep on mitmes osariigis seadustatud, hajutavad hirmu, et kanepiga ravimise võimaldamine kasvatab noorukite kanepitarbimise määrasid. Ning isegi kui osa raviks mõeldud kanepist patsientide hooletuse tõttu ulakate noorte kätte satubki, ei tarvitaks nood vähemalt teadmata koosseisuga, sageli kahjulike lisaainetega „vürtsitatud“ tänavakanepit.

Omaette küsimus on, kust peaks raviotstarbelised kannabinoidid tulema. Soome ja Rootsi patsientidele tellitakse väga kallist „Sativexi” ja farmatseutilisi kanepiürte range korra alusel välismaalt. Tšehhi riik otsustas varsti pärast ravikanepi legaliseerimist kehtestada reeglid, mis võimaldavad ravikanepit ja selle saaduseid toota kohalikel ettevõtetel. Mõnedes USA osariikides on end õigustanud kanepipatsiente koondavate aianduskooperatiivide mudel. Eestil oleks võimalik valdkonna eesrindlaste kogemustest õppida ja viia ellu vaid kõige ohutumad ning tootja- ja patsiendisõbralikumad meetmed.

Ravimipoliitika muutmine patsiendisõbralikumaks sõltub lisaks ametkondadele ka poliitikutest. Kuni üldsus ei tee otsustajaile üheselt selgeks, et kannabinoidravi võimaldamine neile, kes seda vajavad, on rahva jaoks oluline, jätkub patsientide õiguste põhjendamatu piiramine ja jääb püsima ravikanepi must turg, mida ei kontrolli mitte riik, vaid kontrollivad kuritegelikud oportunistid, keda ajendab eelkõige rahaline kasu, mitte patsientide turvalisus ja heaolu.

Täiendavat lugemist: ravikanep.ee; kanepitemp.wordpress.com; „Harilik kanep kui ravimtaim“ (A. Altmets, 2007); „Kanep, avita!“ (A. Alas, K. Kivi, „Eesti Ekspress”, 13. märts 2014).

MART KALVET,

MTÜ Ravikanep juhatuse liige.

RICHARD SUIDRE,

Xinjiang Medical University

Kirjutis ilmus ajalehe “Rahvuslik Teataja” 26. numbris (aprill–mai 2014).