Category Archives: Meie tegemistest

Foto allikas: ansamed.info

Postimees avaldas põhjaliku kokkuvõtte kannabinoidravist

Meil on hea uudis — Postimehe terviselisa avaldas äsja MTÜ Ravikanep juhatuse liikme Siim Erik Siimuti põhjaliku kirjutise kanepi ja selle toimeainete kasutamisest nüüdismeditsiinis. Kokkuvõtlik artikkel tutvustab endokannabinoidsüsteemi olemust ja selgitab, miks ja kuidas kehavälised kannabinoidid tervist mõjutavad. Soovitame artiklit kõigile, keda huvitavad kannabinodiravi hetkeseis ja tulevikuväljavaated.

[H]oolimata asjaolust, et kanepit on mitmesuguste vaevuste leevendamiseks ja ka psühhoaktiivse toime tõttu kasutatud juba aastatuhandeid, on alles viimase paarikümne aastaga saadud jälile taimes sisalduvate fütokannabinoidide peamistele toimemehhanismidele.

Nimelt avastati suuresti tänu kanepi psühhaoktiivsete mõjude uurimisele täiesti uus rakumembraani osadest sünteesitud molekule ja nende retseptoreid hõlmav signaalivõrgustik meie endi kehas — endokannabinoidsüsteem (EKS). Tuleb välja, et see süsteem on seotud organismi väga paljude funktsioonidega, näiteks valu, põletikuliste protsesside, söögiisu, mälu, närvide signaaliülekande, une, ärevuse ja meeleoluga.EKSi mõjutamine kehaväliste ainete, näiteks kanepiõisikutes ohtralt leiduva Δ9-tetrahüdrokannabinooliga (THC-ga) avab seega «uue» võimaluse leevendada teatud vaevuseid põhimõtteliselt teistmoodi kui see on võimalik seniste ravimitega.

Täismahus on artikkel loetav Postimehe terviselisas.
 

MTÜ Ravikanep liitus kanepipatsientide ühenduste rahvusvahelise organisatsiooniga ÜRO uimastikonventsiooni muutmiseks

IMCPC_delegaadidKanepiravi näidustusega patsiente esindavad ühendused 13 riigist, nende hulgas MTÜ Ravikanep, asutasid tänavu 4.–7. märtsil Prahas toimunud konverentsil „Ravikanep ja kannabinoidid: poliitika, teadus ja praktiline meditsiin“ katusorganisatsiooni IMCPC (International Medical Cannabis Patient Coalition; ravikanepipatsientide koalitsioon). Esimese aktina ratifitseeris koalitsioon ÜRO-le adresseeritud deklaratsiooni, mis kutsub riikide ühendust üles muutma suhtumist meditsiinilisse kanepisse. Deklaratsiooni annab sel nädalal Viinis ÜRO narkootiliste ainete komisjonile CND üle Tšehhi esindaja ja rahvusvahelise uimastipoliitika komisjoni GCDP saadik Pavel Bem.

„Viimaks on loodud rahvusvaheline juriidiline keha, mis eri riikide ravikanepipatsientide organisatsioonide tegevust koordineerida suudab,“ avaldas sammu üle heameelt konverentsil osalenud MTÜ Ravikanep teaduskoordinaator Siim Erik Siimut. „See, et kanep paigutati kõige rangemalt reguleeritud ainete nimekirja enne selle toimeainete avastamist, rääkimata toimemehhanismide tundmisest, on naeruväärne. Õnneks on lähiaastatel oodata loogilisi muutuseid ka rahvusvahelisel tasemel.“

1961. aastal määras ÜRO ravikanepile praegu kehtiva liigituse, vaagimata kanepi raviomadusi kinnitavaid teaduslikke ja kliinilisi tõendeid. Suuremas osas maailmast on kanepipõhised ravimid patsientidele kättesaamatud. Kuna riikide valitsused lähtuvad seaduste jõustamisel ÜRO konventsioonidest, riskivad kanepit raviotstarbel kasutavad inimesed kriminaalkaristustega, seda ka haiguste puhul, mille vastu kanep tõhusat või kõige tõhusamat ravi pakub. Taoline aegunud poliitika on vastuolus ÜRO missiooni ja paljude selle ametlike seisukohtadega inimõiguste küsimuses, sh elementaarse tervishoiu tagamise osas.

Nüüdisajal peetakse kanepit tõhusaks ravimiks paljudele meditsiinilistele probleemidele, k.a neuroloogilistele häiretele, neuropaatilisele valule ja iiveldusele. Maailma tervishoiuorganisatsioon WHO andis 2014. aastal hinnangu seni kogutud tõenditele kanepi ravitoimete kohta ning soovitas ÜRO-l vaagida kanepi ümberklassifitseerimist. Üks ümberhindamise põhjendustest on riskide vaagimine, kuna kanepi praegune liigitamine opioididega võrdselt ohtlike ainete klassi pole mõistlik. Kui WHO hinnangul sureb opioidide tarvitamise ja kuritarvitamise tõttu igal aastal umbes 69 000 inimest, siis otseselt kanepipruukimisest johtuvaid surmasid pole kunagi täheldatud.

Ravikanepi näidustusega patsiendid kõikjal maailmas on pidanud taluma kanepiravi vallas tehtud meditsiiniteaduslike edusammude ja aegunud rahvusvahelise seadusandluse vaheliste kääride negatiivseid tagajärgi. Riiklike ravikanepipatsientide organisatsioonide liitumise eesmärk on luua IMCPC kujul ühine platvorm rahvusvaheliste ametkondadega suhtlemiseks. ÜRO-le adresseeritud resolutsioon on IMCPC esimene ametlik akt.

Ravikanepipatsient ja patsiendiõiguste aktivist, IMCPC kaasasutaja ja ühenduse Americans for Safe Access juhataja Steph Sherer sõnastas koalitsiooni esmased tegevussuunad: „Ravikanepi kasutamist reguleerivad rahvusvahelised lepped ja riiklikud seadused peaksid rajanema teadusel. Kanepitaime ravitoime on inimkonnale tuttav olnud sajandeid ning viimase kolmekümne aasta vältel tehtud teaduslikud avastused kinnitavad nüüdseks seda ajaloolist kogemust. Praegu kehtivad seadused teevad paljudele riikidele äärmiselt keeruliseks nende kodanike vajadustele vastavate seadusandlike meetmete ja programmide loomise. Riikidest nagu USA on silmakirjalik jätkata ÜRO ravikanepi-vastase seisukoha toetamist ajal, mil nende endi piires toimivad meditsiinilise kanepi programmid. ÜRO konventsioonid vajavad nüüdisajastamist. Meie, patsiendid, palume ÜRO-l tagada meile samasugused õigused nagu on tagatud kõigile teistele inimestele.“

„Lõhe kanepiravi puudutava seadusandluse ja praktika vahel on Eestis murettekitav,“ kommenteeris liitumist MTÜ Ravikanep juhatuse liige Mart Kalvet. „Kanepi meditsiiniline kasutamine on lubatud, kuid retsepte välja ei kirjutata, kuna puuduvad pretsedendid ja sageli ka meditsiiniline pädevus. Seetõttu on eriti rõõmustav, et Eesti ravikanepipatsientide eestkosteorganisatsioon on IMCPC asutajaliige ja kuulub ka koalitsiooni haldusnõukogusse. Eesti kanepipatsientide õiguste eest võideldakse nüüdsest rahvusvahelisel tasandil.“

Selleks, et kanepi ümberklassifitseerimise protsess alata saaks, peab 9.–13. märtsini Viinis kogunev ÜRO narkootiliste ainete komisjon CND esitama ettepaneku küsimuse lisamiseks eelseisva 2016. aasta ÜRO peaassamblee erakorralise uimastiteemalise istungjärgu UNGASS päevakorda. Huvirühmade koondis toimetab IMCPC deklaratsiooni sel nädalal Prahast Viini.

12. märtsil ühines Eesti ravikanepinäidustusega patsientide esindusorganisatsioon MTÜ Ravikanep ka kanepipoliitika reformimise ühendusega MTÜ Eesti Kanepiliit.

Ravikanepipatsientide rahvusvahelise koalitsiooni IMCPC Praha resolutsioon ravikanepi ja selle saadustega ravitavaid haiguseid põdevate inimeste õigustest

Meie, ravikanepipatsientide esindusorganisatsioonid 13 riigist, mis 2015. aasta 4.–7. märtsil Prahas toimunud konverentsil „Ravikanep ja kannabinoidid: poliitika, teadus ja praktiline meditsiin“ kokku said ning ravikanepipatsientide rahvusvahelise koalitsiooni IMCPC asutasid, koostasime deklaratsiooni pöördumisega kõigi riikide ja nende saadikute poole, kes võtavad osa ÜRO peaassamblee 2016. aasta erakorralisest uimastiteemalisest istungjärgust UNGASS 2016 ning taotleme selle tunnustamist ja lisamist UNGASS 2016 deklaratsioonile.

Meie, patsiendid, kes on hõlmanud kanepi oma ravirežiimi või kes sooviksid seda teha, kuid kellel puudub seaduslik juurdepääs meile näidustatud ravimile,

avaldame toetust

 • ÜRO peaassamblee 1948. aasta 10. detsembril vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsioonile, eriti selle 25. paragrahvi esimesele artiklile [1], millega tagatakse õigus vajalikule arstiabile;

• 1950. aasta 4. novembril vastu võetud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile;

• 1961. aasta 18. oktoobril vastu võetud Euroopa sotsiaalhartale;

• 1966. aasta 16. detsembril vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisele paktile;

• 1981. aasta 28. jaanuaril vastu võetud isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsioonile;

• 1989. aasta 20. novembril vastu võetud lapse õiguste konventsioonile;

• Euroopa Nõukogu inimõiguste ja biomeditsiini konventsioonile [2];

• ÜRO erivoliniku Anand Groveri 2010. aasta aruandele „Igaühe õigusest kehalise ja vaimse tervise kõrgeimale võimalikule standardile“;

• ning mitmete kehtivate ÜRO deklaratsioonide kolmele aluspõhimõttele, mis sätestavad täpsemalt, et:

  1. riikidel on kohustus tagada oma kodanikele õigus saada vajalikku arstiabi. Kui riigid pole mingil põhjusel suutelised seda õigust tagama, kohustub selle vastutuse endale võtma rahvusvaheline kogukond;
  2. riikidel on kohustus tagada kõigi kodanike vastavate õiguste sõltumatus riiklikest aktidest;
  3. need õigused on tagatud kõigile kodanikele sõltumata nende rassist, usutunnistusest, soost, vanusest ja ühiskondlikust või muust staatusest.

Tuletame meelde, et

• kõigi rahvusvaheliste (ÜRO) konventsioonide ülim ja elementaarne eesmärk on kaitsta inimeste heaolu;

• kanepit ja selle saaduseid on teadaolevalt kasutatud mitmesuguste tervisehäirete raviks vähemalt 8000 aastat;

• kanepi toksilisus nii akuutsete kui ka krooniliste toimete juures on äärmiselt madal ning teadaolevalt pole olemas mitte ühtegi tüüpi kanepit, mida inimesel oleks tehniliselt võimalik manustada surmavas koguses;

• teadusuuringutega kogutakse üha rohkem tõendeid ravikanepi tõhususe kohta paljude haiguste, millest suur osa kurnavad organismi ja põhjustavad töövõimetust, mitmesuguste sümptomite ja sündroomide ravis;

• üha arvukamad teaduslikud uuringud kinnitavad, et tänu bioloogilist homöostaasi praktiliselt kõikidel tasanditel soodustavale mõjule ravivad kanep ja kannabinoidid lisaks sümptomite leevendamisele tõhusalt ka mitmete haiguste põhjuseid;

• nüüdisaegsed teadusuuringud on näidanud, et kanep võib aeglustada selliste ränkade haiguste nagu Alzheimeri tõbi ja parkinsonism kulgu ning peatada HI-viiruse levimise ja vähirakkude jagunemise; et sellel on nii põletikku alandav kui ka valuvaigistav toime; et see võib leevendada epilepsia, posttraumaatilise stressisündroomi ja hulgiskleroosi sümptomeid; et sellest on abi depressiooni, ärevushäire ja muude vaimse tervise häirete ravis; ning et see võib parandada ajule traumade ja insuldiga tekitatud kahjustusi;

• maailma tervishoiuorganisatsioon WHO on tunnistanud kanepi peamiste aktiivsete ühendite kannabinoidide ravitoimet, s.h antidepressiivset, söögiisu soodustavat ning krampide ja lihasspasmide vastast mõju, ning kasulikkust astma, glaukoomi ning haigustega nagu vähk ja AIDS seonduva iivelduse ja oksendamise ravis;

• USA riiklik vähiinstituut on järeldanud, et kanepil on iivelduse ja oksendamise vastased (antiemeetilised) toimed ning sellest on abi vähipatsientide söögiisu soodustamisel, valude vaigistamisel ja une kvaliteedi parandamisel;

• Ameerika ravimtaimede farmakopöa AHP ja Ameerika taimsete toodete assotsiatsioon AHPA on töötanud välja kvalitatiivsed standardid kanepi kasutamiseks botaanilise ravimina;

• mitmetes riikides aset leidvad kanepi legaliseerimise eksperimendid on näidanud, et ravikanepi parema kättesaadavuse tulemuseks on opioidide üledoosisuremuse märkimisväärne kahanemine;

• legaliseerimisprogrammid rohkem kui 20 riigis ja USA osariikides kujutavad endast teejuhti kanepi meditsiinilise kasutamisega seotud seaduste ja poliitikate väljatöötamiseks;

• igal patsiendil on õigus vabalt valida talle sobivaid raviviise.

Me väidame, et

• asjaolu, et ÜRO 1961. aasta narkootiliste ainete ühiskonventsiooniga kanepile omistatud praegu kehtiv klassifikatsioon kontrollitud ainete nimekirjadesse I ja IV

  • takistab kanepi ja kannabinoidide uurimist ning
  • piirab märkimisväärselt kanepitaime ja selle toimeainete (fütokannabinoidide) kättesaadavust neile, kellel oleks sellest abi tervisehäirete ravimisel ja elukvaliteedi tõstmisel;

• ravikanepi kasutamise mittevõimaldamine patsientidele ja arstidele 60 aasta taguse võhikliku otsuse alusel on tekitanud karjuvalt ebaeetilise olukorra, mistõttu

• kanepi ja sellega seonduvate ainete hõlmamine ÜRO 1961. aasta ühiskonventsiooniga kehtestatud nimekirjadesse I ja IV on igand, mis õõnestab ÜRO tegevuse aluseid;

• kanepi hõlmamist ÜRO 1961. aasta ühiskonventsiooniga kehtestatud nimekirjadesse I ja IV pole enam võimalik jätkata olemasolevate teaduslike tõendite valguses (mida 1961. aastal ei pruukinud eksisteerida, kuid mis kahtlemata eksisteerivad aastal 2015).

Me soovitame

• hakata riiklikul ja rahvusvahelisel tasemel pöörama suuremat tähelepanu ravikanepi ja kannabinoidide põhisele arstiabile ja eriti nende teaduslikule uurimisele ning panustama neisse valdkondadesse rohkem ressursse.

Kutsume

• kõiki riike üles garanteerima kõigile ravikanepi näidustusega kodanikele ravikanepi ja selle saaduste stabiilse, turvalise ja taskukohase kättesaadavuse.

Nõuame,

• et 2016. aasta ÜRO peaassamblee erakorraline uimastiteemaline istungjärk kas

  • piirduks lihtsalt kanepi kõrvaldamisega 1961. aasta ÜRO ühiskonventsioonist, või
  • valmistaks ette, vaeks ja võtaks vastu teaduslikel tõenditel, inimõigustel ja ühiskondlikul heaolul rajaneva ÜRO erikonventsiooni kanepi küsimuses, ning
  • klassifitseeriks maailma tervishoiuorganisatsiooni WHO ettepaneku kohaselt kanepi ümber, teisaldades selle nimekirjadest I ja IV nimekirja III ja valmistaks täienduse korras ette spetsiaalsed regulatsioonid ravikanepi kasutamiseks, mis ei jäljendaks opioidide ja oopiumi raviotstarbelise kasutamise regulatsioone.

Prahas, 7. märtsil 2015.

[1] Igal inimesel on õigus sellisele elatustasemele, sealhulgas toit, riietus, korter, arstiabi ja vajalik sotsiaalne teenindamine, mis on nõutav tema enda ja perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks, ja õigus kindlustatusele tööpuuduse, haiguse, invaliidsuse, lesestumise ja vanaduse saabumise korral või mõnel muul elatusvahenditest ilmajäämise juhul inimestest endast olenemata põhjustel.

[2] Artikkel 2 — inimese esmatähtsus: inimese huvid ja heaolu on ülemad ühiskonna või teaduse ainuhuvist.

Vaikusemüüri murdumisest kodanikuühiskonnas Eesti kanepipoliitika näitel

Foto: Piret Räni

Foto: Piret Räni

Pühapäeval, 25. jaanuaril heade mõtete linnas Tartus Genialistide klubi laval seistes ja saali täitvat peademerd silmitsedes täitis mind väga tugev tunne, millele on keeruline tabavat nime leida. Selles emotsioonis leidus natuke härdust ja palju lootusrikkust ja tänulikkust ja ükskord-me-võidame-niikuiniid, aga ka kripeldav kild ehedat raevu. Umbes 120 poliitikahuvilist kokkutulnut näitasid ühest küljest, et meeliülendavalt suure osa jaoks valijaskonnast on Eesti riigi uimasti- ja kanepipoliitika piisavalt tähtsad, et veeta terve sombune pühapäev arutelusid, ettekandeid ja sõnavõtte kuulates. Teisalt aga varjutas mu rõõmu veidi vihameel selle üle, et taoliseid kogunemisi 21. sajandi Eestis üleüldse tarvis on.

Nagu ma pühapäeval ka laval puiselt kätega vehkides märkisin, olen kanepipoliitika kritiseerimisega avalikus ajakirjanduses tegelenud umbes seitse aastat — ajast, mil Tervise Arengu Instituudi propagandaportaal algatas kampaania „Sina ei tõmba kanepit, kanep tõmbab sind“ ning Rahvusringhäälingu uuriva ajakirjanduse lipulaev hakkas tootma õudusjutte sellest, kuidas iga nädal satub vaimuhaiglasse mitu õrnas eas päästmatult hulluks läinud kanepipruukijat. Mind ajendas nende aastate jooksul korduvalt sõna võtma ja ühe või teise riigiametniku või poliitiku või meediategelase jampslikke väiteid ründama just viha selle pärast, et meile selliseid nõtruseid silma ja kõrva ja ajju rammitakse. Meie endi raha eest, kurat võtku!

Nende aastate jooksul pole ma endale sageli lubanud lootmist, et mu kodumaal selles valdkonnas niipea midagi paremuse poole muutuma hakkab. Olen end ette valmistanud aastakümnete pikkuseks võitlemiseks uimastipoliitilise Berliini müüriga kaaskodanike ja rahvaesindajate peades, julgemata hoida pöialt reaalsetele tulemustele — sellele, et üldsuse arusaam muutuks, et valede- ja vaikusevalli ilmuksid mõrad, et mõistuspärast ja teaduspõhist uimastipoliitikat pooldavad poliitilised jõud hakkaksid seda poolehoidu avalikult väljendama.

Esimest korda tajusin, et minu pessimism ei pruugi olla põhjendatud, kui kodanikuühiskonna aktivist Elver Loho, veri ACTA-vastaste meeleavalduste korraldamisest vemmeldamas, tegi mulle kaks aastat tagasi ettepaneku hakata reformima Eesti kanepipoliitikat, alustades formaalselt legaalse ravikanepi tegelikkuses kättesaadavaks tegemisest. Et keegi seda üldse nii lihtsaks peab, tundus tol hetkel tobenaljakalt sinisilmne, ehkki soojendas südant. Loomulikult nõustusin tegema koostööd inimesega, keda aastakümnete eest tardunud, juurdunud ja seni vankumatult püsinud poliitiliste-ühiskondlike-meditsiiniliste tõekspidamiste ümbertõukamine ei heidutanud. Nii sündis mittetulundusühing Ravikanep — esimene organisatsioon Eestis, mis oli ülesandeks võtnud kanepitarvitajate õiguste eest seismise ja eestkoste.

Kui oleksin aimanud, kui palju meeleheitlikke pöördumisi meie tegevus poliitilise ja meditsiinilise kanepireformi tandril kaasa toob, oleksin võib-olla MTÜ asutamata jätnud. Olin pannud vaimu valmis selleks, et esimeste mõistlike sihtide saavutamine võtab vähemalt kümme aastat aega. Aga patsiendid, kellel pole enam muud lootust kui kannabinoidravi, ei saa kümme aastat oodata! Nad on raskelt haiged praegu kohe, nad kannatavad, kardavad ja surevad, kes aeglasemalt, kes kiiremini, siin ja praegu. Ja kirjutavad sellest meile, oodates abi. Ma teadsin ju varemgi, et kannabinoidravi ja kannabinoidide meelelahutusliku tarvitamise keelustamine on rängad rahvatervise vastased kuriteod, aga haigete, eriti vähi- ja hulgiskleroosipatsientide isiklikud lood ajasid mind meeleheiteauku ja kraapisid suure kühvliga muremulda peale. Olin hiljuti kaotanud vähile, insuldile ja tervele müriaadile põletikulistele, kesknärvisüsteemi laastavatele diagnoosidele lähedase inimese, kellel õigeaegne ravi taimsete kannabinoididega oleks võib-olla aidanud elada kauem — ja kindlasti elada oma viimased aastad inimväärikamalt, valuvabamalt ja selgema mõistusega. Nüüd järsku oli mul turjal terve postkastitäis sama süngeid ja süngemaid juhtumikirjeldusi. Inimesi, kellel oli kannabinoidravi vaja kohe, viivitamatult, et päästa veel, mis päästa annab — ja mina ei saanud neid aidata muul moel kui jagades lubadusi, et võib-olla kunagi mitme aasta kauguses tulevikus kirjutab mõni arst mõnele sama murega saatusekaaslasele reaalselt välja kanepiürdi või -preparaadi retsepti.

Lämmatav lootusetusevaip ilmutas veidi sulamismärke mullu mais enne Europarlamendi valimisi, kui poliitiliselt kahtlaseks peetavat kanepiteemat julgesid reformimeelselt jutuks võtta mõned Brüsselisse pürgivad rahvaesindajad nagu üksikkandidaadid Silver Meikar, Olga Sõtnik, Rene Kuulmann ja Andres Inn, Iseseisvuspartei nimekirjas kandideerinud Juku-Kalle Raid, Eestimaa Roheliste esindaja Marko Kaasik ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kandidaat Randel Länts, nagu ka Eurokodanike debatil süvitsi arutlema nõustunud ja kannabinoidravi võimaldamise vajadust hästi mõistnud poliitikud Eerik-Niiles Kross ja Igor Gräzin. Meie survestamine oli andnud tulemusi! Seda hoolimata mainekatest arstidest, kes väitsid meedias sirge näoga, et Eestis polegi kannabinoidravi näidustusega patsiente ja isegi kui neid oleks, ei sooviks uimastavat kanepiravi saada patsiendid ise, või kui, siis sõltuvuse rahuldamiseks, kuna kanep on ohtlik narkootikum.

Mõra, millest juba veidi valgust läbi paistis, lõi lootusetusemüürisse mullu MTÜ Ravikanepi tellitud, avalikkuse annetustest rahastatud ja portaaliga Nihilist.FM koostöös intensiivselt kajastatud meelsusuuring Eesti mainekamalt gallupiettevõttelt TNS Emor, mille andmeil eelistab vapustavalt suur osa — suisa 67 protsenti — Eesti valimisealistest kodanikest kanepituru riiklikku kontrollimist ja reguleerimist legaalsete psühhoaktiivsete ainete turgude eeskujul praegusele musta turu omavolile.

Seda, et meil võib õnnestuda tänavu vaikuse- ja valedemüürist paar päris kopsakat tellist välja kangutada, sisendas veelgi tungivamalt Tallinnas jaanuaris toimunud aruteluring „Kanepikohvik vol 1“, mis hoolimata ülinapist etteteatamisest tõi kohale rohkem aktiviste ja poliitikuid kui 25-kohalise laua ümber ära mahtus. Eestimaa Rohelised Aleksander Laane ja Olev Tinn ning Vabaerakonna nimekirjas kandideeriv Jevgeni Kristafovitš ilmutasid igati veenvalt valmisolekut Riigikogusse valituna Eesti uimasti- ja karistuspoliitikat inimnäolisemaks muutma hakata. 

Seda, et meie ponnistustel on toetajaid ka arstide hulgas, mõistsin päev enne Tartu „Kanepikohvikut vol 2“, kui tutvustasin koos TTÜ molekulaardiagnostika töörühma liikme Siim Siimuti ja California ravikanepi-algatust ilmale tuua aidanud aktivisti Carlos Aguilaga kümnekonnale asjast huvitatud diplomeeritud arstile kannabinoidravi aluseid ja kanepiretseptide väljakirjutamise vajadust. Kui olete kunagi mõne valdkonna esindajaid milleski veenda üritanud, olles ise valmistunud nendepoolseks uskumatuseks ja paindumatuseks, ja leiate selle asemel eest uutele ideedele avatud, teadmishimulised ja arukaid küsimusi esitavad spetsialistid, võite ette kujutada, et lubasin endal jälle tunda kenakese portsu lootust. See müür ei jää igavesti püsima, sest mõned neist, kelle käes on tõeliselt tõhusad passiivvõitlusrelvad — meditsiiniline pädevus ning voli patsiendile vajalikke ravimeid soovitada ja välja kirjutada — on meiega samas leeris! 

Marko Kaasik (Eestimaa Rohelised), Gea Kangilaski (SDE), TTÜ magistritudeng Siim Siimut ja artikli autor Tartus Genialistide klubis üritusel "Kanepikohvik vol 3", taustal Henrik Aaviku (IRL) videotervitus.

Marko Kaasik (Eestimaa Rohelised), Gea Kangilaski (SDE), TTÜ magistritudeng Siim Siimut ja artikli autor Tartus Genialistide klubis üritusel “Kanepikohvik vol 2”, taustal Henrik Aaviku (IRL) videotervitus.

Pühapäevasel Tartu üritusel jõudis see kõik minu jaoks kulminatsiooni. Ma rõõmustasin koos kogunenud rahvaga, koos patsientidega, kellel on keelatud kanepiravist abi olnud. Elasin kaasa Eesti Kanepiliidu juhatuse liikmeile, kes silmade särades üritust juhtisid. Neelasin pisaraid koos kodanikega, kes jagasid õõvastavaid kogemusi tülgastavatest kokkupuutumistest kriminaalpolitseinike, menetlejate ja prokuratuuri esindajatega. Plaksutasin julgetele kevadpääsukestele Eerik-Niiles Krossile (Reformierakond), Olga Sõtnikule ja Mihkel Rauale (SDE), Henrik Aavikule (IRL) ja Jevgeni Kristafovitšile (Vabaerakond), kes kokkukogunenuid videopildi vahendusel tervitasid ja meie üritusele toetust avaldasid, ning kahele kandidaadile, Gea Kangilaskile (SDE) ja Marko Kaasikule (Eestimaa Rohelised), kes leidsid võimaluse isiklikult kohale tulla ja oma progressiivseid uimastipoliitilisi vaateid rahva ees kõhklematult väljendada. Ma nautisin mõnusate inimeste seltskonda, kelle jaoks polnud mingi probleem oma lemmiktaime tarvitamisest heakorra huvides ja provokatsioonide ennetamise korras päevakeseks loobuda. Hõiskasin sisimas rõõmust, nähes, kui tähelepanelikult kuulas saalitäis rahvast äärmiselt teadustihedat, erialaterminoloogiast nõretavat ettekannet kõikide meie elundite ja süsteemide tööd mõjutava endokannabinoidsüsteemi ehitusest ja närvihaigetest laborihiirtest, keda esimeste elusolenditena sõjajärgses Eestis on ametlikult kannabinoididega ravitud.

Mul pole enam hirmu selle ees, et mõned riigiaparaadi esindajad, kelle isiklikke või ametkondlikke huvisid kanepi liberaliseerimine ohustab, mind kriminaalse koguse uimastitega süüdi lavastavad — ei, selle jaoks on meid juba liiga palju ja meie hääl liiga hästi kuulda, usun. Mul on hoopis hirm jälle, pärast nii pikka aega hammastekiristamist ja pelgalt põhimõtete najal ülesmäge-vastuvoolu rühkimist, päriselt lootma hakata. Sest kindlasti ei suju kõik meie püüdlused edaspidi samamoodi lepse reega ja tormiliste kiiduavalduste saatel nagu äsja Tartus. Bürokraatlikke ja ideoloogilisi rahne, mille otsa komistada ja pea puruks kukkuda, on teaduspõhise kanepipoliitika teel nii meil kui mujal veel hulgaliselt. Lootus pole selles karmis mängus maksmiseks mõistlik valuuta — see on liiga habras ja loobujale alati kallim kui võtjale.

Aga vähemalt ei tunne ma end oma ettevaatliku lootusega enam üksi. Teised kanepiaktivistid ei ole enam üksi — MTÜ Eesti Kanepiliit (veebileht valmimisel) ootab kõigi hakkajate kodanike liitumisavaldusi. Patsiendid pole varsti enam üksi — arstid, kes soovivad kannabinoidravi alaseid teadmisi omandada ja rakendada, on Eestis olemas ja tegutsemisindu täis. See küünarnukitunne on väärt rohkem kui ühegi lootusevampiirist aparatšiku õelutsemine. Me teame, et meil on õigus. Meid ei ole vähe. Meiega on helged pead ja teaduslik meetod, tõde, õigus ja vabadus. Neil pole muud kui hirm ja õõnsaks kulunud vanad valed. Ükskord nad kaotavad niikuinii.

Ja endokannabinoidsüsteem ja inimeste tervis võidavad, nagu on võitnud miljardid kanepipruukijad tuhandete aastate jooksul. Ja surm ei jää valitsema.

Kohtumiseni veebruaris Tallinnas „Kanepikohvikus vol 3“!

MTÜ Ravikanep tänab lahkeid annetajaid

Foto allikas: ansamed.info

Foto allikas: ansamed.info

Käesolevaga kuulutab mittetulundusühing Ravikanep kanepiteemalise meelsusuuringu rahastamiseks korraldatud korjanduse lõppenuks. Turu-uuringute ettevõte TNS Emor on teie annetatud veidi vähem kui 2000 euro eest läbi viinud põhjaliku läbilõikelise rahvaküsitluse, mille tulemusi esitleme 2015. aasta jaanuaris.

Avaldame südamlikku tänu kõigile, kes uuringut annetustega toetasid, selle kohta teavet jagasid, korjandusega seotud artikleid lugesid ja levitasid või muul moel uimastireformi vajalikkust Eesti üldsusele teadvustada aitasid.

Eraldi soovime esile tõsta Kaur Kenderi panust, kes pakkus küsitluse toetamiseks välja võimaluse uimastipoliitika-teemalise artiklisarja (1234567891011) avaldamiseks veebi-kultuuriajakirjas Nihilist.fm ja rahastas heldelt korjandust.

Temaatilise pressikonverentsi täpse toimumisaja ja teated järgmiste sammude kohta avaldame MTÜ Ravikanep veebilehel ja veebiajakirjas Nihilist.fm.

Lugupidamisega,

 

Mart Kalvet,

MTÜ Ravikanep juhatuse liige

Ettepanek tänavakanepi kahjude kahandamise meetmete asjus

15. aprillil saatis MTÜ Ravikanep juhatus sise- ja regionaalminister Hanno Pevkurile järgmise sisuga kirja.

Lugupeetud minister Hanno Pevkur,

kirjutame Teile patsientide õiguste kaitsele pühendunud mittetulundusühingu Ravikanep esindajatena.

Olukorras, kus kannabinoidravi on Eestis põhimõtteliselt lubatud ja võimalik, ent praktiliselt kättesaamatu ka neile, kes seda pakiliselt vajavad, valmistab meile suurt muret asjaolu, et paljud patsiendid, keda teaduspõhine meditsiin muul moel pole aidata suutnud, teostavad kannabinoidravi omaalgatuslikult mustalt turult hangitud kanepiürdi või selle saadustega — mõnikord raviarsti teadmisel, sagedamini salaja.

Mitut sellist juhtumit kajastas hiljuti ka ajaleht Eesti Ekspress (A. Alas, K. Kivi, „Ravikanep on legaalne. Kes takistab selle kasutamist?“, 13. märts). Keelustatuse tingimustes on raske öelda, kui suur osa elanikkonnast sellises sundseisus on, aga arvestades, et paljude levinud tervisehäirete puhul on ravikanep osutunud sama tõhusaks või tõhusamaks kui medikamendid, mida ei hangita mustalt turult, ning osa patsientide jaoks üldse ainsaks ravimiks, mis nende haiguste sümptomeid leevendab, leiame, et see hulk on piisavalt suur, et probleemiga proaktiivselt ministeeriumi tasemel tegelda.

Meie ettepanek on, et Siseministeerium leiaks vahendid reostatud ja teadmata koosseisuga kanepiürdi ja -saadustega seonduvate rahvaterviseriskide maandamiseks ja ennetamiseks. Meie hinnangul oleks uimastikahjude kahandamise korras hädasti vaja paremat infovahetust uimastiseaduseid jõustavate ametkondade ja avalikkuse vahel.

Konfiskeeritud kanepi ja kanepisaaduste olemasolevad keemilised analüüsid tuleks avalikustada. Kui seni pole analüüsitud hõivatud uimasteis sisalduvate lisaainete — väetisejääkide, pestitsiidide ja kaalu suurendamiseks lisatud, enamasti tervisele ohtlike adjuvantide — osakaalu, siis tuleks seda edaspidi tegema hakata ja tulemusi jooksvalt avalikustada, et teadlikel tarvitajatel oleks võimalik reostatud kanepit vältida.

Selge ülevaade sellest, milline on psühhoaktiivse toimeaine THC osakaal ning THC ja psühhoaktiivsust kahandava toimeaine CBD suhe Eesti uimastiturul liikuvas kanepiürdis ja -saadustes ning kui suur osa sellisest kanepist ja kanepisaadustest kujutab tarvitaja tervisele täiendavaid ohte, aitaks nii patsientidel kui ka rekreatiivtarvitajatel langetada nii enda tervise kui ühiskonna heaolu seisukohalt õigemaid otsuseid.

Kuni kannabinoidravi Eesti patsientidele praktiliselt kättesaadavaks ei muutu, jätkub musta turu kanepi pruukimine meditsiinilistel eesmärkidel. Viigem sellest kahetsusväärsest, ent suuresti paratamatust sammust johtuvad tervise- ja ühiskonnakahjud vähemalt miinimumini!

Lugupidamisega,

MTÜ Ravikanep juhatuse liikmed Elver Loho ja Mart Kalvet.