Tag Archives: Δ9-THC

Konverents “Mõnusad ained” ja kanepituru reguleerimise perspektiivid

MTÜ-de LUNEST ja Ravikanep esindaja esines Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi aastapäevakonverentsil. Muljed sündmuselt vahendab mõlema ühingu juhatuse liige Mart Kalvet.

Avaldatud 2021. a 20. aprillil.

Meene EKEI 83. aastapäeva konverentsilt

Meene EKEI 83. aastapäeva konverentsilt

Mullu pandeemia tõttu edasi lükatud, tänavu 6. aprillil virtuaalselt toimunud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) 83. aastapäevale pühendatud teaduskonverents pealkirjaga “Mõnusad ained” keskendus peamiselt kanepile ja kannabinoididele, ent juttu tehti ka instituudi tööst, muudest Eestis tuvastatud naarkootilistest ainetest ja uimastipoliitikast laiemaltki.

Päeva juhatas sisse Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Markus Kärner, kelle kõnest jäi meelde progressiivne mõte, et valdavalt keelustamis- ja karistamispõhine uimastipoliitika ei anna soovitud tulemusi, mistõttu tuleks kaaluda alternatiive.

EKEI tänavu jaanuaris ametisse asunud direktor Ivar Prits tutvustas oma tervituskõnes asutuse pikka ajalugu ja tubli tööd. EKEI keemiaosakonna juhataja Aime Riikoja keskendus järgnenud ettekandes Eestis viimasel ajal levivatele narkootilistele ainetele. Reoveeuuringu ning EKEI laboritesse jõudnud aine- ja toksikoloogiaproovide põhjal saab öelda, et Eestis levinuim keelatud uimasti on kanep; samuti tuvastati palju stimulante nagu amfetamiin, metamfetamiin ja kokaiin, aga ka nt metadooni. Gamma-hüdroksübutüraadi (GHB) ja selle lähteaine leviku kohta ei võimalda reovee analüüsimine palju öelda, kuna neid aineid tekib inimkehas ka iseenesest. Suhteliselt „uus tulija” Tallinna narkoturul, keerulise nimetusega tugevatoimeline opioid isotonitaseen (mis paistab olevat suuresti asendanud fentanüüli ja selle analoogid) on murelapse staatuses: elavisikute organismis on seda raske tuvastada, reoveest selle jääke leida võimatu, kuna narkootilise toime saamiseks piisab väga väikeste koguste manustamisest (mis, mõistagi, teeb aine eriti ohtlikuks tarvitajaile).

Kohtukeemia ja narkootiliste ainete eksperdi Peep Rausbergi (EKEI) ülevaade kanepitaime ajaloost, koostisest, saadustest, mõjuainetest ja nende ainevahetusest oli arusaadav nii võhikule kui ka asjatundjale. Näiteks saime teada, et Eestis analüüsitud narkootilises kanepis leidub viimasel ajal varasemast rohkem kannabigerooli (CBG), mis on seda huvitavam, et reeglina teiseneb taime küpsemise käigus suurem osa CBG-st kas samuti mittejoovastavaks kannabidiooliks (CBD) või peamiseks toimeaineks tetrahüdrokannabinooliks (THC). Peep Rausberg oletas, et CBG tase on kõrgeks aetud sihipärase sordiaretusega; seda, mis võiks meie reguleerimata kanepiturul sellise vastuoksliku arengu esile kutsuda, pole paraku põhjalikumalt uuritud. Hr Rausberg selgitas ka, kuidas käib legaalse tööstuskanepi THC-sisalduse analüüsimine, nentides, et pole haruldased juhtumid, kui sertifitseeritud põllutaimedest võetud tosinast proovist paar sisaldavad toimeainet üle lubatud määra. Selle alusel kedagi siiski uimasti tootmises ei süüdistata; kui proovides keskmiselt leidub THC-d vähem kui 0,2%, on kõik korras. Kanepi ja selle saaduste teadusliku uurimise ajaloost rääkides tõstis Peep Rausberg esile huvitavat tõika, et Eesti farmatseut Leib Lapin kirjutas juba 1894. aastal Tartu (toonase Jurjevi) ülikooli magistritööks kanepi ja selle meditsiinilise kasutamise teemalise dissertatsiooni.

Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri narko- ja organiseeritud kuritegevuse talituse juhtivuurija Margo Kivila rääkis ettekandes „Ühe taime mitu nägu” kanepiga seotud kuritegevuse statistikast, kurtis CBD- ja THC-rikka kanepi vaheliste piiride ähmastumise üle ning võttis esinemise kokku lasteaialapselt laenatud tsitaadiga: „Surm on see, kui sa ise ei tunne midagi, aga su lähedastel on raske, ja sama on siis, kui sa oled loll,” andes mõista, et sama võib öelda uimastisõltuvushäirete kohta.

Minu küsimuse peale, kui palju on viimastel aastatel uimastite posti teel tellimise juhtumite asjus jõustunud kohtuotsuseid võrreldes postisaadetistest avastamise alusel alustatud kohtumenetluste hulgaga, vastas Margo Kivila, et ehkki ta seda numbrit ei tea — narkopostipakkide üle arve pidamine on pigem Maksu- ja Tolliameti (EMTA) ampluaa —, ei peaks juhul, kui see suhteliselt väikeseks osutub, sellest suurt numbrit tegema, kuna teave postiga tellitud uimastite kohta võimaldab kriminaalõigusorganeil paremini kavandada muid tegevusi ka siis, kui süü tuvastamata jääb. 

Järgnenud ettekandes „Kanepi kliinilised sümptomid” süvenes EKEI arst-kohtutoksikoloogiaekspert Mailis Tõnisson joobe tuvastamise statistikasse, rääkis kanepi toimest ja manustamisviisidest ning joobetunnustest. Ehkki dr Tõnissoni püstitatud hüpoteesi, et kanepipruukimise väidetav vähivastane toime võib johtuda mitte kanepi toimeainetest, vaid kontrollimata tingimustes kasvatatud taime katva hallituse mõjudest, on nüüdisaegsete onkoloogiauuringute valguses raske tõsiselt võtta (mis ei tähenda, et vähktõbede või muude tõsiste terviseprobleemide omaalgatuslik, arstiga kooskõlastamata ravitsemine kanepiga oleks mõistlik), oli mul MTÜ Ravikanep esindajana samas rõõm nentida, et Eestis leidub arste nagu Mailis Tõnisson, kes möönavad, et kuna kanep on siiski suhteliselt leebe aine, võib ravi kanepiga olla näidustatud nt vähivalude puhul või kui patsient tarvitab halbade kõrvaltoimetega ravimeid, millest osa oleks võimalik kanepiga asendada.

Lõunapausi järel jätkasin ise, selgitades ettekandes „Kanep, kannabinoidid ja reguleerimine: kellele, miks ja kuidas” põhjuseid, miks kanepi (aga ka muude uimastite) turu riiklik reguleerimine võib olla soovitav, milliseid samme mujal maailmas selles suunas astutud on, ning milliseid perspektiive avab reguleeritud kanepiturg analüütilise keemia ja kannabinoidide mõjude uurimise jaoks, mh Hollandi riikliku ravikanepi-ettevõtte Bedrocan uurija Arno Hazekampi jt metaboloomikauuringu (2016) näitel, kus kaardistati 460 eri kanepikultivari proovidest tuvastatud 44 ühendit, mis võimaldas tuvastada sellised „kemovarid” ehk teatud ainete konkreetsete protsentide ja vahekordade sisalduse alusel rühmitatud kanepisordid, mis ei olnud veel riiklikku ravikanepiprogrammi hõlmatud. Katsega samal ajal algatasid ravikanepipatsiendid kampaania konkreetse kultivari (Amnesia) hõlmamiseks botaaniliste ravimite hulka, kuna nad said sellest leevendust probleemidele, millega Bedrocani sordipalett toime ei tulnud. Ennäe imet — analüüsitud Amnesia proovid katsid graafikus sama piirkonna, mis Bedrocani toodetest puutumata jäi! Ettekande lõpetasin sihtasutuse Transform kanepituru reguleerimise käsiraamatu põhjal koostatud ülevaatega kanepituru reguleerimise olemasolevatest ja võimalikest mudelitest ning rõhutasin, et mis tahes mudeli kasuks Eesti tulevikus otsustab, peaks see ühtviisi vähendama nii kanepist endast kui ka selle kriminaliseerimisest või ülemäärasest reguleerimisest tulenevaid riske.

Seejärel tutvustas päeva vast olulisimas loengus uuringu „Ained ja arenevad ajud” raames kogutud andmetel rajanevaid, äsja ajakirjas Eesti Arst ilmunud teadusartikleid („Laiendatud endokannabinoidsüsteem ning kannabinoidide mõju noore inimese ajutegevusele” ja „Kanepi tarvitamine ja vaimse tervise probleemid Eesti noorte ja täisealiste hulgas”) Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku psühhiaatria kaasprofessor ja neuroteaduste doktor Liina Haring. Dr Haring rõhutas mh seika, et ohtlikkuse seisukohalt on kanepi THC-sisaldusest olulisemgi THC ja CBD vahekord (mis on USA-s ja Euroopas kümnendi jooksul kerkinud 23-lt 104-le), pidades seda üheks kanepitarvitamisega seonduvate terviseriskide põhjuseks, kuna CBD neutraliseerib THC soovimatuid psühhoaktiivseid mõjusid. Narkootilise kanepi riske käsitledes juhtis dr Tõnisson tähelepanu WHO mõõdikule ASSIST, mis näitab, et kanepitarvitajate seas on nende tarvitajate, kellele tarvitatav aine on põhjustanud keskmisel või raskel tasemel terviseriske, protsent (57,7%) suurem kui alkoholitarvitajate seas (37,1%) — ainult selleks, et seejärel kuulutada alkoholi ja kanepi tarvitamise võrdlemine ebamõistlikuks tegevuseks. 

Põhjalikumalt käsitles dr Haring seda, kuidas kanep mõjutab aju, keskendudes psühhoosiriskile (eri allikate põhjal üldpopulatsioonis 1%, kanepitarvitajatel 2%, sageli kanget kanepit tarvitavatel inimestel 6% ja tervelt 20% kanepitarvitajail, kelle mõnel lähisugulasel on skisofreenispektri häire). Dr Haringu väitega, et kanep on eelkõige ohtlik noorte inimeste alles arenevatele ajudele, on raske mitte nõustuda. Tema nending, et ülikoolides arstitudengeile endokannabinoidsüsteemi toimemehhanisme siiamaani praktiliselt ei õpetata, teeb ühest küljest kurvaks, teisalt aitab selgitada praktiseerivate arstide kohati hämmastavalt lünklikke teadmisi antud vallas.

Konverentsi ülekande jälgijad (keda ametkondadest nagu PPA, EMTA, prokuratuur ja TAI kogunes päeva peale u 250) said dr Haringu ettekandest mh teada, mis ülesandeid täidab organismis kannabinoidretseptorite ja retseptorvalkude kehaomane signaalivõrgustik e endokannabinoidsüsteem, aga ka nt seda, et kanepiõli on toiduks tark kasutada, kuna see sisaldab ideaalses vahekorras polüküllastumata rasvhappeid oomega-3 ja oomega-6.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku mittepsühhootiliste kriiside osakonna psühhiaater, kuni pandeemia alguseni sama asutuse kaksikdiagnooside osakonnas ravitööd korraldanud dr Ants Kask rääkis seejärel kanepi tarvitamise tagajärgedest psühhiaatri pilgu läbi. Sisutihe ettekanne sisaldas hulgaliselt põnevaid väiteid, mis kontekstist välja kistuna võivad jätta mulje, et kanep on vaat’ et kõige ohtlikum uimasti üldse. Saime kuulda, et kanep on toksiline hobukääru neuronitele, et maailma kuulsaim psühhonaut Alexander Shulgin hoidus kanepist, sest tundis, et „kerge pearinglus ja healoomuline teadvuse muutumine ei kompenseeri piisavalt teadmist, et ma raiskan aega”, et igasuguse uimastitarvitamise eelduseks on psüühiline häiritus, et kanep põhjustab tundidest päevadeni kestvat joovet, toksilist psühhoosi ja kroonilist dementsust (mida põhistati viitega 1939. aastast pärinevale allikale) ning et inimene, kes pühapäeval suitsetab kanepit, on kanepi toimeainete lipofiilsuse tõttu terve järgmise nädala kanepi mõju all.

Dr Kask, kes nimetas kannabinoidide tarvitamist korduvalt „toksikomaaniaks”, kõrvutas kanepit alkoholiga, märkides, et kanepis on 60 psühhoaktiivset ainet, alkoholis vaid üks, et regulaarsetest alkoholitarvitajatest jääb sõltuvusse 5%, kanepitarvitajatest 10%, et regulaarsel tarvitamisel kujuneb kanepisõltuvushäire viie aastaga, alkoholism aga 20 aastaga, et erinevalt alkoholisõltuvusest puuduvad kanepisõltuvuse raviks farmakoloogilised võimalused ning et kanepi mõjud töövõimele ulatuvad amotivatsioonist ja psüühilistest häiretest varajase tööturult eemale jäämiseni, alkoholi omad piirduvad aga vaid häiritusega joobeseisundis ja alkoholismi hilises staadiumis. Samas rõhutas dr Kask, et selline vastanduv võrdlemine pole mõistlik, kuna sageli tarvitatakse mõlemat ainet koos. Dr Kase hinnangul on USA-s praegu sotsiaalne katastroof ja üldine tööpuudus, mis võivad johtuda laialdasest kanepitarvitamisest. Väga huvitav oli dr Kase ülevaade uimastite tarvitamise põhjustest nagu lõõgastumisvajadus, suutmatus toime tulla tunnetega, sh heaolutundega, depressiooni ja ärevuse eneseravi, antimentalisatsioon ja uudishimu, psüühikahäirega patsientidel ka igavus, emotsioonide regulatsioon ning hallutsinatsioonide tugevuse ja modaalsuse mõjutamine (kuna väidetavalt muutuvad patoloogilised meelepetted kanepi mõjul meeldivamateks).

Vägagi loogiline tundub väide, et kuna kanepipruukimine muudab luululiste patsientide psühhoosi sisu positiivsemaks, on neid keeruline veenda, et kanep neid tegelikult kahjustab (võib-olla samal põhjusel leiab dr Kask, et kanepitarvitajad on kõige sõjakamad „toksikomaanid”, kuna teiste ainete tarvitajad ei käi tänaval marssimas ja õigust taga nõudmas…). Samuti tuleb nõustuda dr Kase nendinguga, et kõikuva koostise ja annustamise, muude ainete ristkasutuse ja kumulatiivse ekspositsiooni hindamise meetodite puudumise tõttu on kanepipruukimise ulatuse ja tervisemõjude hindamine tüsilik. Et dr Kask jagab nüüdispsühhiaatria seni püsivat, ehkki kitsavõitu konsensust, mille kohaselt sõltuvushäire on krooniline progresseeruv ajuhaigus, pole üllatav. Küll aga võib sõltuvushäirete spetsialisti puhul pidada kummaliseks veendumust, et kahjude vähendamise poliitika pole mõistlik, kuna tarbimise vähendamine või asendusravi ei ole ravi ning tarbimise vähendamist positiivse arenguna käsitlev suhtumine tekitab moraalseid konflikte ja kahjusid. Pealegi puuduvat tõendid, mis näitaksid, et kontrollitud tarbimine sõltuvushäire kulgu muudaks (viitega ettekandja enda kliinilisele kogemusele, meeste alkoholismi pikaajalisele prospektiivuuringule ja TAI kutsel Eestit väisanud Šveitsi psühhiaatrite opioidasendusravi-teemalistele kommentaaridele).

Päeva viimast teadusettekannet alustas Tervise Arengu Instituudi (TAI) narkomaania ja nakkushaiguste ennetamise keskuse juht Aljona Kurbatova rõõmustava kinnitusega, et TAI jätkuvalt usub uimastikahjude vähendamise kasulikkusesse. Kurbatova tutvustas uuringute „Uimastite tarvitamine koolinoorte seas: tubakatoodete, alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamine Eesti 15–16-aastaste õpilaste seas” (2020; osa rahvusvahelisest uuringust ESPAD), „Eesti täiskasvanud rahvastiku uimastitarvitamise uuring” (2018) ja „Narkootikumide tarvitamine COVID-19 eriolukorra ajal” (2020) põhjal kanepitarvitamise tendentse Eestis, noorte suhtumist kanepisse ja selle terviseriskide tajumist ning muutuseid tarvitamises eriolukorra ajal. Sellele järgnes ülevaade nii sõltuvusprobleemidega lastele-noortele kui ka täiskasvanutele pakutavatest riiklikest abivõimalustest, s.t kahjude vähendamise, ravi-, nõustamis- ja tugiteenustest nagu programmid VALIK ja SÜTIK, lühi- ja pikaajaline statsionaarravi ning hiljuti avatud Torujõe noortekodu.

Järgnenud küsimuste-vastuste-kokkuvõtete voor kujunes elavaks ja põnevaks. Dr Liina Haring kommenteeris väidet, et paratsetamool on mingis mõttes kannabinoidravim, kuna osa selle põletikke ja valu leevendavast toimest rajaneb endokannabinoidsüsteemi kaudsel moduleerimisel, ja vastas küsimusele, kas uuringus „Kanepi tarvitamine ja vaimse tervise probleemid Eesti noorte ja täisealiste hulgas” tuli andmetest välja ka mõni huvitav seos tarvitatavate annuste suuruse või tarvitamissageduse ja psühhopatoloogiliste ilmingute vahel (psühhoosiriski hindamisvahend näidanud küll ilmset trendi, et sagedasematel tarvitajatel esines suurema tõenäosusega ja rohkem psühhootilisi haigustunnuseid, luulumõtteid ja psühhootilisi elamusi, kuid kuna uuringus tarvitatavaid koguseid ei küsitud ja tarvitatud kanepi kangust polnud võimalik hinnata, ei saanud selget korrelatsiooni näidata). Aime Riikoja kuulutas julgelt, et nn CBD-kanepi seadusega sätestatud THC piirmäär on meelevaldne („Kõrge CBD-sisaldusega kanep, mis sisaldab nt 0,25% THC-d, ei ole psühhoaktiivne!”) ja kutsus üles seaduseid korrigeerima. Mailis Tõnisson soovitas kanepi tõsta narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesest nimekirjast teise, et arstid saaksid Ravimiameti eriluba taotlemata tavalise narkoaine retseptiga kanepiravi määrata; see võiks toimuda diagnoosipõhiselt, nt võimaldades kanepit valuvaigistina, iivelduse vähendamiseks ja meeleolu tõstmiseks terminaalsetele haigetele ning spastilisuse vähendamiseks hulgiskleroosi-patsientidele.

Dr Liina Haring avaldas veendumust, et kannabinoidravimid jõuavad järgmise kümnendi jooksul psühhiaatriasse, ning vastuseisu meelelahutusliku kanepipruukimise seadustamisele, kuna tema hinnangul pole Eesti tervishoiusüsteem veel valmis aitama kõiki, kellel tekivad psüühikahäired pärast seda, kui kanep R-Kioskisse müügile paiskub.

Aljona Kurbatova arvas, et kui opioidravimid on kättesaadavad, peavad seda olema ka kannabinoidravimid. Ka tema ei poolda mittemeditsiinilise kanepituru reguleerimist, vähemalt mitte praegu, kuigi möönab, et kunagi tuleb sellised põhimõttelised otsused päevakorda võtta. „Tänastes turvavõrkudes — noortele eluoskuste andmisel ja üldse inimeste abistamisel — on liiga palju auke. Kui oleme suutnud need augud lappida, kui noortele on antud kõik võimalikud võimalused enesearenduseks, kui olemas on kõik toimivad abimeetmed — siis oleme välja teeninud privileegi kanep legaliseerida,” rõhutas Kurbatova. Samuti juhtis ta tähelepanu ilmsele kahepalgelisusele ühiskonnas, kus samad inimesed, kes leiavad, et „narkomaane” pole vaja aidata ja protestivad kahjude vähendamise keskuste rajamise vastu, nõuavad teisalt kanepi viivitamatut seadustamist. „Muudame oma suhtumist ja aitame inimesi, kellel on probleem. Ehitame ennetussüsteemi üles ja siis tuleme teema juurde tagasi,” võttis Aljona Kurbatova kokku alalhoidlike, ent dialoogile avatud uimastivaldkonna spetsialistide praegused hoiakud.

MTÜ Ravikanep tervitab sotsiaalkomisjoni otsust jätkata arutelu raviotstarbelise kanepi teemadel

Möödunud nädalal kogunes Riigikogu sotsiaalkomisjon kuulama argumente kahes petitsioonis esitatud kannabinoidravi kättesaadavuse parendamise ettepanekute poolt ja vastu. Enne selle nädala esmaspäeval langetatud otsust saatis MTÜ Ravikanep sotsiaalkomisjonile õienduse mõnede istungil ja sellejärgses meediakajastuses kõlanud väidete asjus. Edasise ühiskondliku arutelu hoidmiseks tõenduspõhisuse kursil avaldame õienduse muutmata kujul.

Sotsiaalkomiskoni sellenädalased otsused — jätkata aprillis kahe kollektiivse pöördumise arutelu, hankida lisateavet kannabinoidmeditsiini kohta ning arutada seda meedikute ja spetsialistidega — suurendavad lootust, et edasiste arutelude raames võetaks arvesse ka ravi saavate patsientide ja kannabinoide oma töös igapäevaselt rakendavate välisekspertide kogemusi. Samuti loodame, et pealiskaudne ja halvustav suhtumine ning selle kriitikavaba kajastus edasiste arengute juures enam tooni ei anna.

MTÜ Ravikanep kommentaarid kannabinoidravi teemalistele avaldustele

10.02.2017

Lugupeetud sotsiaalkomisjoni liikmed,

Kuna kuulsime Eesti Arstide Liidu, Tervise Arengu Instituudi ning teiste erialaliitude ja ametkondade esindajate arvamusi kannabinoidravi reguleerimise küsimustes alles 7. veebruaril toimunud Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil, ei olnud meil ajalisi piiranguid arvestades võimalik kohapeal kommenteerida ja täpsustada kõiki esitatud väiteid. Et arutelu püsiks tõenduspõhistel, faktilistel alustel, palume komisjonil enne edasiste protseduuride lõplikku otsustamist võtta arvesse ka MTÜ Ravikanep järgmist õiendust.

Arstide Liidu avaldus (PDF, 2 lk) algas nendingust, et “kanep kuulub ohtlike uimastite hulka kõrvuti amfetamiini, heroiini ja oopiumiga ning on ÜRO narkootiliste ainete konventsiooni alusel keelatud aastast 1961”. Väide vastab tõele, ent viidatud klassifikatsiooni alused on tugeva kahtluse alla seadnud ÜRO juures tegutsev Maailma Tervishoiuorganisatsiooni WHO uimastisõltuvuse ekspertkomitee ECDD, mis hiljuti nentis, et otsus kanepi ja selle toimeainete klassifitseerimiseks sarnaselt ohtlikele uimastitele ei rajane ühelgi ametlikul ülevaatehinnangul („Cannabis has never been subject to a formal pre-review or critical review by the ECDD.“ [1]). Leiame, et toetumine mittetõenduspõhisele klassifikatsioonile kujutab endast arutlusviga, mida nimetatakse autoriteedile apelleerimiseks (ingl appeal to authority).

Arstide Liidu avalduses rõhutatakse ka, et “eraldi liiki “ravikanepit” kui sellist ei ole olemas”. MTÜ Ravikanep ei ole arvamust, nagu eksisteeriks kanepisort või alamliik nimega “ravikanep”, kohanud mujal kui kannabinoidravi laiendamise ettepanekuid kritiseerivates sõnavõttudes. Samamoodi nagu mujal maailmas, osutame meie ja osutavad tarvitajad terminiga “ravikanep” (ingl medical cannabis) taimsete kannabinoidide pruukimise eesmärkidele. Arutelu semantika üle pole sisuline.

Samas avalduses kohtasime väidet, et “kannabinoidid akumuleeruvad rasvkoes ja pikendavad intoksikatsiooni kestust”. MTÜ Ravikanep arusaamisel tähendab “intoksikatsioon” joovet ning asjaolu, et kanepi ainevahetusjäägid, täpsemalt Δ9-THC ja selle peamised metaboliidid võivad rasvkoes püsida suhteliselt kaua, ei tähenda, et need põhjustavad joovet. Nagu sedastab ka EAL juba järgmises lauses, kestab toime 1–2 tundi. Täpsustame, et tegelikkuses on ühekordse intoksikatsiooni aeg sageli ka pikem; suukaudsel manustamisel võib teisenenud meeleseisund väldata isegi mitu tundi kauem [2]. Katsed, mille läbiviimist inimestel peetakse ebaeetiliseks, on primaatidel näidanud, et eri tarbimismustrite juures ei pruugi Δ9-THC ja/või selle metaboliitide tase olla selges korrelatsioonis füsioloogiliste mõjudega [3]. Anda mõista, nagu EAL oma avalduses teeb, et fütokannabinoidide intoksikatsioon võib kesta kuni 30 päeva, on väga eksitav.

Ehkki kanepi tarvitamisega — eelkõige regulaarselt, suurtes kogustes ja õrnas eas —  võivad kaasneda ohud vaimsele tervisele, on kanepitarvitamise mõju kehalisele tervisele minimaalne. Näiteks hiljuti avaldatud pikaajaliste kanepitarvitajate ja tubakasuitsetajate tervislike seisundite võrdluses ei leitud kanepitarvitamisel peale igemehaiguste riski mõningase suurenemise muid kehalist tervist kahjustavaid aspekte, samas kui tubakasuitsetamisega kaasnes võrdluses kontrollrühma ja kanepitarvitajatega oluliselt sagedamini süsteemset põletikku, kehvemat kopsufunktsiooni või ainevahetushaiguseid [4]. Samuti on piisavalt nüüdisaegseid andmeid, nagu nt rahvusvahelise kopsuvähi konsortsiumi hiljuti avaldatud põhjalik analüüs, mis näitavad, et isegi kanepi suitsetamine ei põhjusta kopsuvähki [5]. Mõistagi ei hõlma käesolev dokument kanepitarvitamise tervisemõjude täielikku analüüsi, küll aga leiduvad vastavad andmed hiljuti avaldatud meta-analüüse ja ülevaateartikleid kokkuvõtvas töös [6].

Omistada kanepi reguleerimise pooldajatele väide, nagu ei tekitaks kanep sõltuvust, on meelevaldne. Ükski komisjoni istungil viibinud „kanepipooldaja” pole sellist väidet kunagi esitanud. Kanepisõltuvuse tekkimise võimalus on hästi dokumenteeritud ning nagu ka EAL välja toob, on see risk ligikaudu üheksal protsendil täiskasvanud tarvitajatest.

Täpsustamist nõuab ka EAL-i väide, et “arvesse [ei saa] võtta teadmata arvu osalejatega EMOR-i küsitluses antud subjektiivset hinnangut kanepi legaliseerimise pooldamise osas”. MTÜ Ravikanep kolm aastat tagasi tellitud TNS Emori uuringule vastas täpselt 538 täisealist Eesti elanikku. Uuringu täpsema metoodikaga saab tutvuda siin: https://drive.google.com/file/d/0BxV86uYJfhXjcy1yc2ZCNUtTVzg/. Need andmed on uuringu ilmumisest peale olnud avalikud.
EMOR_02
Meie jaoks üheks kõige murettekitavamaks aspektiks oli EAL-i ettekandes komisjoni istungil kõlanud võrdlus kanepi ja nn MMS-i (kloordioksiidi) vahel, mis andis mõista, et kanep kuulub Arstide Liidu arvates sarnaselt muude „imeravimitega“ eelkõige homöopaatide ja muude posijate arsenali. Kannabinoidide potentsiaalsetele ravimõjudele viitavate seni läbi viidud teadustööde hulka ja nende tulemusi nii loomamudelites kui ka inimkatsetes arvestades on äärmiselt taunitav, et EAL sellist seisukohta väljendab. Nagu ka EAL-i ettekandes esile tõsteti, on kannabinoidipõhised ravimid juba praegusel hetkel teatud näidustuste puhul tõenduspõhises meditsiinis kasutusel ja saanud vastavate regulatiivsete organite heakskiidu, olgugi, et tegemist pole esmaste ja peamiste ravimitega. Taolised üleolevalt demoniseerivad sõnavõtud on ilmekas näide põhjusest, miks MTÜ Ravikanep korraldatud küsitlusuuringu vastajad valdavalt kannabinoidravi teemat oma arstiga arutada ei soovi või sellest kiiresti loobuvad.

Kanepi ja kannabinoidide terviseriskide uuringute tulemustest rääkides toonitab MTÜ Ravikanep, et kanepiürt on ÜRO keelatud ainete nimekirjas olnud juba 56 aastat ehk peaaegu kaks inimpõlve. Selle aja jooksul on jõutud teaduslikult uurida kanepi ja selle tarvitamise tagajärgede väga mitmesuguseid — eriti just negatiivseid — aspekte, ja pole vale väita, et kanep ja selle peamine toimeaine Δ9-THC on ühed uuritumad, kui mitte kõige uuritumad psühhoaktiivsed ained. Kindlasti on neid puudutavate teadustööde hulk oluliselt suurem kui pea ükskõik millise teise arstide igapäevakasutusse kuuluva ravimi mõjude uuringute hulk. Nende arvukate uuringutega on ajapikku välja selgitatud konkreetsed riskigrupid, mille esindajatele kujutavad kanep ja kannabinoidid oluliselt suuremat ohtu kui elanikkonnale üldiselt. Nendeks on eelkõige alaealised ja noored, praegused või endised sõltuvushäirega inimesed, isikud, kellel on vaimse tervise häire või kelle lähissugulastel esineb vaimuhaiguseid, patsiendid, kellel on südame-veresoonkonna, immuunsüsteemi või hingamisteede tõsised häired, ja rasedad ning imetavad emad [6].

Mõistame, et millegi suhtelist ohutust on oluliselt raskem tõendada kui ohtlikkust, sest alati saab küsida, kas me teame ikka piisavalt; alati jääb võimalus nõuda rohkem ja parema kvaliteediga andmeid. Arstide Liidu seisukohas väljendatud argumenti, et paarikümne aasta pärast on loodetavasti kogunenud piisavalt tõendeid, mis viimaks põhjendavad kanepi klassifitseerimist kokku kõige ohtlikumate narkootiliste ainetega, kasutati aga juba kanepi globaalse keelustamise algusajal rohkem kui pool sajandit tagasi. Järgnenud kümnendite jooksul läbi viidud uuringud annavad siiski üha kindlamalt mõista, et riskigruppidesse mitte kuuluvate isikute jaoks kanepi tarvitamine tõsiseid terviseriske pigem kaasa ei too.

Istungile järgnenud meediakajastustest tõusis esile Eesti Valu Seltsi presidendi, anestesioloog Boris Gabovitši murettekitav avaldus, et kannabinoidravimite valuvastane toime pole tõendatud. MTÜ Ravikanep peab vajalikuks täpsustada, et see TV3 uudistesaates esitatud väide vastab tõele vaid akuutse valu korral, mille alandamist kannabinoididega läbi viidud uuringud tõesti tugevalt ei kinnita. Küll aga on kõige värskematel andmetel piisavalt tõendatud kannabinoidide kroonilist valu vaigistav toime; viimati jõudis sellisele järeldusele USA teaduste akadeemiate liit NASEM 2454 krooniliste valudega patsienti ja 28 juhuslikustatud kliinilise uuringu tulemusi hõlmanud meta-analüüsis [7] (kokkuvõtet ravimõjudest vaata siit; samuti vt ptk “Lisa 2. Kanepi ja kannabinoidide kasutamine valuravis”, “Ravikanepiraport 2016”, lk 99–123). Samuti ei vasta tõele dr Gabovitši väide, et kannabinoidravimite määramine on sama lihtne kui iga teise müügiloata ravimi väljakirjutamine — enamiku Eestis müügiloata ravimite väljakirjutamine ei nõua meie teada praegu sotsiaalministeeriumi erialakomisjoni heakskiitu.

Eeltoodust lähtudes on MTÜ Ravikanep kui kannabinoide terapeutilistel eesmärkidel kasutatavate inimeste eeskosteorganisatsioon seisukohal, et riskid, mis kaasnevad kanepi ja kannabinoidide tarvitamisega — eelkõige kannabinoidide tarvitamisega raviotstarbel — on tugevalt üle hinnatud. Seejuures on nende hinnangute kujundamisel toetutud hirmudele, millel kannabinoidravi kontekstis pole sageli alust ja/või mida saab ennetada, nt vältides vastavate ravimite väljakirjutamist alaealistele, rasedatele ja vaimuhaigusi põdevatele patsientidele. EAL-i seisukoht, et kannabinoidravi on vajadusel lihtsasti kättesaadav, on teravas vastuolus meie kogutud andmete ja praktilise kogemusega, mis on meieni jõudnud läbi arvukate juhtumikirjelduste ja pöördumiste. MTÜ Ravikanep leiab, et vastuvõetamatu on olukord, kus tungiva ravivajadusega krooniliselt haigel inimesel on julgem ja kindlam tunne hankida kontrollimata kvaliteedi ja teadmata toimeainesisaldusega, ent leevendust pakkuvat ravimpreparaadi analoogi kanepidiilerilt või kriminaalkaristusega riskides ise kanepit kasvatada, kui pöörduda sertifitseeritud ravimi saamiseks arstide ja meditsiinisüsteemi poole.

Siim Erik Siimut, MSc,

Mart Kalvet,

MTÜ Ravikanep juhatus

[1]       “Extract from the Report of the 38th Expert Committee on Drug Dependence, convened from 14 to 18 November 2016, at WHO headquarters in Geneva.” (https://www.unodc.org/documents/commissions/CND/CND_Sessions/CND_59Reconvened/ECN72016_CRP13_V1610192.pdf)

[2]       F. Grotenhermen, “Pharmacokinetics and Pharmacodynamics of Cannabinoids,” Clin. Pharmacokinet., vol. 42, no. 4, pp. 327–360, Apr. 2003.

[3]       B. C. Ginsburg, L. Hruba, A. Zaki, M. Javors, and L. R. McMahon, “Blood levels do not predict behavioral or physiological effects of Δ9-tetrahydrocannabinol in rhesus monkeys with different patterns of exposure,” Drug Alcohol Depend., vol. 139, pp. 1–8, Jun. 2014.

[4]       M. H. Meier et al., “Associations Between Cannabis Use and Physical Health Problems in Early Midlife: A Longitudinal Comparison of Persistent Cannabis vs Tobacco Users,” JAMA Psychiatry, vol. 73, no. 7, pp. 731–740, Jul. 2016.

[5]       L. R. Zhang et al., “Cannabis smoking and lung cancer risk: Pooled analysis in the International Lung Cancer Consortium,” Int. J. Cancer, vol. 136, no. 4, pp. 894–903, Feb. 2015.

[6]       J. Sachs, E. McGlade, and D. Yurgelun-Todd, “Safety and Toxicology of Cannabinoids,” Neurotherapeutics, vol. 12, no. 4, pp. 735–746, Oct. 2015.

[7] https://www.nap.edu/catalog/24625/the-health-effects-of-cannabis-and-cannabinoids-the-current-state