Arhiiv kuude lõikes: november 2015

Rahvusvahelise ravikanepipoliitika arendamine on kogu maailma patsientide huvides

3 vastust

Steph Sherer, AMA, IMCPCTõlge rahvusvahelise ravikanepipatsientide koalitsiooni IMCPC ja USA kanepipatsientide ühenduse Americans for Safe Access esindaja Steph Shereri pöördumisest Maailma Terviseorganisatsiooni WHO uimastisõltuvuse ekspertkomisjoni ECDD 37. koosolekul 2015. aasta 16. novembril.

Tänan teid võimaluse eest pöörduda WHO uimastisõltuvuse ekspertkomisjoni ECDD poole. Teie töö siin on äärmiselt oluline, eriti praegu, mil ÜRO valmistub erakorraliseks uimastiteemaliseks istungjärguks UNGASS 2016, mis leiab aset New Yorgis 2016. aasta aprillis. Mina olen Ühendriikide juhtiva kanepipatsientide õiguste kaitse ühenduse Americans for Safe Access (ASA) asutaja ja tegevjuht. Ma esindan siin enam kui 100 000 ameeriklast, kes kasutavad ravikanepit ja ravikanepipatsientide rahvusvahelise koalitsiooni IMCPC asutajaliikmena esindan lisaks patsiente kolmekümnest riigist. Me loodame, et ECDD teeb ettepaneku kõrvaldada kanep uimastite 4. nimekirjast ja lisada see nimekirja, mis võtab arvesse kanepi rakendamist meditsiinis.

Praegu elab rohkem kui kaks kolmandikku Ameerika Ühendriikide elanikkonnast piirkondades, kus kanepiravi on seadusega reguleeritud ning rohkem kui 2,5 miljonit inimest kasutab ravikanepit seadusega kooskõlas. Nii Kanadal, Iisraelil, Hollandil, Tšehhi Vabariigil, Horvaatial, Mehhikol, Uruguayl, Rumeenial, Saksamaal, Jamaical, Austraalial, Columbial kui ka Šveitsil on riiklikud ravikanepiprogrammid ning veel kümned riigid on asunud vastavaid seaduseid üle vaatama. Neist riiklikest programmidest on olnud palju abi kodanikele, kellel lubatakse nüüd seaduslikult oma arsti ettekirjutuse alusel kanepit tarvitada. Pealeselle on uuringud näidanud ka, et ravikanepiseadustel on positiivne mõju rahvatervisele üldiselt.

2005. aastal ajakirjas Journal of Acquired Immune Deficiency Syndromes ilmunud uurimus näitas, et patsiendid, kes kasutasid ravieesmärgil kanepit, pidasid neile määratud retroviirusvastaste ravimite kuurist kinni 3,3 korda tõenäolisemalt kui kanepit mitte pruukinud patsiendid. 2014. aastal ajakirjas Journal of American Medicine avaldatud uurimus tõstis esile tõika, et ravikanepiseadused vastu võtnud osariikides oli opioidide üleannustamisest johtuv suremus 24,8 protsenti väiksem kui osariikides, kus ravikanepit polnud seadustega reguleeritud. USA riikliku majandusuuringute ameti NBER hiljutine aruanne sedastas: „Meie tulemused näitavad, et ravikanepi laialdasema kasutuselevõtu üheks võimalikuks plussiks on äärmiselt sõltuvusttekitavate valuvaigistite sõltuvuse määrade vähendamine.“

Pärast peaaegu kaht aastakümmet väldanud eksperimenteerimist hõlmavad ravikanepiprogrammid USA-s ja mujal maailmas hoolikalt kavandatud regulatsioone, mis võtavad arvesse rahvatervise ja ohutuse küsimusi, kaasa arvatud ravimite võimalikku sattumist valedesse kätesse ja kuritarvitamist. Peaaegu kõik pärast 2012. aastat vastu võetud regulatsioonid hõlmavad tooteohutuse protokolle (ravikanepi kasvatamiseks, tootmiseks, levitamiseks ja laboratoorseks analüüsimiseks), mille Ameerika ravimtaimede farmakopöa AHP kanepiteemalise monograafia baasil on välja töötanud Ameerika taimsete saaduste ühendus AHPA. Ameerika taimsete saaduste ühendus AHPA on olnud taimsete saaduste tööstuse juhtivaks kaubandusorganisatsiooniks ja eestkõnelejaks alates 1982. aastast. Ameerika ravimtaimede farmakopöa AHP on teaduspõhiseid kvalitatiivseid ja terapeutilisi monograafiaid lääne ravimtaimedest üllitanud alates 1994. aastast.

Tuleb aga möönda, et hoolimata ravikanepiseaduste positiivsetest mõjudest on need väiksemal või suuremal määral vastuolus rahvusvaheliste lepetega, kõige märkimisväärsemal moel ÜRO 1961. aasta ühiskonventsiooniga. Riikide valitsused kogu maailmas, kaasa arvatud Ameerika Ühendriikides on kasutanud ÜRO ühiskonventsiooni riiklike ravikanepiseaduste loomise ja kannabinoidmeditsiini-alaste uuringute takistamiseks. Prahas 2015. aasta 4.–7. märtsil toimunud konverentsil „Ravikanep ja kannabinoidid: poliitika, teadus ja praktiline meditsiin“ kohtusid 13 riigi ravikanepipatsiendid, et asutada rahvusvaheline ravikanepipatsientide koalitsioon IMCPC ja koostada pöördumine ÜRO erakorralisest istungjärgust UNGASS 2016 osavõtjatele. Pöördumine kutsub ÜRO-d üles astuma järgmiseid samme:

  • hakata riiklikul ja rahvusvahelisel tasemel pöörama suuremat tähelepanu ravikanepi ja kannabinoidide põhisele arstiabile ja eriti nende teaduslikule uurimisele ning panustama neisse valdkondadesse rohkem ressursse;
  • garanteerida ravikanepi näidustusega kodanikele kogu maailmas ravikanepi ja selle saaduste stabiilne, turvaline ja taskukohane kättesaadavus;
  • 2016. aasta ÜRO peaassamblee erakorralise uimastiteemalise istungjärgu raames kas
    • piirduda lihtsalt kanepi kõrvaldamisega 1961. aasta ÜRO ühiskonventsioonist, või
    • valmistada ette, vaagida ja võtta vastu teaduslikel tõenditel, inimõigustel ja ühiskondlikul heaolul rajanev ÜRO erikonventsioon kanepi küsimuses, ning
    • klassifitseerida Maailma Terviseorganisatsiooni WHO ettepaneku kohaselt kanep ümber, teisaldades selle 1. ja 4. nimekirjast 3. nimekirja ja valmistada täienduse korras ette spetsiaalsed regulatsioonid ravikanepi kasutamiseks, mis ei jäljendaks opioidide ja oopiumi raviotstarbelise kasutamise regulatsioone.

Narkootiliste uimastite ühiskonventsiooni 1972. aasta protokolliga määrati kanep 1. ja 4. nimekirja. Sellise lahterdamise aluseks oli 1935. aastal Rahvasteliidu tervishoiukomitee koostatud aruanne. Tänase päevani pole ECDD seda aruannet nüüdisaegsete teadmiste valguses üle vaadanud. 2009. aastal taotles ÜRO narkootiliste ainete komisjon CND oma resolutsiooniga nr 52/2, et ECDD aruannet nüüdisajastaks. 2013. aastal kutsus rahvusvaheline uimastikontrolli nõukogu INCB oma aastaaruandes Maailma Terviseorganisatsiooni WHO üles 1961. aasta konventsiooniga WHO-le omistatud mandaadi alusel hindama kanepi võimalikku rakendatavust meditsiinis ja määra, mil kanep inimeste tervist ohustab.

Praegu kehtivad rahvusvahelised kanepipoliitilised kokkulepped on aegunud ja kahjustavad patsiente kogu maailmas. Uued poliitilised meetmed peaksid võtma arvesse uusi kliinilisi uuringuid, kanepi kasvatamise, tootmise ja levitamise tooteohutusprotokolle ning maailma patsientide vajadusi. Praegu, mil UNGASS 2016 istungiteni on jäänud loetud kuud, on maailma tähelepanu pöördunud sellele komiteele ja teie volile esitada ettepanek ravikanepi ümberklassifitseerimiseks moel, mis võtaks arvesse kanepi ravirakendusi ja rahvusvaheliste poliitiliste lepetega kehtestatud nõudeid ravimite kättesaadavusele.

Ma sain aru, et minu ülesanne täna siin on kommenteerida ECDD täiendatud kanepiteemalist aruannet. Aruannet pole aga seni ilmunud. Organisatsioonid, mille juures ma töötan, on täna siin, et pakkuda komiteele ükskõik millist abi selle protsessi kiirendamiseks. Rahvusvahelise ravikanepipoliitika arendamine on kogu maailma patsientide huvides. Kogu maailm jälgib seda protsessi ning loodab teie läbinägelikkusele ja juhtimissuutlikkusele.

Tänan kuulamast ja kaasa mõtlemast!

 

Steph Sherer,
Americans for Safe Access (ASA),
International Medical Cannabis Patients Coalition (IMCPC)

* * *

Vaata lisaks:

Eestis puudub ravikanepi-alane oskusteave ametkondlikul tasemel

Lisa kommentaar

Täpsustav vastus reedel, 2015. aasta 6. novembril Postimehes avaldatud artiklile „Eksperdid: ravikanepit ei eksisteeri“ (http://tervis.postimees.ee/3388651/eksperdid-ravikanepit-ei-eksisteeri)

Ravikanepit pole mustal turul

Reedel, 6. novembril avaldas Postimees artikli „Eksperdid: ravikanepit ei eksisteeri“. Kategoorilise pealkirja taga peitub keerukas tegelikkus, mis sellise mitmetahulise nähtuse puhul nagu kannabinoidravi nõuab veidi põhjalikumat lahtiseletamist.

Alustuseks tuleb rõhutada, et ravi- ja rekreatiivkanepi probleemistikud pole ühesugused ja neid pole otstarbekas käsitleda ühiselt. Kummalgi juhul on osapoolte vajadused, ootused ja võimalikud lahendused märkimisväärselt erinevad, ehkki mõlemal juhul mängib olulist rolli kanepi keelatud staatus. Käesolev täpsustus keskendub ravikanepi temaatikale.

Rangelt võttes on Ravimiameti peadirektori asetäitjal Katrin Kiiskil õigus, et sellist sorti või liiki kanepit nagu ravikanep ei eksisteeri. Viidates bioaktiivsete molekulide sünteesi suurele varieeruvusele kanepi perekonna taimedes, on Ravimiamet võtnud seisukoha, justkui oleks taimse kanepi puhul võimatu midagi standardiseerida ja seega oleks kanepiravi reaalsuses nagu vene rulett.

Näide olukorrast, kus vastavad probleemid on adekvaatselt lahendatud, leidub riigis, mida kanepiteemalistes aruteludes sageli eeskujuks tuuakse. Madalmaades saab retsepti abil apteegist ravikanepit osta ja sorte on seal tervenisti viis (Bedrobinol, Bedrocan, Bediol, Bedica ja Bedrolite). Neil on erinev standardiseeritud peamiste toimeainete (THC ja CBD) sisaldus; teada on mõnede teiste enam leiduvate molekulide — eelkõige terpenoidide — profiil; garanteeritud on puhtus pestidiididest, raskemetallidest ja bioloogilisest kontaminatsioonist. Ravikanepi kasvatamine ja töötlemine toimub rangelt kontrollitud tingimustes; selle kvaliteedinäitajaid testivad autonoomsed instantsid. Sellise protsessiga välistatakse kõik murepunktid, mida Ravimiamet taimse kanepi kui droogi (vastavalt Ravimiseaduse §8) käiberavimina aktsepteerimise teemal esile on tõstnud.

Ei ole vaja palju fantaseerida mõistmaks, et mustal turul ei saa sellist järelvalvet mitte iialgi olla. Parimal juhul saab loota, et „ravi“-kanepi kasvajata pole toodet pestitsiididesse uputanud või üle väetanud — oluline on eelkõige kogus ja kasum.

Musta (turu) kanepit tervisehäda leevenduseks kasutavad patsiendid väärivad paremat olukorda. Eestis tammuvad praegu juriidilises lõksus paljud inimesed, olgu nendeks paratsetamooliga seedekulgla epiteelkoe hävitanud kroonilise valu patsiendid või hulgiskleroosihaiged, kelle valulikke spasme kannabinoidid leevendavad ja neil paremini magada aitavad. Või neerupuudulikkusega patsiendid, kes iganädalselt dialüüsimasina külge ühendatakse ja kelle elukvaliteet on masendav. Või reumaatikud, kel liigesevalud magada ei lase. Või selgroovigastusega patsiendid, kes tervisehäirega kaasnevaid neuropaatilisi valusi leevendavad. Või vähihaiged, kes keemiaravi tõttu süüa ei suuda, kaalu kaotavad ja valusid kannatavad. Mõnikord räägivad nad omaalgatuslikust ravist ka arstiga, teinekord löövad araks, kartes arstipoolset tembeldamist narkomaaniks või, veel hullem, politseid.

Aga isegi kui sellistel teemadel arstiga räägitakse, siis kaugele ei jõuta. Kanep puudub ametlikest ravijuhenditest, kannabinoidpreparaatide adekvaatselt tõendatud näidustuste hulk on väike, kardetakse meediat ja “kahtlase” ravi määramisest johtuvat avalikku kära, kaasnevat bürokraatiat ja pretsedentide vähesust. Ent mitte ühegi patsiendi jaoks ei ole kanep olnud esmane raviviis, vaid viimane õlekõrs, mis vähegi aitab. Kõige näotum on selle juures asjaolu, et mujal maailmas nähakse probleemi, otsitakse toimivaid lahendusi ja viiakse neid ellu, meie aga aiva peidame ja eitame.

Viimatiseks murettekitavaks näiteks ametkondlikust udutamisest on Postimehes viidatud Ravimiameti „ekspertarvamus“, mille allikat ei mainita. Tõenäoliselt rajaneb Ravimiameti seisukoht 2015. aasta jaanuaris ajakirjas „Eesti Arst“ avaldatud artiklile „Kanep — uimasti või ravim?“, mille autorid (samuti allikale viitamata) väidavad, et ravikanepi kvaliteeti pole võimalik kontrollida. Leiame, et ametliku seisukoha kujundamine ravikanepi küsimuses põgusa, eelkõige rekreatiivkanepi ohtudest lähtuva ülevaateartikli põhjal, eriti kui seisukoha keskne argument on põhjendamatu ja viitamata, on ennatlik ja ebapädev.

Seda, et kanepiürt on nüüdisaegses ravimiregulatsioonis erijuhtum, ei eita keegi. Kuni aga selleks ellu kutsutud ametkonnad, sh Sotsiaalministeerium ja Ravimiamet ei tunnista, et eristaatusesse on kannabinoidravi sunnitud kanepikeeluseaduste tõttu, ning olukorra lahendamiseks eelkõige patsientide jaoks rahuldaval moel praktilisi samme ei astu, püsib senine mudel, mis suunab patsiente mustale turule kahtlase päritolu ja koosseisuga kanepit hankima.

MTÜ Ravikanep juhatuse liikmed
Mart Kalvet,
Siim Erik Siimut