Ajalugu

Ajalugu

Kanepi raviotstarbelise kasutamise ajalugu ulatub vähemalt 3000 aasta taha. [1–5] Lääne arstiteadusele tutvustas seda 1839. aastal arst W. B. O’Shaughnessy, kes õppis kanepitaime raviomadusi tundma Briti Ida-India Kompanii teenistujana Indias töötades. Kanepit soovitati kasutada valuvaigistina ja rahustina ning põletiku-, spasmide ja tõmblustevastase ravimina.

1937. aastal kehtestas USA maksuamet kanepimaksuseadusega (ingl Marijuana Tax Act) meditsiinilise kanepi ühele untsile (28,3 g) ühe dollari ja mittemeditsiinilise kanepi untsile saja dollari suuruse maksu. Kõige innukamalt seisid seaduse vastuvõtmisele vastu Ühendriikide arstid. Ameerika meditsiiniliit AMA protestis seaduse vastu, kuna see nõudis arstidelt kanepiretseptide väljastamiseks erimaksu tasumist, kanepi hankimiseks eriformularide kasutamist ja selle raviotstarbelise kasutamise kohta eriarvestuse pidamist. Lisaks leidis AMA, et tõendid kanepi kahjulikkuse kohta pole piisavad ning et seaduse vastuvõtmine pidurdaks selle ravipotentsiaali edasist uurimist. [6] 1942. aastal kõrvaldati kanep USA farmakopöast, kuna seda peeti jätkuvalt liiga ohtlikuks. [2, 3]

1938. aastal võttis USA kongress vastu Boggsi seaduse, mis esmakordselt määratles kanepi narkootilise uimastina. Kontrollitud ainete seadusega, mille USA kongress 1970. aastal vastu võttis, klassifitseeriti kanep esimese nimekirja uimastiks. Lisaks kanepile on samasse nimekirja kantud nt heroiin, LSD, meskaliin ja metakvaloon.

(Eestis on kanep samuti kantud narkootiliste ainete esimesse nimekirja, kuid selle, nagu ka muude esimese nimekirja ainete kasutamine raviotstarbel on reguleeritud alates 2005. aastast. Ravikanepi taotlemise kord on ära toodud meie veebilehel eraldi jaotises. 2016. aasta seisuga on Eestis kannabinoidravimi kasutamist, täpsemalt ravikanepiekstrakti Sativex kasutamist vähivalude leevendamiseks taotletud ühel korral; too taotlus ka rahuldati. — MTÜ Ravikanep)

Ehkki ametlikult oli kanep ravimina kasutuskõlbmatuks kuulutatud, hakkas USA valitsus seda 1978. aastal käivitatud uue eksperimentaalse ravimi eriloa alusel kasutamise programmi (ingl Compassionate Use Investigational New Drug program) raames patsientidele juhtumipõhiselt võimaldama. Kanepi võimaldamine selle programmi kaudu lõpetati 1992. aastal. [1–4]

Ehkki USA föderaalseadused keelavad kanepi kasutamist, on lisatud kaardil (Joonis 1) näha osariigid ja territooriumid, kus kanepi raviotstarbeline pruukimine on seadustatud. Mõned osariigid on legaliseerinud kanepi ainult ühe toimeaine, nt kannabidiooli (CBD) kasutamise; neid osariike kaardile kantud pole. Ravikanepi kasutamist reguleerivad seadused, s.h nende tervisehäirete nimekirjad, mille puhul ravikanepi kasutamine on lubatud, erinevad osariigiti.

CDR774100-750

Joonis. 1. USA kaart, millel on esile tõstetud kanepi raviotstarbelise kasutamise heaks kiitnud osariigid ja territooriumid.

Kanepi peamise psühhoaktiivse komponendina on tuvastatud delta-9-tetrahüdrokannabinool (THC). 1986. aastal omistati USA-s müügiluba seesamiõlis lahustatud delta-9-THC sünteetilisele isomeerile geneerilise nimetusega dronabinool (dronabinol) ja kiideti heaks selle kasutamine keemiaravist johtuva iivelduse ja oksendamise leevendamiseks. Kliinilised katsed kinnitasid, et dronabinool on sama tõhus või tõhusam kui muud toona saadaval olnud iiveldusevastased ravimid. [7] 1980. aastate teisel poolel uuriti ka dronabinooli kaalukasvu soodustavat mõju AIDSi-patsientidele, mis tõi kaasa dronabinooli näidustuste nimekirja täiendamise inimese immuunpuudulikkuse viirusnakkusest johtuva isutusega (anoreksiaga) 1992. aastal. Kliinilistes katsetes ei täheldatud statistiliselt tähelepanuväärset kaalukasvu, kuigi patsiendid tunnistasid söögiisu paranemist. [8, 9] Teine oluline kannabinoid kanepitaimes on kannabidiool (CBD). [10] CBD on mittepsühhoaktiivne kannabinoid, mille struktuur on sarnane THC struktuuriga.

Viimastel kümnenditel on kannabinoidide neurobioloogiat põhjalikult analüüsitud. [11–14] Esimene kannabinoid-tüüpi retseptor (kannabinoidretseptor) CB1 tuvastati ajus 1988. aastal. Teine kannabinoidretseptor CB2 leiti 1993. aastal. Kõige tihedamalt ekspresseerivad CB2-retspetoreid B-lümfotsüüdid ja loomulikud tappurrakud (NK-rakud), mis annab mõista, et CB2-retseptorid võivad osaleda immuunsüsteemi töös. Tuvastatud on ka endogeenseid kannabinoide (endokannabinoide), mis paistavad osalevat sellistes protsessides nagu valu moduleerimine, liigutuste koordineerimine, toitumiskäitumine, meeleolu, luude kasvamine, põletikud, neuroprotektiivsed protsessid ja mälu. [15]

Kanepiekstrakt nabiximols (Sativex), mis sisaldab võrdsel määral THC-d ja CBD-d, on Kanada riiklikus nõuetelevastavustunnistuses kehtestatud tingimustel heaks kiidetud kaugelearenenud vähki või hulgiskleroosi põdevate patsientide vaevuseid leevendava valuravimina. [16] Kanadas, Uus-Meremaal ja mõnedes Euroopa riikides on nabiximolsi kasutamine lubatud ka hulgiskleroosiga sageli seonduva spastilisuse vastase ravimina. Hulgiskleroosi-spasme iseloomustavad lihasjäikus, liikumisvõime pärssumine ja valu ning olemasolevad raviviisid ei leevenda seda rahuldaval määral.

Kasutatud allikad

  1. Abel E. L.: Marihuana, The First Twelve Thousand Years. New York: Plenum Press, 1980.
  2. Joy J. E., Watson S. J., Benson J. A. (toimetajad): Marijuana and Medicine: Assessing the Science Base. Washington, DC: National Academy Press, 1999. Loetav veebis.
  3. Mack A., Joy J.: Marijuana As Medicine? The Science Beyond the Controversy. Washington, DC: National Academy Press, 2001. Loetav veebis.
  4. Booth M.: Cannabis: A History. New York, NY: St Martin’s Press, 2003.
  5. Russo E. B., Jiang H. E., Li X. jt: Phytochemical and genetic analyses of ancient cannabis from Central Asia. J Exp Bot 59 (15): 4171–82, 2008. [Kokkuvõte PubMed’is]
  6. Schaffer Library of Drug Policy: The Marihuana Tax Act of 1937: Taxation of Marihuana. Washington, DC: House of Representatives, Committee on Ways and Means, 1937. Loetav veebis.
  7. Sallan S. E., Zinberg N. E., Frei E. III: Antiemetic effect of delta-9-tetrahydrocannabinol in patients receiving cancer chemotherapy. N Engl J Med 293 (16): 795–7, 1975. [Kokkuvõte PubMed’is]
  8. Gorter R., Seefried M., Volberding P.: Dronabinol effects on weight in patients with HIV infection. AIDS 6 (1): 127, 1992. [Kokkuvõte PubMed’is]
  9. Beal J. E., Olson R., Laubenstein L. jt: Dronabinol as a treatment for anorexia associated with weight loss in patients with AIDS. J Pain Symptom Manage 10 (2): 89–97, 1995. [Kokkuvõte PubMed’is]
  10. Adams R., Hunt M., Clark J. H.: Structure of cannabidiol: a product isolated from the marihuana extract of Minnesota wild hemp. J Am Chem Soc 62 (1): 196–200, 1940. Loetav veebis.
  11. Devane W. A., Dysarz F. A. III, Johnson M. R. jt: Determination and characterization of a cannabinoid receptor in rat brain. Mol Pharmacol 34 (5): 605–13, 1988. [Kokkuvõte PubMed’is]
  12. Devane W. A., Hanus L., Breuer A. jt: Isolation and structure of a brain constituent that binds to the cannabinoid receptor. Science 258 (5090): 1946–9, 1992. [Kokkuvõte PubMed’is]
  13. Pertwee R. G., Howlett A. C., Abood M. E. jt: International Union of Basic and Clinical Pharmacology. LXXIX. Cannabinoid receptors and their ligands: beyond CB₁ and CB₂. Pharmacol Rev 62 (4): 588–631, 2010. [Kokkuvõte PubMed’is]
  14. Felder C. C., Glass M.: Cannabinoid receptors and their endogenous agonists. Annu Rev Pharmacol Toxicol 38: 179–200, 1998. [Kokkuvõte PubMed’is]
  15. Pacher P., Bátkai S., Kunos G.: The endocannabinoid system as an emerging target of pharmacotherapy. Pharmacol Rev 58 (3): 389–462, 2006. [Kokkuvõte PubMed’is]
  16. Howard P., Twycross R., Shuster J. jt: Cannabinoids. J Pain Symptom Manage 46 (1): 142–9, 2013. [Kokkuvõte PubMed’is]