Neurokirurg ja telekanali CNN meditsiinireporter dr Sanjay Gupta vabandab üldsuse ees oma varasema, kanepi meditsiinilist kasutamist tauniva seisukoha pärast. Allikas: CNN.

Viimase aasta jooksul olen ma töötanud dokumentaalfilmi “Weed” kallal. Ehkki selline pealkiri (weed — “umbrohi” — on slängitermin kanepi kohta) võib tunduda üleolev, pole seda filmi sisu.

Ma küsitlesin tervishoiuvaldkonna juhte, eksperte, kasvatajaid ja patsiente mitmel pool maailmas. Rääkisin nendega puhtsüdamlikult, küsides raskeid küsimusi. See, mida ma teada sain, oli rabav.

Ammu enne seda, kui antud projekti alustasin, olin uurinud Ühendriikides ilmunud ravikanepi-teemalist teaduslikku kirjandust ja leidnud, et tegu on suhteliselt ebaveenva ravimtaimega. Viis aastat tagasi neid uurimusi lugenuna oli raske ravikanepisse soosivalt suhtuda. Kirjutasin 2009. aastal sel teemal isegi ajakirja TIME artikli pealkirjaga “Miks ma hääletaksin kanepi vastu” (Why I Would Vote No on Pot).

Nüüd pean ma selle pärast vabandama.

Ma palun vabandust, et ma kuni viimase ajani ei otsinud piisavalt põhjalikult. Ma ei vaadanud küllalt kaugele. Ma ei tutvunud teiste riikide väiksemates laboratooriumides läbi viidud märkimisväärseid uuringuid tutvustavate töödega ning ma suhtusin liiga ükskõikselt suure hulga seaduslike patsientide väidetesse, kelle sümptomeid kanep oli parandanud.

Panin nad selle asemel ühte patta silmatorkavate simulantidega, kes pole huvitatud muust kui kanepikaifist. Arvasin ekslikult, et USA uimastiseaduste jõustamise amet DEA lahterdab kanepit kõige ohtlikumate ainete kategooriasse veenvate teaduslike tõendite alusel. Olin kindel, et neil on mõistlikud põhjendused, miks kanep peab kuuluma narkootiliste ainete esimesse nimekirja (ingl Schedule 1), millesse on hõlmatud kõige ohtlikumad narkootikumid, millel puudub aktsepteeritav meditsiiniline väärtus ja millel on kõrge sõltuvuspotentsiaal.

Tegelikult polnud neil millegi sellise väitmiseks mitte mingisugust teaduslikku alust ning nüüd ma tean, et kanepi puhul ei vasta kumbki väide tõele. Kanepi sõltuvuspotentsiaal ei ole kõrge ning sellel on hulgaliselt tõestatud meditsiinilisi rakendusi. Tõtt-öelda on kanep mõnikord ainus ravim, mis töötab. Võtame näiteks Charlotte Figi juhtumi, kellega kohtusin Colorados. Varsti pärast sündimist algasid tal krambihood. Kolmandaks eluaastaks kimbutasid haigushood teda 300 korral nädalas — hoolimata sellest, et ta võttis sel ajal juba seitset eri ravimit. Ravikanep on ta aju maha rahustanud, kahandades krambihoogude sageduse kahele-kolmele korrale kuus.

Ma olen isiklikult kohtunud samasuguste patsientidega nagu Charlotte, veetnud nende seltsis aega ja jõudnud arusaamisele, et on vastutustundetu keelata haigetele mõnd kõige parematest meile, meedikutele teadaolevatest raviviisidest — raviviisidest, mis võivad hõlmata ka kanepisaaduseid.

Meid on Ameerika Ühendriikides ligi 70 aastat kohutaval ja süstemaatilisel moel eksiteele viidud ning ma palun vabandust iseenda rolli pärast sellise olukorra kujunemises.

Loodan, et käesolev artikkel ja peatselt teleekraanile jõudev aimefilm aitavad olukorda normaliseerida.

1970. aasta 14. augustil kirjutas USA tervishoiuministri abi dr Roger O. Egeberg kirja, milles soovitas kanepitaime hõlmata narkootiliste ainete esimesse nimekirja, kuhu see on jäänud peaaegu 45 aastaks. Mu uurimistöö algas tolle kümnenditetaguse kirja hoolikast läbilugemisest. See, mida ma teada sain, oli rahutukstegev. Egeberg oli oma sõnu hoolega valinud.

“Kuna meie teadmised selle taime ning selles sisalduva aktiivse toimeaine kohta on endiselt üsna lünklikud,” kirjutas dr Egeberg, “soovitame jätta kanepi narkootiliste ainete esimesse nimekirja vähemalt senikauaks, kuni lõpule on viidud mõned praegu läbi viidavad, antud küsimuse lahendamise seisukohalt olulised uurimistööd.”

Kanep lahterdati kõige kangemate narkootikumide kategooriasse mitte veenvate teaduslike faktide alusel, vaid nende puudumise tõttu. Tuletan meelde, et aasta oli siis 1970. Egeberg mainib käimasolevaid uurimusi, kuid paljusid neist ei viidud iial lõpule. Sedamööda, kuidas mu juurdlus edenes, taipasin, et Egebergile olid tegelikult täiesti kättesaadavad olulised teadusuuringud, millest mõned olid juba üle veerand sajandi vanad.

Kõrge kuritarvitamisrisk?

1944. aastal viis New Yorgi teaduste akadeemia toonase linnapea Liorello LaGuardia tellimusel läbi uurimuse, millest selgus muu hulgas, et kanep ei too kaasa märkimisväärset sõltuvust (ingl addiction) selle sõna arstiteaduslikus tähenduses. Samuti ei leidnud kinnitust hüpotees, et kanepipruukimine on hüppelaud morfiini-, heroiini- või kokaiinisõltuvusse.

Tänapäeval teame, et ehkki hinnangud võivad varieeruda, tekitab kanep sõltuvust (ingl dependence) umbes üheksal kuni kümnel protsendil täiskasvanud tarvitajatest. Võrdluseks: kokaiin, mis kuulub väiksema kuritarvituspotentsiaaliga narkootiliste ainete teise nimekirja (ingl Schedule 2), tekitab sõltuvust 20 protsendil tarvitajatest. Heroiinipruukijatest langeb sõltuvusse umbes 25 protsenti.

Kõige rängemat sõltuvust tekitab tubakas — sõltuvus tabab ligi 30 protsenti selle suitsetajaist, kellest paljud oma sõltuvuse tõttu ka surevad.

On olemas kindlad tõendid selle kohta, et mõnedel kanepitarvitajatel esinevad ärajäämanähud, nende hulgas unetus, ärevus ja südamepööritus. Seda tõika arvesse võttes on aga ikkagi keeruline väita, et kanepi kuritarvituspotentsiaal on kõrge. Kanepisõltuvuse kehalised sümptomid pole võrreldavad ühegi teise eelpoolmainitud aine sõltuvuse omadega. Ma olen alkoholi ärajäämanähtude tunnistajaks olnud ja tean, et need võivad olla surmavad.

On siiski midagi, mille pärast ma lapsevanemana muret tunnen. Noored, arenevad ajud on kanepi võimalike ohtude suhtes halvemini kaitstud kui täiskasvanute ajud. Mõned viimasel ajal ilmunud uurimused annavad mõista, et kanepipruukimine teismeliseeas võib kaasa tuua arukuskvoodi IQ pöördumatut alanemist. Teised uuringud viitavad suuremale psühhoosi väljakujunemise riskile.

Samamoodi nagu ma ei lubaks oma lastel juua alkoholi, ei lubaks ma neil pruukida kanepit enne täiskasvanuikka jõudmist. Kui nad tingimata kanepit proovida tahavad, soovitaksin neil sellega oodata 20. eluaastate keskpaigani, mil nende ajud on täielikult välja arenenud.

Meditsiinilised hüved

Asja uurides taipasin veel midagi üsna olulist. Ravikanep ei ole uus nähtus ning arstiteadlased on sellest juba ammu kirjutanud. Tõtt-öelda leidub sadu ajakirja-artikleid, millest enamik kirjeldab kanepi meditsiinilisi hüvesid. Suurem osa nendest uurimustest on aga avaldatud aastatel 1840–1930. Nood uurimused kirjeldasid kanepi kasutamist neuralgia, krampide, patoloogilise kõhnumise ja paljude muude tervisehäirete raviks.

USA riiklikust meditsiiniuuringute kogust leidsin ma viimase aasta jooksul veel ligi 20 000 hiljutist uurimust. Suurem osa nendest töödest, nagu uuringud pealkirjadega “Kanepi antikolinergiline toime toob kaasa ebameeldivad psüühilised mõjud”, “Kanepist johtuv kõhunäärmepõletik” ning “Kanepipruukimine ja kopsuvähi-risk” käsitles aga kanepi halbu külgi.

Kiire arvutus näitas, et ainult umbes kuus protsenti kanepiteemalistest nüüdisuurimustest USA-s keskenduvad ravikanepi kasulikele mõjudele. Ülejäänud on kavandatud ainult kahjude uurimiseks. Taoline tasakaalutus jätab ravikanepist äärmiselt vildaka mulje.

Takistused ravikanepi uurimisel

Selleks, et tänapäeva Ühendriikides kanepit uurida, on vaja kaht olulist asja.

Esiteks on vaja kanepit. Ja kanep on seadusega keelatud. Ilmselt te juba mõistate, et see on probleem. Teadlased võivad uurimisotstarbelist kanepit saada spetsiaalsest kanepikasvandusest Mississippi osariigis, mis, nagu ma üllatusega avastasin, asub Mississippi osariikliku ülikooli territooriumil, kuid see on kõike muud kui lihtne. Kui ma kasvanduses tänavu külas käisin, seal parasjagu kanepit ei kasvatatud.

Teiseks on vaja heakskiitu ning teadlased, keda ma saate jaoks küsitlesin, meenutasid mulle alatasa, kui tüütu see olla võib. Kui näiteks vähiraviuuringule peab heakskiidu andma riiklik vähiinstituut NCI ja valuraviuuringule riiklik neuroloogiliste häirete instituut NIND, eeldab kanepi uurimine volitust veel ühelt organilt: NIDA-lt ehk uimastite kuritarvitamise uurimise riiklikult instituudilt. Selle ametkonna peamiseks missiooniks pole mitte uimastite kasulike omaduste, vaid uimastite kuritarvitamise uurimine.

Haamri ja alasi vahele jäävad aga tõsiste vaevustega patsiendid, kelle jaoks kanep on hädavajalik ja mõnikord üldse ainus ravim, mis toimib.

Ärgem unustagem, et kuni aastani 1943 oli kanep osa Ameerika Ühendriikide farmakopöast. Üks näidustus, mille alusel seda välja kirjutati, oli neuropaatiline valu. See on tõeliselt vastik valu, mida on keeruline ravida. Mu enda patsiendid on seda kirjeldanud lõikava ja põletavana või võrrelnud sadade nõelte torkimisega. Ehkki ammugi on kinnitust leidnud kanepi tõhus mõju selle jubeda valu leevendamisel, kirjutatakse nüüdisajal selle vastu kõige sagedamini välja aineid, mis on tuletatud unimagunast, s.h morfiini, oksükodooni ja dilaudiidi.

See on aga probleem, kuna enamik neist ravimitest ei leevenda neuropaatilist valu eriti hästi ning tolerantsuse kujunemine ravimi suhtes on tõsine probleem.

Minu jaoks kõige hirmutavam on tõsiasi, et iga 19 minuti tagant sureb Ameerika Ühendriikides keegi retseptravimi üleannustamise tõttu, enamasti kogemata. Iga 19 minuti tagant. See on õudustäratav statistika. Kui põhjalikult ma ka pole otsinud, ühtegi dokumenteeritud kanepi üleannustamise juhtumit ma leidnud pole.

Seega pole võib-olla üllatav, et 76 protsenti hiljuti küsitletud arstidest kinnitas, et nad kiidaksid heaks kanepi kasutamise naiste rinnavähiga seonduvate valude leevendamiseks.

Pärast kanepi paigutamist kangete narkootikumidega samasse kategooriasse on tekkinud vajadus n-ö täita lüngad meie teadmistes. Keelustatud ainete uurimist ümbritseva taristu tõttu, mille volitamisprotsessi keskmes tõmbab niite uimastite kuritarvitamise uurimisele pühendunud organisatsioon, on see USA-s olnud keeruline. Kuid ometi oleme me takistustest hoolimata teinud arvestatavaid edusamme minevikus ja teeme praegugi.

Tulevikuperspektiive silmas pidades on minu jaoks eriliselt huvitavad näiteks Hispaanias ja Iisraelis läbi viidavad uurimused, mis keskenduvad kanepi ja selle mõjuainete vähivastasele toimele. Mind paelub iisraellase Lev Meschoulami töö, mis uurib närve kaitsvaid e neuroprotektiivseid mõjusid, nagu ka Iisraelis ja USA-s läbi viidav uurimistöö ravikanepi posttraumaatilise stressisündroomi PTSD sümptomeid leevenda mõju teemal. Ma tõotan, et annan omalt poolt siira ja ausa panuse meie ravikanepi-teemalistesse teadmistesse jäänud lünkade täitmisesse.

20 USA osariigi ja Columbia ringkonna kodanikud on praeguseks kanepi meditsiinilise kasutamise heakskiitmise poolt hääletanud ning hulk osariike on samasuguseid seaduseid vastu võtmas tulevikus. Mis puutub aga dr Roger Egebergi, kes tolle kirja 1970. aastal kirjutas, siis tema lahkus siit ilmast juba 16 aastat tagasi.

Huvitav, mida ta oleks olukorrast arvanud, kui oleks täna veel elus?