Täpsustav vastus reedel, 2015. aasta 6. novembril Postimehes avaldatud artiklile „Eksperdid: ravikanepit ei eksisteeri“ (http://tervis.postimees.ee/3388651/eksperdid-ravikanepit-ei-eksisteeri)
Ravikanepit pole mustal turul
Reedel, 6. novembril avaldas Postimees artikli „Eksperdid: ravikanepit ei eksisteeri“. Kategoorilise pealkirja taga peitub keerukas tegelikkus, mis sellise mitmetahulise nähtuse puhul nagu kannabinoidravi nõuab veidi põhjalikumat lahtiseletamist.
Alustuseks tuleb rõhutada, et ravi- ja rekreatiivkanepi probleemistikud pole ühesugused ja neid pole otstarbekas käsitleda ühiselt. Kummalgi juhul on osapoolte vajadused, ootused ja võimalikud lahendused märkimisväärselt erinevad, ehkki mõlemal juhul mängib olulist rolli kanepi keelatud staatus. Käesolev täpsustus keskendub ravikanepi temaatikale.
Rangelt võttes on Ravimiameti peadirektori asetäitjal Katrin Kiiskil õigus, et sellist sorti või liiki kanepit nagu ravikanep ei eksisteeri. Viidates bioaktiivsete molekulide sünteesi suurele varieeruvusele kanepi perekonna taimedes, on Ravimiamet võtnud seisukoha, justkui oleks taimse kanepi puhul võimatu midagi standardiseerida ja seega oleks kanepiravi reaalsuses nagu vene rulett.
Näide olukorrast, kus vastavad probleemid on adekvaatselt lahendatud, leidub riigis, mida kanepiteemalistes aruteludes sageli eeskujuks tuuakse. Madalmaades saab retsepti abil apteegist ravikanepit osta ja sorte on seal tervenisti viis (Bedrobinol, Bedrocan, Bediol, Bedica ja Bedrolite). Neil on erinev standardiseeritud peamiste toimeainete (THC ja CBD) sisaldus; teada on mõnede teiste enam leiduvate molekulide — eelkõige terpenoidide — profiil; garanteeritud on puhtus pestidiididest, raskemetallidest ja bioloogilisest kontaminatsioonist. Ravikanepi kasvatamine ja töötlemine toimub rangelt kontrollitud tingimustes; selle kvaliteedinäitajaid testivad autonoomsed instantsid. Sellise protsessiga välistatakse kõik murepunktid, mida Ravimiamet taimse kanepi kui droogi (vastavalt Ravimiseaduse §8) käiberavimina aktsepteerimise teemal esile on tõstnud.
Ei ole vaja palju fantaseerida mõistmaks, et mustal turul ei saa sellist järelvalvet mitte iialgi olla. Parimal juhul saab loota, et „ravi“-kanepi kasvajata pole toodet pestitsiididesse uputanud või üle väetanud — oluline on eelkõige kogus ja kasum.
Musta (turu) kanepit tervisehäda leevenduseks kasutavad patsiendid väärivad paremat olukorda. Eestis tammuvad praegu juriidilises lõksus paljud inimesed, olgu nendeks paratsetamooliga seedekulgla epiteelkoe hävitanud kroonilise valu patsiendid või hulgiskleroosihaiged, kelle valulikke spasme kannabinoidid leevendavad ja neil paremini magada aitavad. Või neerupuudulikkusega patsiendid, kes iganädalselt dialüüsimasina külge ühendatakse ja kelle elukvaliteet on masendav. Või reumaatikud, kel liigesevalud magada ei lase. Või selgroovigastusega patsiendid, kes tervisehäirega kaasnevaid neuropaatilisi valusi leevendavad. Või vähihaiged, kes keemiaravi tõttu süüa ei suuda, kaalu kaotavad ja valusid kannatavad. Mõnikord räägivad nad omaalgatuslikust ravist ka arstiga, teinekord löövad araks, kartes arstipoolset tembeldamist narkomaaniks või, veel hullem, politseid.
Aga isegi kui sellistel teemadel arstiga räägitakse, siis kaugele ei jõuta. Kanep puudub ametlikest ravijuhenditest, kannabinoidpreparaatide adekvaatselt tõendatud näidustuste hulk on väike, kardetakse meediat ja “kahtlase” ravi määramisest johtuvat avalikku kära, kaasnevat bürokraatiat ja pretsedentide vähesust. Ent mitte ühegi patsiendi jaoks ei ole kanep olnud esmane raviviis, vaid viimane õlekõrs, mis vähegi aitab. Kõige näotum on selle juures asjaolu, et mujal maailmas nähakse probleemi, otsitakse toimivaid lahendusi ja viiakse neid ellu, meie aga aiva peidame ja eitame.
Viimatiseks murettekitavaks näiteks ametkondlikust udutamisest on Postimehes viidatud Ravimiameti „ekspertarvamus“, mille allikat ei mainita. Tõenäoliselt rajaneb Ravimiameti seisukoht 2015. aasta jaanuaris ajakirjas „Eesti Arst“ avaldatud artiklile „Kanep — uimasti või ravim?“, mille autorid (samuti allikale viitamata) väidavad, et ravikanepi kvaliteeti pole võimalik kontrollida. Leiame, et ametliku seisukoha kujundamine ravikanepi küsimuses põgusa, eelkõige rekreatiivkanepi ohtudest lähtuva ülevaateartikli põhjal, eriti kui seisukoha keskne argument on põhjendamatu ja viitamata, on ennatlik ja ebapädev.
Seda, et kanepiürt on nüüdisaegses ravimiregulatsioonis erijuhtum, ei eita keegi. Kuni aga selleks ellu kutsutud ametkonnad, sh Sotsiaalministeerium ja Ravimiamet ei tunnista, et eristaatusesse on kannabinoidravi sunnitud kanepikeeluseaduste tõttu, ning olukorra lahendamiseks eelkõige patsientide jaoks rahuldaval moel praktilisi samme ei astu, püsib senine mudel, mis suunab patsiente mustale turule kahtlase päritolu ja koosseisuga kanepit hankima.
MTÜ Ravikanep juhatuse liikmed
Mart Kalvet,
Siim Erik Siimut