Category Archives: Tõlkeartiklid

Kas ravikanepi kättesaadavus vähendab opioidisuremust?

Foto: wearechange.org

Foto: wearechange.org

Meditsiiniuudiste portaali STAT News skeptikarubriigis „Kõhutunde kontroll“ (Gut Check) analüüsib Sharon Begley uuringuid, mille põhjal väidetakse, et raviotstarbelise kanepi kättesaadavuse parendamine võib olla põhjuslikus seoses opioidide kuritarvitamise ja üleannustamissuremuse vähenemisega USA-s. 

Väide

Kui osariigis alustavad tööd ravikanepiapteegid, hakkab langema opioidide üleannustamisest johtuv suremus.

Täpsem kontekst

Ameerika Ühendriikides on 25 osariiki seadustanud ravikanepi ning 19 osariiki lubavad arsti soovitusega patsientidel osta kanepiürti vastavatest müügipunktidest-apteekidest (ingl dispensary). Sellise tendentsi pooldajad väidavad, et ravikanepi kättesaadavus vähendab opioidide kuritarvitamise määra ja üleannustamissuremust, kuna pakub alternatiivi valude leevendamiseks.

USA-s ilmneb viiest opioidide üleannustamise juhtumist kolm patsientidel, kellel on seaduslik valuvaigisti-retsept. Need on inimesed, kes võiksid opioidipõhise valuravi asemel otsida abi ravikanepist.

Seda väidet toetavad kolm hiljutist uurimust. 

2014. aastal leidsid uurijad, et osariikides, kus kehtivad mingisugusedki ravikanepiseadused, on opioidide üleannustamissuremus keskeltläbi 25 protsenti väiksem kui muudes osariikides. Taoline postuleeritud mõju paistis olevat ajas kasvav: esimesel aastal pärast ravikanepi kättesaadavaks tegemist vähenes opioidisuremus keskeltläbi 20 protsenti, kolmandal 24 protsenti ja kuuendal 33 protsenti, andsid Johns Hopkinsi ülikooli Bloombergi rahvatervise teaduskonna uurija Colleen Barry ja kolleegid teada teadusžurnaalis JAMA Internal Medicine ilmunud uurimuses. 2010. aastal (viimasel aastal, mille kohta uurijatel olid andmed) esines ravikanepi-osariikides 1729 opioidisurma eeldatust vähem.

2015. aastal ilmunud uurimus võttis täpsema vaatluse alla ravikanepit reguleerivate seaduste eri tahud. Osariikides, kus tegutsesid ravikanepiapteegid, oli opioidisuremus (eriti meeste hulgas) vähemalt 16 protsenti (ja võimalik, et kuni 31 protsenti) väiksem kui osariikides, kus apteeke polnud, märkis tervishoiu-ökonomist ja uurimuse juhtiv autor Rosalie Liccardo Pacula uurimisorganisatsiooni RAND juurest. Opioidisuremuse vähenemise peamiseks põhjuseks paistis olevat illegaalsete opioidide tarvitamise määra langus.

Tänavu juulis žurnaalis Health Affairs ilmunud uurimus näitas, et osariikides, kus kehtivad ravikanepiseadused, kirjutavad arstid tervishoiurahastus-süsteemi Medicare andmetel välja vähem valuvaigistiretsepte kui nende kolleegid teistes osariikides. See andis mõista, et kahes varasemas uurimuses täheldatud opioidisuremuse languse põhjuseks võib tõesti olla asjaolu, et arstid kirjutavad opioidipõhiseid ravimeid vähem välja.

Pacula osutusel räägivad need kolm uurimust sama loo: pärast seda, kui osariik seadustab ravikanepi, hakkab vähem inimesi surema opioidide üleannustamisse. „Kui tegemist oleks ühe või kahe uurimusega, poleks ma nii kindel,“ lisas ta. „Aga neid on kolm tükki.“

Ekspertide osutusel pole nad teadlikud ühestki eeskujulikust uurimusest, mis annaks mõista, et ravikanep võib olla „hüppelauaks“ opioidide kuritarvitamisse.

Kas tõesti?

Esimene küsimus sedasorti uuringute puhul on, kas ravikanepi seadustanud osariigid erinesid mingil muul moel teistest osariikidest. Võib-olla olid ravikanepi suhtes liberaalsetes osariikides rangemad opioidravi seiramise programmid, neis kehtisid rangemad piirangud valuravi-kliinikutele või pakuti neis kvaliteetsemaid sõltuvusravi-programme — kõik nimetatud tegurid võivad opioidide kuritravitamise ja opioidisuremuse määrasid mõjutada.

Kui 2014. aastal võtsid uurijad arvesse ravikanepiseaduste-eelsed opioidisuremuse tendentsid, osutus seos surmade ja seaduste vahel napilt statistiliselt tähendusrikkaks (s.t et tõenäosus, et seos on juhuslik, oli väiksem kui viis protsenti). Siiski õnnestus neil see kriitilise tähtsusega lävepakk ületada.

Ka RAND-i uurimuse tulemus, mis näitas opioidisuremuse vähemalt 16-protsendist langust pärast ravikanepiapteekide avamist, jäi püsima isegi pärast seda, kui uurijad „ajasid selle läbi ökonomeetrilise rullpressi“, märkis Pacula: nad veendusid, et tulemused ei johtunud pelgalt varem käivitunud tendentside jätkumisest või muudest teguritest nagu töötuse määr või rahvastiku demograafiline koosseis, mis ravikanepi-osariike teistest osariikidest eristasid. Ka Medicare’i retseptiandmete põhjal koostatud aruande järeldused jäid pärast selliste segavate tegurite arvessevõtmist kehtima.

„Üldiselt oleme leidnud tugevaid, järjekindlaid tõendeid, mis kinnitavad, et ravikanepi-apteekide avamine toob kaasa opioididega seonduva suremuse vähenemise,“ võttis oma töö kokku RAND-i töörühm. Pacula märkis, et tõenäoliselt tähendab see, et inimesed, kes muidu oleksid võinud hakata opioide kuritarvitama ja nende tarvitamise tõttu surra, leidsid abi ravikanepist.

Siiski pole praegu teada, kas ravikanepi-osariikides tegi kanepi potentsiaalsetest hüvedest patsientidega juttu suurem hulk arste või hakkasid patsiendid kanepiapteekide avamisest kuulda saades ise ravikanepist abi otsima. „Praeguseni pole veel korraldatud uuringuid, mille raames oleks seiratud seda, mida üksikud patsiendid tegelikult teevad,“ nentis Colleen Barry Johns Hopkinsi ülikoolist.

Hinnang väite tõesusele

Pärast ravikanepi seadustamist ja eriti pärast ravikanepit müüvate asutuste avamist väheneb opioidisuremus tõepoolest.

* * *

Õiendus

Paar päeva pärast ülalviidatud artikli ilmumist veebilehel STAT News avaldas USA kanepiseaduste reformimise pooldajate ühendus NORML uudise veel värskemast teadustööst, mis ilmus äsja žurnaalis American Journal of Public Health ja viitab samuti seosele ravikanepi kättesaadavuse ja opioidisuremuse taandumise vahel, täpsemalt toimivate ravikanepiprogrammide olemasolu ja surmavalt vigastatud autojuhtide organismis opioidide tuvastamise tõenäosuse vahel.

New Yorgis tegutseva Columbia ülikooli ja California Davise ülikooli uurijad võrdlesid omavahel USA 18 osariiki, kõrvutades positiivsete opioidiproovide määrasid surmaga lõppenud autoõnnetustesse sattunud juhtidel. Autorid märkisid, et osariikides, kus ravikanep on seadusega lubatud, on tõenäosus, et 21–40-aastastel autojuhtidel tuvastatakse opioidide tarvitamine, umbes poole väiksem kui sarnastel autojuhtidel jurisdiktsioonides, kus ravikanepiprogramme pole.

Uurijad sedastasid kokkuvõttes: „Toimivad ravikanepiseadused on seotud opioidiproovide positiivsuse vähenemisega 21–40-aastaste surmavalt vigastatud autojuhtide hulgas ning võivad vähendada nii opioidide pruukimise kui ka üleannustamise määrasid.“

Ravikanepi seadusliku kättesaadavuse probleem nõuab kiiret lahendust

Allikas: volteface.me / EndOurPain.org

Foto: volteface.me / EndOurPain.org

„Minu aruanne tõendab, et kanep võib leevendada paljude haigete inimeste kannatusi. Valitsus peab leidma poliitilise julguse, et aktsepteerida teaduspõhiseid põhjendusi,“ kirjutab Ühendkuningriigi uimastipoliitika reformimist taotleva erakondadeülese parlamendirühma avaldatud ravikanepi-raporti autor professor Mike Barnes ajalehes The Guardian.

Praegusel hetkel kasutad sa kanepi elementaarseid koostisosi. Kasutad sina ja kasutavad kõik teised inimesed. Seda sellepärast, et meie ajudes ja muudes meie keha piirkondades toimib looduslik endokannabinoidsüsteem, mis, nagu me nüüdseks teame, aitab meil toime tulla valuga, kontrollida liigutusi, kaitsta aju kahjustuste eest ja täita mitmeid muid loomulikke funktsioone. Üha kasvav hulk teadmisi selle loodusliku endokannabinoidsüsteemi kohta annab vankumatu teadusliku vastuse küsimusele, miks on kanepil nii palju positiivseid ravimõjusid. Lisaks sellele suhteliselt hiljuti välja selgitatud teaduslikule põhjendusele leidub arvestatav hulk kliinilisi tõendeid, mis kinnitavad ravikanepi tõhusust. Suurema ravikanepi-teemalise uuringu raames avaldab minu koostatud ülevaate nendest tõenditest täna Ühendkuningriigi parlamendi erakondadeülene uimastireformi-töörühm.

Minu väljakutse valitsusele on leida see poliitiline julgus, mida nõuab teadusliku põhjenduse aktsepteerimine, nõustuda tõenditega ja asuda kiiremas korras siin Ühendkuningriigis seadustama juurdepääsu ravikanepile arsti retsepti alusel.

Praegu on valitsus kanepi lahterdanud keelatud uimastite esimesse nimekirja, mis on mõeldud selliste ainete jaoks, mida hinnatakse meditsiinis kasutuskõlbmatuteks. Selline liigitus pole ei mõistlik ega ka järjekindel. Tõendid on selged ja nii piisavalt veenvad, et suur hulk riike, s.h Holland, Saksamaa, Hispaania ja 25 USA osariiki on juurdepääsu ravikanepile seadustanud.

Minu aruanne näitab, et leidub tugevaid tõendeid, mis kinnitavad ravikanepi tõhusust kroonilise valu, spastilisuse (insuldi või ajukahjustusega, eriti sageli aga hulgiskleroosiga kaasneva sandistava ja valulise seisundi), iivelduse ja oksendamise, eriti keemiaraviga kaasneva iivelduse ja oksendamise leevendamisel ning ärevushäirega toime tulemisel. Tõendatud on ka kanepi kasulikkus unehäirete, (nt HIV-iga kaasneva) isutuse, fibromüalgia, traumajärgse stresshäire, lapseea epilepsia ränkade vormide ja põieprobleemide ravis ning isegi mõnede vähktõbede ohjeldamisel. See nimekiri ei ole lõplik.

Ja see küsimus on paljude jaoks oluline. Kampaaniarühmituse „Lõpp valule!“ (End Our Pain) hinnangul on neid Ühendkuningriigi elanikke, kes tarvitavad kanepit peamiselt meditsiinilistel põhjustel, umbes miljon. Paljud on leidnud, et „tavalised“ retseptravimid neile lihtsalt ei mõju, või on neil ravimitel liiga rängad soovimatud kõrvalmõjud. Kuna juurdepääs kanepile on Ühendkuningriigis seadusega keelatud, riskivad kõik need inimesed kuriteosüüdistusega. Valgustatuma lähenemise omaks võtnud riikides suhtutaks neisse inimestesse kui patsientidesse, siin aga võidakse neid kohelda kriminaalkurjategijatena.

Ravikanepi kasulikkuses pole kahtlust, ent kas see on ka ohutu? Kahtlemata esineb mõnedel patsientidel lühiajalisi soovimatuid kõrvalnähte nagu peapööritus, uimasus, suukuivus, tasakaaluprobleemid ja mõnikord segadusseisund. Neid mõjusid kutsub aga eelkõige esile kanepi psühhoaktiivne toimeaine tetrahüdrokannabinool (THC). See on kemikaal, mis tekitab kanepijoovet ja mille pärast pruugivad kanepit rekreatiivtarvitajad. Kanepi teine oluline koostisosa on kannabidiool (CBD), mis pole ei seadusega keelatud ega ka psühhoaktiivne ning tegelikult isegi pärsib THC psühhoaktiivseid toimeid. Sellepärast tuleb ravikanepit toota kontrollitud tingimustes, et oleks võimalik garanteerida CBD ja THC õige tasakaal.

Arstid kirjutavad igapäevaselt välja kanepist palju kangemaid ja potentsiaalselt ohtlikumaid retseptravimeid. Igal arsti soovitatud ravimil on kasulikke ja kahjulikke mõjusid ning arsti töö on neid riske ja hüvesid vaagida, selgitada nende tasakaalu patsiendile ja võimaldada talle teadlikku valikut. Ravikanepi puhul oleks vastav protsess täpselt samasugune.

Kuidas on lugu pikaajaliste probleemidega nagu skisofreenia põhjustamine? Tõendid on vasturääkivad, kuid ilmselt võivad mõned (peamiselt ohtra THC-sisaldusega) kanepitooted kutsuda ajutiselt esile skisofreenia sümptomitele sarnaseid mõjusid ning võimendada haigussümptomeid neil, kes juba psühhoosi all kannatavad. Sellistel juhtudel, leian ma, ei peaks arst patsiendile ravikanepit määrama.

Kanepit on sajandeid tõhusa ravimina kasutatud; esimesed teated sellest ulatuvad 6000 aasta tagusesse Hiinasse. Samuti kasutati seda laialdaselt muistses Indias, Kreekas ja Roomas. Esimesena tegi kanepi ravikasutuse kohta korralikke ülestähendusi Dioscorides 1. sajandil m.a.j. Eri ajalooperioodidel on kanep olnud rohkem või vähem moes. Eriti suurt huvi tunti selle taime raviomaduste vastu 19. sajandil, mil nt sir John Russell Reynolds soovitas seda kuninganna Victoriale menstruatsioonivalude vastu.

Valitsusel on nüüd olemas teaduslikud põhjendused ja tõendid. Ning tänu kampaaniarühmituse End Our Pain ja teiste pingutustele on meil olemas muljetavaldavad isiklikud tunnistused neilt, kes praeguse olukorra tõttu kannatavad. Asugem tegudele. Seadustagem juurdepääs ravikanepile nüüd ja kohe.

Rahvaesindajad kõigist erakondadest nõuavad ravikanepi seadustamist

Foto: Drug Policy Alliance

Foto: Drug Policy Alliance

Uimastipoliitika reformimise töörühma soovitused tõstaksid Ühendkuningriigi samale pulgale 11 Euroopa riigi ja 24 USA osariigiga, kirjutab The Guardian.

Raviotstarbeline kanep tuleks Suurbritannias seadustada, leiab erakondadeülene grupp rahvaesindajaid ja lordidekoja liikmeid, kelle juhtimisel võeti ette uuring selle kohta, kuidas kanepist patsientidele kasu võiks olla.

Lordidekoja liikme paruness Meacheri juhitud töörühma soovitused tõstaksid Ühendkuningriigi samale pulgale vähemalt 11 teise Euroopa riigi ja 24 USA osariigiga, kus kodanikel lubatakse tarvitada kanepit kroonilise valu ja muude haigussümptomite leevendamiseks.

Teisipäeval avaldatud raportis kutsub töörühm valitsust üles kehtestama korda, mille alusel võimaldataks kodanikele raviotstarbelist kanepit, ja dekriminaliseerima väikeste koguste kasvatamist samaks otstarbeks.

Töörühma korraldatud uuringu raames koguti kanepi raviotstarbelise kasutamise kohta teavet rohkem kui 600 patsiendilt ja tervishoiutöötajalt ning telliti neuroloogiaprofessor Mike Barnesilt ka ülevaade avaldatud teadusuuringutest, mille raames kanepi potentsiaali tervisehädade leevendamisel hinnatud on.

Tõendid, mis kanepi tõhusust kroonilise valu, hulgiskleroosiga sageli seonduvate lihasspasmide, ärevushäire ning iivelduse ja oksendamise, eriti keemiaravist põhjustatud iivelduse ja oksendamise ravimisel kinnitavad, on prof Barnesi hinnangul head.

Uuringust selgus, et kanepi ebaseaduslikkusest hoolimata olid paljud patsiendid seda haigussümptomite leevendamiseks omaalgatuslikult hankinud. Samuti ilmnes, et paljudel patsientidel ei õnnestunud leida tervishoiuspetsialistide nõuandeid või juhendeid kanepiürdi tarvitamiseks ravimina. Aruande osutusel tarvitab Ühendkuningriigis kanepit ravimina vähemalt 30 000 inimest; samas viidatakse kampaaniale „Peatagem valu!“ („End Our Pain“), mille hinnangul võib kanepi raviotstarbel tarvitajate hulk riigis ulatuda isegi miljonini.

„Professor Barnesi aruande näol on meil nüüd olemas ümberlükkamatud tõendid, mis kinnitavad, et kanep on ravimina tõhus suure hulga patsientide jaoks,“ rääkis Meacher ajalehele The Guardian. „Need on inimesed, kes kannatavad kõige jubedamate krooniliste haiguste all, millega kaasnevad ränk neuropaatiline valu, lakkamatu iiveldus ja ärevus, ning kõiki neid häireid on võimalik [kanepiga] leevendada — mitte igal juhul, aga paljudel juhtudel, kus retseptravimid ei mõju või kus nende kõrvaltoimed on nii talumatud, et patsient tunneb end ravimeid võtmata paremini kui neid manustades.“

„Umbes 30 000 patsienti Ühendkuningriigis riskivad praegu vahistamisega ja mõnedel juhtudel ongi vahistatud selle eest, et nad hangivad ravimit illegaalse turu kaupmeestelt, ning selline olukord on tülgastav,“ lisas Meacher. „See raha läheb narkodiileritele ja terroristidele. Kanepi ravikasutuse seadustamisega saaksime ennetada selle raha sattumist nende inimeste kätte.“

Uimastipoliitika reformi pooldajate parlamendirühma üllitatud aruanne pealkirjaga „Ravikanepi kättesaadavus: vastutulek patsientide vajadustele“ (Access to Medicinal Cannabis: Meeting Patient Needs) nõuab kanepi ümberklassifitseerimist keelatud ainete esimesest nimekirjast, kuhu on kantud meditsiiniliseks kasutamiseks teadaolevalt kõlbmatud uimastid. Esimese nimekirja ainete — kanepi, aga ka nt meskaliini ja LSD — omamine ja hankimine on lubatud ainult teaduslikel ja muudel erieesmärkidel.

Üks Ühendkuningriigi rohelise erakonna Green Party juhtidest Caroline Lucas kommenteeris: „Argumendid ravikanepi tootmise ja tarvitamise seadustamise poolt on enam kui küllaldased. Selle sammu astumine pakuks viivitamatut leevendust valu kannatavatele inimestele. Tõendid kogu maailmast näitavad, et seda on võimalik teha nii, et uimastitega kaasnevad ohud ei suurene.“

Valitsuse endine juhtiv uimastinõunik, praegune Imperial College Londoni neuropsühhofarmakoloogia professor David Nutt märkis, et kanepi raviotstarbelise kasutamise seadustamisega viivitamine on valitsusest olnud kisendavalt ülekohtune. Kanepit valu ja muude sümptomite leevendamiseks kasutavate patsientide jälitamine ja vahistamine on põhjustanud kahjusid ja raisanud tohutul hulgal maksumaksjate raha politsei ja kohtute töö tasustamisele, lisas prof Nutt.

„Kanep on olnud ravimina kasutusel rohkem kui 4000 aastat. Ühendkuningriigi farmakopöasse kuulus see 1971. aastani, mil USA sundis meid seda uimastitevastase sõja korras kõrvaldama. Praeguseks on rohkem kui 200 miljonil ameeriklasel juurdepääs ravikanepile, meil aga mitte,“ märkis Nutt.

Kanadas Montrealis tegutseva McGilli ülikooli kanepiuurija Mark Ware ütles, et kui Ühendkuningriik kavatseb tõsimeeli ravikanepi seadustada, tasuks neil võtta õppust Kanadas ravikanepile kohaldatud juriidilisest raamistikust.

„Me oleme juba lahendanud hulga probleeme, millega Ühendkuningriik paratamatult tegelema peab hakkama,“ rääkis ta, viidates küsimustele nagu kontrollitud kvaliteediga kanepi tarnimine, vajadus mitmete sortide ja eri manustamisviiside järele, ravimi kasutamise alase juhendamise pakkumine ja terviseohtude maandamine. „Ravikanepi kättesaadavus on teema, millega tuleb tegelda otsekoheselt, avatult ja koostöiselt,“ märkis ta. „See ei ole teema, mille ignoreerimist patsiendid või tervishoiutöötajad endale lubada saaksid.“

* * *

Vaata ka:

Rahvusvahelise ravikanepipoliitika arendamine on kogu maailma patsientide huvides

Steph Sherer, AMA, IMCPCTõlge rahvusvahelise ravikanepipatsientide koalitsiooni IMCPC ja USA kanepipatsientide ühenduse Americans for Safe Access esindaja Steph Shereri pöördumisest Maailma Terviseorganisatsiooni WHO uimastisõltuvuse ekspertkomisjoni ECDD 37. koosolekul 2015. aasta 16. novembril.

Tänan teid võimaluse eest pöörduda WHO uimastisõltuvuse ekspertkomisjoni ECDD poole. Teie töö siin on äärmiselt oluline, eriti praegu, mil ÜRO valmistub erakorraliseks uimastiteemaliseks istungjärguks UNGASS 2016, mis leiab aset New Yorgis 2016. aasta aprillis. Mina olen Ühendriikide juhtiva kanepipatsientide õiguste kaitse ühenduse Americans for Safe Access (ASA) asutaja ja tegevjuht. Ma esindan siin enam kui 100 000 ameeriklast, kes kasutavad ravikanepit ja ravikanepipatsientide rahvusvahelise koalitsiooni IMCPC asutajaliikmena esindan lisaks patsiente kolmekümnest riigist. Me loodame, et ECDD teeb ettepaneku kõrvaldada kanep uimastite 4. nimekirjast ja lisada see nimekirja, mis võtab arvesse kanepi rakendamist meditsiinis.

Praegu elab rohkem kui kaks kolmandikku Ameerika Ühendriikide elanikkonnast piirkondades, kus kanepiravi on seadusega reguleeritud ning rohkem kui 2,5 miljonit inimest kasutab ravikanepit seadusega kooskõlas. Nii Kanadal, Iisraelil, Hollandil, Tšehhi Vabariigil, Horvaatial, Mehhikol, Uruguayl, Rumeenial, Saksamaal, Jamaical, Austraalial, Columbial kui ka Šveitsil on riiklikud ravikanepiprogrammid ning veel kümned riigid on asunud vastavaid seaduseid üle vaatama. Neist riiklikest programmidest on olnud palju abi kodanikele, kellel lubatakse nüüd seaduslikult oma arsti ettekirjutuse alusel kanepit tarvitada. Pealeselle on uuringud näidanud ka, et ravikanepiseadustel on positiivne mõju rahvatervisele üldiselt.

2005. aastal ajakirjas Journal of Acquired Immune Deficiency Syndromes ilmunud uurimus näitas, et patsiendid, kes kasutasid ravieesmärgil kanepit, pidasid neile määratud retroviirusvastaste ravimite kuurist kinni 3,3 korda tõenäolisemalt kui kanepit mitte pruukinud patsiendid. 2014. aastal ajakirjas Journal of American Medicine avaldatud uurimus tõstis esile tõika, et ravikanepiseadused vastu võtnud osariikides oli opioidide üleannustamisest johtuv suremus 24,8 protsenti väiksem kui osariikides, kus ravikanepit polnud seadustega reguleeritud. USA riikliku majandusuuringute ameti NBER hiljutine aruanne sedastas: „Meie tulemused näitavad, et ravikanepi laialdasema kasutuselevõtu üheks võimalikuks plussiks on äärmiselt sõltuvusttekitavate valuvaigistite sõltuvuse määrade vähendamine.“

Pärast peaaegu kaht aastakümmet väldanud eksperimenteerimist hõlmavad ravikanepiprogrammid USA-s ja mujal maailmas hoolikalt kavandatud regulatsioone, mis võtavad arvesse rahvatervise ja ohutuse küsimusi, kaasa arvatud ravimite võimalikku sattumist valedesse kätesse ja kuritarvitamist. Peaaegu kõik pärast 2012. aastat vastu võetud regulatsioonid hõlmavad tooteohutuse protokolle (ravikanepi kasvatamiseks, tootmiseks, levitamiseks ja laboratoorseks analüüsimiseks), mille Ameerika ravimtaimede farmakopöa AHP kanepiteemalise monograafia baasil on välja töötanud Ameerika taimsete saaduste ühendus AHPA. Ameerika taimsete saaduste ühendus AHPA on olnud taimsete saaduste tööstuse juhtivaks kaubandusorganisatsiooniks ja eestkõnelejaks alates 1982. aastast. Ameerika ravimtaimede farmakopöa AHP on teaduspõhiseid kvalitatiivseid ja terapeutilisi monograafiaid lääne ravimtaimedest üllitanud alates 1994. aastast.

Tuleb aga möönda, et hoolimata ravikanepiseaduste positiivsetest mõjudest on need väiksemal või suuremal määral vastuolus rahvusvaheliste lepetega, kõige märkimisväärsemal moel ÜRO 1961. aasta ühiskonventsiooniga. Riikide valitsused kogu maailmas, kaasa arvatud Ameerika Ühendriikides on kasutanud ÜRO ühiskonventsiooni riiklike ravikanepiseaduste loomise ja kannabinoidmeditsiini-alaste uuringute takistamiseks. Prahas 2015. aasta 4.–7. märtsil toimunud konverentsil „Ravikanep ja kannabinoidid: poliitika, teadus ja praktiline meditsiin“ kohtusid 13 riigi ravikanepipatsiendid, et asutada rahvusvaheline ravikanepipatsientide koalitsioon IMCPC ja koostada pöördumine ÜRO erakorralisest istungjärgust UNGASS 2016 osavõtjatele. Pöördumine kutsub ÜRO-d üles astuma järgmiseid samme:

  • hakata riiklikul ja rahvusvahelisel tasemel pöörama suuremat tähelepanu ravikanepi ja kannabinoidide põhisele arstiabile ja eriti nende teaduslikule uurimisele ning panustama neisse valdkondadesse rohkem ressursse;
  • garanteerida ravikanepi näidustusega kodanikele kogu maailmas ravikanepi ja selle saaduste stabiilne, turvaline ja taskukohane kättesaadavus;
  • 2016. aasta ÜRO peaassamblee erakorralise uimastiteemalise istungjärgu raames kas
    • piirduda lihtsalt kanepi kõrvaldamisega 1961. aasta ÜRO ühiskonventsioonist, või
    • valmistada ette, vaagida ja võtta vastu teaduslikel tõenditel, inimõigustel ja ühiskondlikul heaolul rajanev ÜRO erikonventsioon kanepi küsimuses, ning
    • klassifitseerida Maailma Terviseorganisatsiooni WHO ettepaneku kohaselt kanep ümber, teisaldades selle 1. ja 4. nimekirjast 3. nimekirja ja valmistada täienduse korras ette spetsiaalsed regulatsioonid ravikanepi kasutamiseks, mis ei jäljendaks opioidide ja oopiumi raviotstarbelise kasutamise regulatsioone.

Narkootiliste uimastite ühiskonventsiooni 1972. aasta protokolliga määrati kanep 1. ja 4. nimekirja. Sellise lahterdamise aluseks oli 1935. aastal Rahvasteliidu tervishoiukomitee koostatud aruanne. Tänase päevani pole ECDD seda aruannet nüüdisaegsete teadmiste valguses üle vaadanud. 2009. aastal taotles ÜRO narkootiliste ainete komisjon CND oma resolutsiooniga nr 52/2, et ECDD aruannet nüüdisajastaks. 2013. aastal kutsus rahvusvaheline uimastikontrolli nõukogu INCB oma aastaaruandes Maailma Terviseorganisatsiooni WHO üles 1961. aasta konventsiooniga WHO-le omistatud mandaadi alusel hindama kanepi võimalikku rakendatavust meditsiinis ja määra, mil kanep inimeste tervist ohustab.

Praegu kehtivad rahvusvahelised kanepipoliitilised kokkulepped on aegunud ja kahjustavad patsiente kogu maailmas. Uued poliitilised meetmed peaksid võtma arvesse uusi kliinilisi uuringuid, kanepi kasvatamise, tootmise ja levitamise tooteohutusprotokolle ning maailma patsientide vajadusi. Praegu, mil UNGASS 2016 istungiteni on jäänud loetud kuud, on maailma tähelepanu pöördunud sellele komiteele ja teie volile esitada ettepanek ravikanepi ümberklassifitseerimiseks moel, mis võtaks arvesse kanepi ravirakendusi ja rahvusvaheliste poliitiliste lepetega kehtestatud nõudeid ravimite kättesaadavusele.

Ma sain aru, et minu ülesanne täna siin on kommenteerida ECDD täiendatud kanepiteemalist aruannet. Aruannet pole aga seni ilmunud. Organisatsioonid, mille juures ma töötan, on täna siin, et pakkuda komiteele ükskõik millist abi selle protsessi kiirendamiseks. Rahvusvahelise ravikanepipoliitika arendamine on kogu maailma patsientide huvides. Kogu maailm jälgib seda protsessi ning loodab teie läbinägelikkusele ja juhtimissuutlikkusele.

Tänan kuulamast ja kaasa mõtlemast!

 

Steph Sherer,
Americans for Safe Access (ASA),
International Medical Cannabis Patients Coalition (IMCPC)

* * *

Vaata lisaks:

Ravikanepipatsientide rahvusvahelise koalitsiooni IMCPC Praha resolutsioon ravikanepi ja selle saadustega ravitavaid haiguseid põdevate inimeste õigustest

Meie, ravikanepipatsientide esindusorganisatsioonid 13 riigist, mis 2015. aasta 4.–7. märtsil Prahas toimunud konverentsil „Ravikanep ja kannabinoidid: poliitika, teadus ja praktiline meditsiin“ kokku said ning ravikanepipatsientide rahvusvahelise koalitsiooni IMCPC asutasid, koostasime deklaratsiooni pöördumisega kõigi riikide ja nende saadikute poole, kes võtavad osa ÜRO peaassamblee 2016. aasta erakorralisest uimastiteemalisest istungjärgust UNGASS 2016 ning taotleme selle tunnustamist ja lisamist UNGASS 2016 deklaratsioonile.

Meie, patsiendid, kes on hõlmanud kanepi oma ravirežiimi või kes sooviksid seda teha, kuid kellel puudub seaduslik juurdepääs meile näidustatud ravimile,

avaldame toetust

 • ÜRO peaassamblee 1948. aasta 10. detsembril vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsioonile, eriti selle 25. paragrahvi esimesele artiklile [1], millega tagatakse õigus vajalikule arstiabile;

• 1950. aasta 4. novembril vastu võetud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile;

• 1961. aasta 18. oktoobril vastu võetud Euroopa sotsiaalhartale;

• 1966. aasta 16. detsembril vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisele paktile;

• 1981. aasta 28. jaanuaril vastu võetud isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsioonile;

• 1989. aasta 20. novembril vastu võetud lapse õiguste konventsioonile;

• Euroopa Nõukogu inimõiguste ja biomeditsiini konventsioonile [2];

• ÜRO erivoliniku Anand Groveri 2010. aasta aruandele „Igaühe õigusest kehalise ja vaimse tervise kõrgeimale võimalikule standardile“;

• ning mitmete kehtivate ÜRO deklaratsioonide kolmele aluspõhimõttele, mis sätestavad täpsemalt, et:

  1. riikidel on kohustus tagada oma kodanikele õigus saada vajalikku arstiabi. Kui riigid pole mingil põhjusel suutelised seda õigust tagama, kohustub selle vastutuse endale võtma rahvusvaheline kogukond;
  2. riikidel on kohustus tagada kõigi kodanike vastavate õiguste sõltumatus riiklikest aktidest;
  3. need õigused on tagatud kõigile kodanikele sõltumata nende rassist, usutunnistusest, soost, vanusest ja ühiskondlikust või muust staatusest.

Tuletame meelde, et

• kõigi rahvusvaheliste (ÜRO) konventsioonide ülim ja elementaarne eesmärk on kaitsta inimeste heaolu;

• kanepit ja selle saaduseid on teadaolevalt kasutatud mitmesuguste tervisehäirete raviks vähemalt 8000 aastat;

• kanepi toksilisus nii akuutsete kui ka krooniliste toimete juures on äärmiselt madal ning teadaolevalt pole olemas mitte ühtegi tüüpi kanepit, mida inimesel oleks tehniliselt võimalik manustada surmavas koguses;

• teadusuuringutega kogutakse üha rohkem tõendeid ravikanepi tõhususe kohta paljude haiguste, millest suur osa kurnavad organismi ja põhjustavad töövõimetust, mitmesuguste sümptomite ja sündroomide ravis;

• üha arvukamad teaduslikud uuringud kinnitavad, et tänu bioloogilist homöostaasi praktiliselt kõikidel tasanditel soodustavale mõjule ravivad kanep ja kannabinoidid lisaks sümptomite leevendamisele tõhusalt ka mitmete haiguste põhjuseid;

• nüüdisaegsed teadusuuringud on näidanud, et kanep võib aeglustada selliste ränkade haiguste nagu Alzheimeri tõbi ja parkinsonism kulgu ning peatada HI-viiruse levimise ja vähirakkude jagunemise; et sellel on nii põletikku alandav kui ka valuvaigistav toime; et see võib leevendada epilepsia, posttraumaatilise stressisündroomi ja hulgiskleroosi sümptomeid; et sellest on abi depressiooni, ärevushäire ja muude vaimse tervise häirete ravis; ning et see võib parandada ajule traumade ja insuldiga tekitatud kahjustusi;

• maailma tervishoiuorganisatsioon WHO on tunnistanud kanepi peamiste aktiivsete ühendite kannabinoidide ravitoimet, s.h antidepressiivset, söögiisu soodustavat ning krampide ja lihasspasmide vastast mõju, ning kasulikkust astma, glaukoomi ning haigustega nagu vähk ja AIDS seonduva iivelduse ja oksendamise ravis;

• USA riiklik vähiinstituut on järeldanud, et kanepil on iivelduse ja oksendamise vastased (antiemeetilised) toimed ning sellest on abi vähipatsientide söögiisu soodustamisel, valude vaigistamisel ja une kvaliteedi parandamisel;

• Ameerika ravimtaimede farmakopöa AHP ja Ameerika taimsete toodete assotsiatsioon AHPA on töötanud välja kvalitatiivsed standardid kanepi kasutamiseks botaanilise ravimina;

• mitmetes riikides aset leidvad kanepi legaliseerimise eksperimendid on näidanud, et ravikanepi parema kättesaadavuse tulemuseks on opioidide üledoosisuremuse märkimisväärne kahanemine;

• legaliseerimisprogrammid rohkem kui 20 riigis ja USA osariikides kujutavad endast teejuhti kanepi meditsiinilise kasutamisega seotud seaduste ja poliitikate väljatöötamiseks;

• igal patsiendil on õigus vabalt valida talle sobivaid raviviise.

Me väidame, et

• asjaolu, et ÜRO 1961. aasta narkootiliste ainete ühiskonventsiooniga kanepile omistatud praegu kehtiv klassifikatsioon kontrollitud ainete nimekirjadesse I ja IV

  • takistab kanepi ja kannabinoidide uurimist ning
  • piirab märkimisväärselt kanepitaime ja selle toimeainete (fütokannabinoidide) kättesaadavust neile, kellel oleks sellest abi tervisehäirete ravimisel ja elukvaliteedi tõstmisel;

• ravikanepi kasutamise mittevõimaldamine patsientidele ja arstidele 60 aasta taguse võhikliku otsuse alusel on tekitanud karjuvalt ebaeetilise olukorra, mistõttu

• kanepi ja sellega seonduvate ainete hõlmamine ÜRO 1961. aasta ühiskonventsiooniga kehtestatud nimekirjadesse I ja IV on igand, mis õõnestab ÜRO tegevuse aluseid;

• kanepi hõlmamist ÜRO 1961. aasta ühiskonventsiooniga kehtestatud nimekirjadesse I ja IV pole enam võimalik jätkata olemasolevate teaduslike tõendite valguses (mida 1961. aastal ei pruukinud eksisteerida, kuid mis kahtlemata eksisteerivad aastal 2015).

Me soovitame

• hakata riiklikul ja rahvusvahelisel tasemel pöörama suuremat tähelepanu ravikanepi ja kannabinoidide põhisele arstiabile ja eriti nende teaduslikule uurimisele ning panustama neisse valdkondadesse rohkem ressursse.

Kutsume

• kõiki riike üles garanteerima kõigile ravikanepi näidustusega kodanikele ravikanepi ja selle saaduste stabiilse, turvalise ja taskukohase kättesaadavuse.

Nõuame,

• et 2016. aasta ÜRO peaassamblee erakorraline uimastiteemaline istungjärk kas

  • piirduks lihtsalt kanepi kõrvaldamisega 1961. aasta ÜRO ühiskonventsioonist, või
  • valmistaks ette, vaeks ja võtaks vastu teaduslikel tõenditel, inimõigustel ja ühiskondlikul heaolul rajaneva ÜRO erikonventsiooni kanepi küsimuses, ning
  • klassifitseeriks maailma tervishoiuorganisatsiooni WHO ettepaneku kohaselt kanepi ümber, teisaldades selle nimekirjadest I ja IV nimekirja III ja valmistaks täienduse korras ette spetsiaalsed regulatsioonid ravikanepi kasutamiseks, mis ei jäljendaks opioidide ja oopiumi raviotstarbelise kasutamise regulatsioone.

Prahas, 7. märtsil 2015.

[1] Igal inimesel on õigus sellisele elatustasemele, sealhulgas toit, riietus, korter, arstiabi ja vajalik sotsiaalne teenindamine, mis on nõutav tema enda ja perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks, ja õigus kindlustatusele tööpuuduse, haiguse, invaliidsuse, lesestumise ja vanaduse saabumise korral või mõnel muul elatusvahenditest ilmajäämise juhul inimestest endast olenemata põhjustel.

[2] Artikkel 2 — inimese esmatähtsus: inimese huvid ja heaolu on ülemad ühiskonna või teaduse ainuhuvist.

Arst vabandab ja selgitab, miks ta ravikanepi küsimuses meelt muutis

Neurokirurg ja telekanali CNN meditsiinireporter dr Sanjay Gupta vabandab üldsuse ees oma varasema, kanepi meditsiinilist kasutamist tauniva seisukoha pärast. Allikas: CNN.

Viimase aasta jooksul olen ma töötanud dokumentaalfilmi “Weed” kallal. Ehkki selline pealkiri (weed — “umbrohi” — on slängitermin kanepi kohta) võib tunduda üleolev, pole seda filmi sisu.

Ma küsitlesin tervishoiuvaldkonna juhte, eksperte, kasvatajaid ja patsiente mitmel pool maailmas. Rääkisin nendega puhtsüdamlikult, küsides raskeid küsimusi. See, mida ma teada sain, oli rabav.

Ammu enne seda, kui antud projekti alustasin, olin uurinud Ühendriikides ilmunud ravikanepi-teemalist teaduslikku kirjandust ja leidnud, et tegu on suhteliselt ebaveenva ravimtaimega. Viis aastat tagasi neid uurimusi lugenuna oli raske ravikanepisse soosivalt suhtuda. Kirjutasin 2009. aastal sel teemal isegi ajakirja TIME artikli pealkirjaga “Miks ma hääletaksin kanepi vastu” (Why I Would Vote No on Pot).

Nüüd pean ma selle pärast vabandama.

Ma palun vabandust, et ma kuni viimase ajani ei otsinud piisavalt põhjalikult. Ma ei vaadanud küllalt kaugele. Ma ei tutvunud teiste riikide väiksemates laboratooriumides läbi viidud märkimisväärseid uuringuid tutvustavate töödega ning ma suhtusin liiga ükskõikselt suure hulga seaduslike patsientide väidetesse, kelle sümptomeid kanep oli parandanud.

Panin nad selle asemel ühte patta silmatorkavate simulantidega, kes pole huvitatud muust kui kanepikaifist. Arvasin ekslikult, et USA uimastiseaduste jõustamise amet DEA lahterdab kanepit kõige ohtlikumate ainete kategooriasse veenvate teaduslike tõendite alusel. Olin kindel, et neil on mõistlikud põhjendused, miks kanep peab kuuluma narkootiliste ainete esimesse nimekirja (ingl Schedule 1), millesse on hõlmatud kõige ohtlikumad narkootikumid, millel puudub aktsepteeritav meditsiiniline väärtus ja millel on kõrge sõltuvuspotentsiaal.

Tegelikult polnud neil millegi sellise väitmiseks mitte mingisugust teaduslikku alust ning nüüd ma tean, et kanepi puhul ei vasta kumbki väide tõele. Kanepi sõltuvuspotentsiaal ei ole kõrge ning sellel on hulgaliselt tõestatud meditsiinilisi rakendusi. Tõtt-öelda on kanep mõnikord ainus ravim, mis töötab. Võtame näiteks Charlotte Figi juhtumi, kellega kohtusin Colorados. Varsti pärast sündimist algasid tal krambihood. Kolmandaks eluaastaks kimbutasid haigushood teda 300 korral nädalas — hoolimata sellest, et ta võttis sel ajal juba seitset eri ravimit. Ravikanep on ta aju maha rahustanud, kahandades krambihoogude sageduse kahele-kolmele korrale kuus.

Ma olen isiklikult kohtunud samasuguste patsientidega nagu Charlotte, veetnud nende seltsis aega ja jõudnud arusaamisele, et on vastutustundetu keelata haigetele mõnd kõige parematest meile, meedikutele teadaolevatest raviviisidest — raviviisidest, mis võivad hõlmata ka kanepisaaduseid.

Meid on Ameerika Ühendriikides ligi 70 aastat kohutaval ja süstemaatilisel moel eksiteele viidud ning ma palun vabandust iseenda rolli pärast sellise olukorra kujunemises.

Loodan, et käesolev artikkel ja peatselt teleekraanile jõudev aimefilm aitavad olukorda normaliseerida.

1970. aasta 14. augustil kirjutas USA tervishoiuministri abi dr Roger O. Egeberg kirja, milles soovitas kanepitaime hõlmata narkootiliste ainete esimesse nimekirja, kuhu see on jäänud peaaegu 45 aastaks. Mu uurimistöö algas tolle kümnenditetaguse kirja hoolikast läbilugemisest. See, mida ma teada sain, oli rahutukstegev. Egeberg oli oma sõnu hoolega valinud.

“Kuna meie teadmised selle taime ning selles sisalduva aktiivse toimeaine kohta on endiselt üsna lünklikud,” kirjutas dr Egeberg, “soovitame jätta kanepi narkootiliste ainete esimesse nimekirja vähemalt senikauaks, kuni lõpule on viidud mõned praegu läbi viidavad, antud küsimuse lahendamise seisukohalt olulised uurimistööd.”

Kanep lahterdati kõige kangemate narkootikumide kategooriasse mitte veenvate teaduslike faktide alusel, vaid nende puudumise tõttu. Tuletan meelde, et aasta oli siis 1970. Egeberg mainib käimasolevaid uurimusi, kuid paljusid neist ei viidud iial lõpule. Sedamööda, kuidas mu juurdlus edenes, taipasin, et Egebergile olid tegelikult täiesti kättesaadavad olulised teadusuuringud, millest mõned olid juba üle veerand sajandi vanad.

Kõrge kuritarvitamisrisk?

1944. aastal viis New Yorgi teaduste akadeemia toonase linnapea Liorello LaGuardia tellimusel läbi uurimuse, millest selgus muu hulgas, et kanep ei too kaasa märkimisväärset sõltuvust (ingl addiction) selle sõna arstiteaduslikus tähenduses. Samuti ei leidnud kinnitust hüpotees, et kanepipruukimine on hüppelaud morfiini-, heroiini- või kokaiinisõltuvusse.

Tänapäeval teame, et ehkki hinnangud võivad varieeruda, tekitab kanep sõltuvust (ingl dependence) umbes üheksal kuni kümnel protsendil täiskasvanud tarvitajatest. Võrdluseks: kokaiin, mis kuulub väiksema kuritarvituspotentsiaaliga narkootiliste ainete teise nimekirja (ingl Schedule 2), tekitab sõltuvust 20 protsendil tarvitajatest. Heroiinipruukijatest langeb sõltuvusse umbes 25 protsenti.

Kõige rängemat sõltuvust tekitab tubakas — sõltuvus tabab ligi 30 protsenti selle suitsetajaist, kellest paljud oma sõltuvuse tõttu ka surevad.

On olemas kindlad tõendid selle kohta, et mõnedel kanepitarvitajatel esinevad ärajäämanähud, nende hulgas unetus, ärevus ja südamepööritus. Seda tõika arvesse võttes on aga ikkagi keeruline väita, et kanepi kuritarvituspotentsiaal on kõrge. Kanepisõltuvuse kehalised sümptomid pole võrreldavad ühegi teise eelpoolmainitud aine sõltuvuse omadega. Ma olen alkoholi ärajäämanähtude tunnistajaks olnud ja tean, et need võivad olla surmavad.

On siiski midagi, mille pärast ma lapsevanemana muret tunnen. Noored, arenevad ajud on kanepi võimalike ohtude suhtes halvemini kaitstud kui täiskasvanute ajud. Mõned viimasel ajal ilmunud uurimused annavad mõista, et kanepipruukimine teismeliseeas võib kaasa tuua arukuskvoodi IQ pöördumatut alanemist. Teised uuringud viitavad suuremale psühhoosi väljakujunemise riskile.

Samamoodi nagu ma ei lubaks oma lastel juua alkoholi, ei lubaks ma neil pruukida kanepit enne täiskasvanuikka jõudmist. Kui nad tingimata kanepit proovida tahavad, soovitaksin neil sellega oodata 20. eluaastate keskpaigani, mil nende ajud on täielikult välja arenenud.

Meditsiinilised hüved

Asja uurides taipasin veel midagi üsna olulist. Ravikanep ei ole uus nähtus ning arstiteadlased on sellest juba ammu kirjutanud. Tõtt-öelda leidub sadu ajakirja-artikleid, millest enamik kirjeldab kanepi meditsiinilisi hüvesid. Suurem osa nendest uurimustest on aga avaldatud aastatel 1840–1930. Nood uurimused kirjeldasid kanepi kasutamist neuralgia, krampide, patoloogilise kõhnumise ja paljude muude tervisehäirete raviks.

USA riiklikust meditsiiniuuringute kogust leidsin ma viimase aasta jooksul veel ligi 20 000 hiljutist uurimust. Suurem osa nendest töödest, nagu uuringud pealkirjadega “Kanepi antikolinergiline toime toob kaasa ebameeldivad psüühilised mõjud”, “Kanepist johtuv kõhunäärmepõletik” ning “Kanepipruukimine ja kopsuvähi-risk” käsitles aga kanepi halbu külgi.

Kiire arvutus näitas, et ainult umbes kuus protsenti kanepiteemalistest nüüdisuurimustest USA-s keskenduvad ravikanepi kasulikele mõjudele. Ülejäänud on kavandatud ainult kahjude uurimiseks. Taoline tasakaalutus jätab ravikanepist äärmiselt vildaka mulje.

Takistused ravikanepi uurimisel

Selleks, et tänapäeva Ühendriikides kanepit uurida, on vaja kaht olulist asja.

Esiteks on vaja kanepit. Ja kanep on seadusega keelatud. Ilmselt te juba mõistate, et see on probleem. Teadlased võivad uurimisotstarbelist kanepit saada spetsiaalsest kanepikasvandusest Mississippi osariigis, mis, nagu ma üllatusega avastasin, asub Mississippi osariikliku ülikooli territooriumil, kuid see on kõike muud kui lihtne. Kui ma kasvanduses tänavu külas käisin, seal parasjagu kanepit ei kasvatatud.

Teiseks on vaja heakskiitu ning teadlased, keda ma saate jaoks küsitlesin, meenutasid mulle alatasa, kui tüütu see olla võib. Kui näiteks vähiraviuuringule peab heakskiidu andma riiklik vähiinstituut NCI ja valuraviuuringule riiklik neuroloogiliste häirete instituut NIND, eeldab kanepi uurimine volitust veel ühelt organilt: NIDA-lt ehk uimastite kuritarvitamise uurimise riiklikult instituudilt. Selle ametkonna peamiseks missiooniks pole mitte uimastite kasulike omaduste, vaid uimastite kuritarvitamise uurimine.

Haamri ja alasi vahele jäävad aga tõsiste vaevustega patsiendid, kelle jaoks kanep on hädavajalik ja mõnikord üldse ainus ravim, mis toimib.

Ärgem unustagem, et kuni aastani 1943 oli kanep osa Ameerika Ühendriikide farmakopöast. Üks näidustus, mille alusel seda välja kirjutati, oli neuropaatiline valu. See on tõeliselt vastik valu, mida on keeruline ravida. Mu enda patsiendid on seda kirjeldanud lõikava ja põletavana või võrrelnud sadade nõelte torkimisega. Ehkki ammugi on kinnitust leidnud kanepi tõhus mõju selle jubeda valu leevendamisel, kirjutatakse nüüdisajal selle vastu kõige sagedamini välja aineid, mis on tuletatud unimagunast, s.h morfiini, oksükodooni ja dilaudiidi.

See on aga probleem, kuna enamik neist ravimitest ei leevenda neuropaatilist valu eriti hästi ning tolerantsuse kujunemine ravimi suhtes on tõsine probleem.

Minu jaoks kõige hirmutavam on tõsiasi, et iga 19 minuti tagant sureb Ameerika Ühendriikides keegi retseptravimi üleannustamise tõttu, enamasti kogemata. Iga 19 minuti tagant. See on õudustäratav statistika. Kui põhjalikult ma ka pole otsinud, ühtegi dokumenteeritud kanepi üleannustamise juhtumit ma leidnud pole.

Seega pole võib-olla üllatav, et 76 protsenti hiljuti küsitletud arstidest kinnitas, et nad kiidaksid heaks kanepi kasutamise naiste rinnavähiga seonduvate valude leevendamiseks.

Pärast kanepi paigutamist kangete narkootikumidega samasse kategooriasse on tekkinud vajadus n-ö täita lüngad meie teadmistes. Keelustatud ainete uurimist ümbritseva taristu tõttu, mille volitamisprotsessi keskmes tõmbab niite uimastite kuritarvitamise uurimisele pühendunud organisatsioon, on see USA-s olnud keeruline. Kuid ometi oleme me takistustest hoolimata teinud arvestatavaid edusamme minevikus ja teeme praegugi.

Tulevikuperspektiive silmas pidades on minu jaoks eriliselt huvitavad näiteks Hispaanias ja Iisraelis läbi viidavad uurimused, mis keskenduvad kanepi ja selle mõjuainete vähivastasele toimele. Mind paelub iisraellase Lev Meschoulami töö, mis uurib närve kaitsvaid e neuroprotektiivseid mõjusid, nagu ka Iisraelis ja USA-s läbi viidav uurimistöö ravikanepi posttraumaatilise stressisündroomi PTSD sümptomeid leevenda mõju teemal. Ma tõotan, et annan omalt poolt siira ja ausa panuse meie ravikanepi-teemalistesse teadmistesse jäänud lünkade täitmisesse.

20 USA osariigi ja Columbia ringkonna kodanikud on praeguseks kanepi meditsiinilise kasutamise heakskiitmise poolt hääletanud ning hulk osariike on samasuguseid seaduseid vastu võtmas tulevikus. Mis puutub aga dr Roger Egebergi, kes tolle kirja 1970. aastal kirjutas, siis tema lahkus siit ilmast juba 16 aastat tagasi.

Huvitav, mida ta oleks olukorrast arvanud, kui oleks täna veel elus?