Ehkki nii mõnegi hea tervise juures, seadusekuuleka ja muidu ontliku kodaniku jaoks tundub esmapilgul lihtne tunnistada igas olukorras ülemaks kehtivad seadused, nende jõustajate pädevus ja jõustamismeetmete proportsionaalsus, hakkavad õige ja vale piirid nihkuma, kui meid või meie lähedasi tabab olukord, kus tõhusaim viis säilitada tervist ja elukvaliteeti on seaduseid rikkuda.

See olukord ei ole hüpoteetiline — Eestis leidub inimesi, kes ravivad end omaalgatuslikult medikamentidega, mida tervishoiusüsteem neile ei võimalda, hankides neid mustalt turult või kasvatades ise. Mõned satuvad politsei ja prokuratuuri huviorbiiti, mõistetakse süüdi ja peavad kandma karistust paragrahvide alusel, mis keelavad narkootiliste ainete käitlemist. Praktikas tähendab see trahve ja menetluskulusid, aresti ning mõnikord ka tingimisi või koguni reaalset vabadusekaotust. 

Esialgu moodustavad võimaliku kannabinoidravi-näidustusega patsiendid kõigist kanepi ebaseaduslikest tarvitajatest suhteliselt väikese osa. Ehkki võib väita, et mis tahes uimastava aine regulaarne pruukija leevendab mingisuguseid vaevuseid, nt stressi või suhtluspuuet, pole õige rekreatiivpruukijate enamikku võrdsustada tõsiste haigetega, kelle jaoks kanepi toimeained võivad olla ainsaks jätkusuutlikuks leevenduseks kroonilistele, ravimatutele sümptomitele. Ometi tuleks volitamata farmatseutilist eneseabi vaadelda laiemal taustal, milleks on keelatud ainete tarvitamine üldiselt. 

Kanep on kõige levinum keelustatud uimasti, mille tarvitamise määrad on pärast kümnendi kestnud kerkimist juba aastaid püsinud stabiilsed. Vähemalt veerandil Eesti keskkoolilõpetajatest on kanepikogemus. Euroopa uimastiseirekeskuse EMCDDA hinnangul on valdav osa siin tarvitatavast kanepist kasvatatud kohapeal. Seadused, mis keelavad tarvitamist-kasvatamist ja mille alusel karistatakse aastas mõndasadat kodanikku, on tegelikkuse ees ilmselt jõuetud. Nende jõustamine toimib pigem halva õnne loteriina kui tõhusa heidutusmeetmena, suurendades umbusaldust ametkondade ja riigi suhtes ning soodustades „õilsate salakaubitsejate“ tegevust, kes keelatud ravimeid patsientidele vahendavad ja keda reguleerimata turul on tihti võimatu eristada tavalistest narkodiileritest. 

Olukorras, kus suurem osa riskigruppidest hangib, kasvatab ja tarvitab kanepit karistamatult ning politsei kanepiseaduste pisirikkujaid aktiivselt ei kimbuta — viimastel aastatel on kasvatamise eest karistatud peamiselt selliseid väikekasvatajaid, kelle peale keegi on kaebuse esitanud —, on raske kiita heaks ravinäidustusega kodanike nuhtlemist meeleheitliku eneseabi kohaldamise eest, isegi kui selline ravi pole nüüdismeditsiini vaatevinklist veel piisavalt tõendatud. 

Aiandushuvilise naabri juhtum

Üdini seadusekuulekal kodanikul pole ka pärast selliste asjaolude vaagimist vaja pikalt mõelda, sest kanepikasvatajast naabrile politsei kutsuda on tema seisukohast igal juhul õigem kui kuritegevust ühelgi kujul sallida. Neil, kes pole karmide uimastiseaduste põhjendatuses täiesti veendunud, on märksa keerulisem seisukohta kujundada. Enne ametkondade asjassesegamist tuleks olukorda objektiivselt hinnata. Kas tarvitaja või kasvataja tegevus teeb tüli kaaskodanikele? Kas ta käitub aine mõju all ebaadekvaatselt või agressiivselt? Kas taime spetsiifiline hõng levib naabrite juurde või tänavale? Kas need küsimused võiksid olla lahendatavad politsei sekkumiseta, heanaaberliku manitsemise ja korralekutsumisega? Iga juhtum on isesugune ja üldistada keeruline, ent minu hinnangul võiks juhul, kui ainsaks mureküsimuseks on kanep, inimesega kõigepealt rääkida ja muret rahulikult selgitada. 

Ma ei taha selle soovitusega heaks kiita omaalgatuslikku ravi mitte mingite ravimite, eriti mitte psühhoaktiivsete ainetega. Kanepi kohta on levinud sama palju alusetuid müüte kui muude trendikate „imerohtude“ kohta. Selliste müütide ajel tegutsemise ohtlikkust näitlikustas teravalt naatriumkloriti raviotstarbel tarvitajate kildkonna juhtum. Olukorras, kus ühest küljest on kannabinoidravi kuulutatud mittevajalikuks ja kanepiürt nüüdisravimitega võrreldes alaväärtuslikuks ning teisalt võtab riik riigi järel vastu seaduseid, mis kanepi meditsiinilist rakendamist hõlbustavad ja nädalast nädalasse ilmuvad üha uued kannabinoidsüsteemi moduleerimise ohutust ja tõhusust kinnitavad tõendid, on krooniliste haigustega, meeleheitel patsiente aga kerge radikaliseerida ja tõenduspõhisest nüüdismeditsiinist üldse eemale peletada. Tavapärase ravi omaalgatuslik täiendamine kannabinoididega on minu hinnangul siiski väiksem patt kui arstiteaduse ja tervishoiusüsteemi täielik eitamine-umbusaldamine ning samamoodi võiksid sellesse suhtuda nii meditsiinitöötajad, jõustamisametnikud kui ka heasoovlikud naabrid. 

Politseinike ja arstide vastutuskoorem

Veel raskem kui tavakodanikul on keelukorra tingimustes kanepi raviotstarbelistesse tarvitajatesse-kasvatajatesse inimlikult suhtuda jõustamis- ja kohtuametnikel. Täie ranguse juures rakendamisel kriminaliseeriksid kehtivad udusevõitu seadused nii suure osa elanikkonnast, et igasse peresse mahuks paar roimarit. Arukas politseinik mõistab, et selline olukord pole jätkusuutlik ja peab kunagi muutuma. Seni aga, leian, võiksid jõustamisametnikud kodukasvatamist deprioritiseeriva hoiaku ametlikustada, kuulutades avalikult, et täiendavate raskendavate asjaolude puudumisel kanepi väikekasvajatajaid ja tarvitajaid ei karistata. Prokuratuuri esindajad võiksid hakata kanepijuhtumite menetlemisel ravivajadust arvesse võtma ning kui see on tõendatud, pakkuda kahtlusalusele automaatselt oportuniteeti — sest, olgem ausad, pole olemas avalikkust, mille huvides oleks karistada haigeid iseenda tervise omavolilise mõjutamise eest. 

Kõige keerulisema valiku ees seisavad selles probleemistikus ehk isegi arstid. Patsiendil, kes on avastanud, et kanepiürdi suitsetamine leevendab tema tervisehäireid tõhusamalt ja kõrvalnähtude-vabamalt kui tavaravi, on lihtsam kätt piibu järele sirutada kui arstil see heaks kiita. Arstide võimalusi kannabinoidravi määrata piiravad aga Euroopa ja Eesti ravijuhendid, keelustatusest johtuvalt hõre tõenduspõhi ning nüüdismeditsiini üldine raamistik, mis eelistab peaaegu alati puhtaid toimeaineid looduslikele komponendikokteilidele ja mille jaoks suitsetamine manustamisviisina on vastuvõetamatu. Arstil on küll võimalik taotleda puhta toimeaine dronabinooli, ürdipõhise tinktuuri nabiximolsi või isegi laboratoorsetes tingimustes kasvatatud ravikanepiürdi Bedrocan maaletoomist, kuid needki lahendused ei sobi igale patsiendile. 

Kõige tähtsam on vähendada kahjusid

MTÜ Ravikanep esindajana leian, et arst, kes pärast patsiendi kannabinoidravi-vajaduse hindamist kõige värskemate ja kvaliteetsemate olemasolevate tõendite valguses leiab, et ravi kannabinoididega siiski pole põhjendatud, kuid kelle patsient jätkuvalt kinnitab, et kanepist saadav leevendus on suurem ametlikult määratud ravimite pakutavast, ei peaks kanepitarvitamist küll heaks kiitma, kuid võiks anda nõu, mismoodi patsient peaks end hoidma, kui ta otsustab kannabinoidravi omal käel jätkata. Tutvustada tuleks musta turu kanepiga seonduvaid terviseriske, võimalikke kahjude vähendamise meetmeid ja teistsuguste manustamisviiside eeliseid suitsetamise ees. Samuti tuleks selgitada, mida teha soovimatute mõjude ilmnemisel. Ilmselt mõistab iga arst, et mõnikord liigub seadusandlus aeglasemalt, kui patsientide vajadused nõuaksid, ning et täielikust eitamisest ja tõrjumisest on nii haigetele kui ka tervishoiusüsteemile ja rahvatervisele rohkem kahju kui kasu. 

Ei saa välistada, et ravivajaduse laialdasem tunnustamine toob kaasa soovimatuid tagajärgi ennetuses. Näiteks võivad alaealised hakata rekreatiivpruukimist põhjendama ravivajadusega. On selge, et alaealiste puhul ei saa sellisest „eneseabist“ samamoodi mööda vaadata kui täiskasvanute puhul — muu hulgas seetõttu, et kanepi sage tarvitamine on arenemisjärgus kesknärvisüsteemile ohtlik. Küsimus, kuidas peaks lapse uimastipruukimisele reageerima lapsevanem või haridustöötaja, nõuab pikemat eraldi artiklit, kuid arvesse tuleks võtta, et invasiivsed, hirmutamispõhised sekkumised nagu politseikoerte koolikutsumine või sageli valepositiivseid ja -negatiivseid tulemusi andvate pissiproovide võtmine pole kusagil soovitud tulemusi andnud, vaid pigem võimendanud probleeme.