Sildiarhiiv: kannabinoidravi

Mart Kalveti ettekanne Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil

Foto: Riigikogu Facebook

Elver Loho, Mart Kalvet ja Aleksander Laane Riigikogu sotsiaalkomisjoni kanepiteemalisel istungil

Tere, lugupeetud rahvaesindajad, spetsialistid ja ametnikud!

Te kuulete täna palju kriitikat kannabinoidravi napi tõenduspõhisuse kohta. Kui olete juba tutvunud “Ravikanepiraportiga”, teate, et MTÜ Ravikanep seda ei salga; meie vahendatud info kattub sellega, mida räägivad arstid, sest meie allikad on samad. Raport selgitab aga ka põhjuseid, miks tõendeid napib ja miks neist hoolimata tuleks kannabinoidravi valdkonda ikkagi arendada. 

Oluline on mõista, et praktikas kasutatakse kanepit ravimina teistmoodi kui väga valdava enamuse kliiniliste katsete raames — toimeainete täpsed kogused pole tihti teada, puhtus kõrvalainetest pole tagatud, manustamisviisid on teistsugused jne. Kliinilised katsed standardiseeritud Bedrocani ürdiga alles algavad, kuna seni puudusid veenvad platseebod eri sortide jaoks. Omaalgatuslik ravipraktika on teadusest ette jõudnud, sest võtta üks mahv tänavakanepit ja kogeda krooniliste vaevuste kiiret leevenemist on palju lihtsam kui tõendada seda mõju kümne aasta vältel sadu katsealuseid hõlmavate väga kulukate topeltpimendatud platseebokontrolliga katsete raames. Aga tolle patsiendi jaoks on isiklik kogemus veenvam kui ükski teadustöö. 

Rõhutan, et kannabinoidide ja sünergiliste toimeainete terapeutiline spekter on peaaegu uskumatult lai — kui palju on aineid, mis samaaegselt vähendavad valu ja ärevust ning parandavad isu ja und? Neile mõjudele lisandub meeleolu paranemine ehk eufooria, mida ehk veidi teenimatult kardetakse — on see ju mittemeditsiinilise tarvitamisharjumuse aluseks. Meditsiinilises plaanis pole meeleolutõus aga sugugi halb, eriti mitte vähktõbede, krooniliste immuunhaiguste, selgroovigastuste või mis tahes haiguste puhul, mis elukvaliteeti oluliselt mõjutavad. 

Praegu tähendab “ravikanep” Eesti patsientide jaoks eelkõige seadusevastaselt hangitud musta turu kanepit, mida tarvitatakse terve ravimõjude paleti saavutamiseks, mõnikord riskides soovimatute tervise- ja muude tagajärgedaga, mida kannabinoidravimite turu riikliku reguleerimisega oleks võimalik vältida. 

Nagu rõhutame ka raportis, on kannabinoididel, sh taimsel kanepil nüüdismeditsiinis erandlik koht, seda mitte ainult keelustamisest tingitud uurimispiirangute, vaid ka toimete hulga ja keerukuse ning toimeainete kokteilide varieeruvuse tõttu. Kanepiürt kui toimeainete sünergiline kompleks ei mahu hästi tõenduspõhise nüüdismeditsiini fookusesse — individuaalsed efektid on ilmselgelt olemas, ent sageli nõrgemad kui spetsiifiliseks raviks mõeldud tavaravimitel. Kuid ärgem unustagem, et mitte ükski tavaravim ei paku sedavõrd laia spektrit sekundaarseid soovitavaid ravitoimeid kui kanep — isegi mitte kanepi üksikud toimeained! 

Paljude patsientide jaoks pole küsimus enam, kas kannabinoididest võiks neile kasu olla — nad juba kogevad seda kasu, riskides karistuste ja muude ohtudega. Osal neist on kahtlemata tõsine tervisehäda, teistel ilmselt mitte nii tõsine, aga nad kõik rikuvad seadust, sest usuvad, et parima ravi saamiseks on see vajalik. Kuni välistav suhtumine ei muutu, langetatakse sellised otsused enamasti arsti osaluseta. Ma loodan, et te kõik mõistate, et kuni jätkub senine olukord, on riik kohustatud selliseid haigeid küttima ja karistama, mis reeglina teeb nende olukorra hullemaks.

Eri riigid on otsustanud sellele probleemistikule läheneda erinevalt. Eesti saaks nende kogemustest õppust võtta.

* * *

Järgnenud presentatsiooni käigus kirjeldas Kalvet ohte, mis ootavad patsienti, kes on langetanud otsuse ravida end kanepiga (patsiente tüssatakse nii toodete kui ka lubadustega; patsiente ei nõustata; kanepiürdi ja preparaatide koostis pole teada; puudub kvaliteedikontroll) ning Hollandi, Kanada ja Saksamaa regulatsioonimudelite plusse ja mõnede teiste mudelite kitsaskohti. Samuti viitas ta nii kulutustele, nagu kanepiameti loomine ja tõhususuuringu rahastamine, kui ka potentsiaalsele kasule, nagu patsientide heaolu ja elukvaliteedi paranemine, musta turu tulu vähenemine ja omaalgatusliku ravi soovimatute tagajärgede vähenemine, mida Erakonna Eestimaa Rohelised ja Elver Loho esitatud kannabinoidravi valdkonna korraldamise ettepanekute elluviimine tuua võiks. 

Kaks rahvaalgatust, üks sõnum: ravikanep peab jõudma patsientideni!

Foto: drugpolicy.org

Foto: drugpolicy.org

Tung kanepiravi mõistliku ja ohutu reguleerimise poole on Eesti kodanikuühiskonnale tiivad andnud. Neljapäeval, 28. juulil ilmus rahvaalgatuste petitsioonikeskkonda koguni kaks asjalikku reformikava, mis mõlemad taotlevad Riigikogult kannabinoidravi-umbsõlme mõistlikku lahtiharutamist.

MTÜ Ravikanep soovitab põhjalikult tutvuda mõlema petitsiooni sisuga ja allkirjastada elektrooniliselt kas mõlemad või see, mis tundub kahest asjalikum. Ükskõik, kumma ettepanekutekomplekti arutuselevõtt Riigikogus oleks igal juhul suur hüpe edasi, välja senisest ajaloolisest tupikust.

MTÜ Ravikanep tervitab iga sammu, mis vastava näidustusega patsientidele kannabinoidravi kättesaadavamaks teeb. Oleme alati valmis selliste sammude kavandajaid oma pädevuse ja võimaluste piires abistama.

Petitsioon “Ravikanep tuleb patsientidele reaalselt kättesaadavaks teha”: https://rahvaalgatus.ee/topics/cde86956-ae36-4f04-b1d0-38277147512b/votes/5369bfaf-0d4a-46f5-bfea-4d1f1ce295c4

Petitsioon “Kanepituru parema reguleerimise ettepanekud Riigikogule”: https://rahvaalgatus.ee/topics/059ea23f-cef3-4ab5-a138-adfe915328ee/votes/570ac928-5633-4aac-9b74-44b808ecb8f4

Kuidas suhtuda kanepiga ravijatesse?

http://www.drugpolicy.org/realistic-marijuana-user-stock-images

Foto: Drug Policy Alliance

Ehkki nii mõnegi hea tervise juures, seadusekuuleka ja muidu ontliku kodaniku jaoks tundub esmapilgul lihtne tunnistada igas olukorras ülemaks kehtivad seadused, nende jõustajate pädevus ja jõustamismeetmete proportsionaalsus, hakkavad õige ja vale piirid nihkuma, kui meid või meie lähedasi tabab olukord, kus tõhusaim viis säilitada tervist ja elukvaliteeti on seaduseid rikkuda.

See olukord ei ole hüpoteetiline — Eestis leidub inimesi, kes ravivad end omaalgatuslikult medikamentidega, mida tervishoiusüsteem neile ei võimalda, hankides neid mustalt turult või kasvatades ise. Mõned satuvad politsei ja prokuratuuri huviorbiiti, mõistetakse süüdi ja peavad kandma karistust paragrahvide alusel, mis keelavad narkootiliste ainete käitlemist. Praktikas tähendab see trahve ja menetluskulusid, aresti ning mõnikord ka tingimisi või koguni reaalset vabadusekaotust. 

Esialgu moodustavad võimaliku kannabinoidravi-näidustusega patsiendid kõigist kanepi ebaseaduslikest tarvitajatest suhteliselt väikese osa. Ehkki võib väita, et mis tahes uimastava aine regulaarne pruukija leevendab mingisuguseid vaevuseid, nt stressi või suhtluspuuet, pole õige rekreatiivpruukijate enamikku võrdsustada tõsiste haigetega, kelle jaoks kanepi toimeained võivad olla ainsaks jätkusuutlikuks leevenduseks kroonilistele, ravimatutele sümptomitele. Ometi tuleks volitamata farmatseutilist eneseabi vaadelda laiemal taustal, milleks on keelatud ainete tarvitamine üldiselt. 

Kanep on kõige levinum keelustatud uimasti, mille tarvitamise määrad on pärast kümnendi kestnud kerkimist juba aastaid püsinud stabiilsed. Vähemalt veerandil Eesti keskkoolilõpetajatest on kanepikogemus. Euroopa uimastiseirekeskuse EMCDDA hinnangul on valdav osa siin tarvitatavast kanepist kasvatatud kohapeal. Seadused, mis keelavad tarvitamist-kasvatamist ja mille alusel karistatakse aastas mõndasadat kodanikku, on tegelikkuse ees ilmselt jõuetud. Nende jõustamine toimib pigem halva õnne loteriina kui tõhusa heidutusmeetmena, suurendades umbusaldust ametkondade ja riigi suhtes ning soodustades „õilsate salakaubitsejate“ tegevust, kes keelatud ravimeid patsientidele vahendavad ja keda reguleerimata turul on tihti võimatu eristada tavalistest narkodiileritest. 

Olukorras, kus suurem osa riskigruppidest hangib, kasvatab ja tarvitab kanepit karistamatult ning politsei kanepiseaduste pisirikkujaid aktiivselt ei kimbuta — viimastel aastatel on kasvatamise eest karistatud peamiselt selliseid väikekasvatajaid, kelle peale keegi on kaebuse esitanud —, on raske kiita heaks ravinäidustusega kodanike nuhtlemist meeleheitliku eneseabi kohaldamise eest, isegi kui selline ravi pole nüüdismeditsiini vaatevinklist veel piisavalt tõendatud. 

Aiandushuvilise naabri juhtum

Üdini seadusekuulekal kodanikul pole ka pärast selliste asjaolude vaagimist vaja pikalt mõelda, sest kanepikasvatajast naabrile politsei kutsuda on tema seisukohast igal juhul õigem kui kuritegevust ühelgi kujul sallida. Neil, kes pole karmide uimastiseaduste põhjendatuses täiesti veendunud, on märksa keerulisem seisukohta kujundada. Enne ametkondade asjassesegamist tuleks olukorda objektiivselt hinnata. Kas tarvitaja või kasvataja tegevus teeb tüli kaaskodanikele? Kas ta käitub aine mõju all ebaadekvaatselt või agressiivselt? Kas taime spetsiifiline hõng levib naabrite juurde või tänavale? Kas need küsimused võiksid olla lahendatavad politsei sekkumiseta, heanaaberliku manitsemise ja korralekutsumisega? Iga juhtum on isesugune ja üldistada keeruline, ent minu hinnangul võiks juhul, kui ainsaks mureküsimuseks on kanep, inimesega kõigepealt rääkida ja muret rahulikult selgitada. 

Ma ei taha selle soovitusega heaks kiita omaalgatuslikku ravi mitte mingite ravimite, eriti mitte psühhoaktiivsete ainetega. Kanepi kohta on levinud sama palju alusetuid müüte kui muude trendikate „imerohtude“ kohta. Selliste müütide ajel tegutsemise ohtlikkust näitlikustas teravalt naatriumkloriti raviotstarbel tarvitajate kildkonna juhtum. Olukorras, kus ühest küljest on kannabinoidravi kuulutatud mittevajalikuks ja kanepiürt nüüdisravimitega võrreldes alaväärtuslikuks ning teisalt võtab riik riigi järel vastu seaduseid, mis kanepi meditsiinilist rakendamist hõlbustavad ja nädalast nädalasse ilmuvad üha uued kannabinoidsüsteemi moduleerimise ohutust ja tõhusust kinnitavad tõendid, on krooniliste haigustega, meeleheitel patsiente aga kerge radikaliseerida ja tõenduspõhisest nüüdismeditsiinist üldse eemale peletada. Tavapärase ravi omaalgatuslik täiendamine kannabinoididega on minu hinnangul siiski väiksem patt kui arstiteaduse ja tervishoiusüsteemi täielik eitamine-umbusaldamine ning samamoodi võiksid sellesse suhtuda nii meditsiinitöötajad, jõustamisametnikud kui ka heasoovlikud naabrid. 

Politseinike ja arstide vastutuskoorem

Veel raskem kui tavakodanikul on keelukorra tingimustes kanepi raviotstarbelistesse tarvitajatesse-kasvatajatesse inimlikult suhtuda jõustamis- ja kohtuametnikel. Täie ranguse juures rakendamisel kriminaliseeriksid kehtivad udusevõitu seadused nii suure osa elanikkonnast, et igasse peresse mahuks paar roimarit. Arukas politseinik mõistab, et selline olukord pole jätkusuutlik ja peab kunagi muutuma. Seni aga, leian, võiksid jõustamisametnikud kodukasvatamist deprioritiseeriva hoiaku ametlikustada, kuulutades avalikult, et täiendavate raskendavate asjaolude puudumisel kanepi väikekasvajatajaid ja tarvitajaid ei karistata. Prokuratuuri esindajad võiksid hakata kanepijuhtumite menetlemisel ravivajadust arvesse võtma ning kui see on tõendatud, pakkuda kahtlusalusele automaatselt oportuniteeti — sest, olgem ausad, pole olemas avalikkust, mille huvides oleks karistada haigeid iseenda tervise omavolilise mõjutamise eest. 

Kõige keerulisema valiku ees seisavad selles probleemistikus ehk isegi arstid. Patsiendil, kes on avastanud, et kanepiürdi suitsetamine leevendab tema tervisehäireid tõhusamalt ja kõrvalnähtude-vabamalt kui tavaravi, on lihtsam kätt piibu järele sirutada kui arstil see heaks kiita. Arstide võimalusi kannabinoidravi määrata piiravad aga Euroopa ja Eesti ravijuhendid, keelustatusest johtuvalt hõre tõenduspõhi ning nüüdismeditsiini üldine raamistik, mis eelistab peaaegu alati puhtaid toimeaineid looduslikele komponendikokteilidele ja mille jaoks suitsetamine manustamisviisina on vastuvõetamatu. Arstil on küll võimalik taotleda puhta toimeaine dronabinooli, ürdipõhise tinktuuri nabiximolsi või isegi laboratoorsetes tingimustes kasvatatud ravikanepiürdi Bedrocan maaletoomist, kuid needki lahendused ei sobi igale patsiendile. 

Kõige tähtsam on vähendada kahjusid

MTÜ Ravikanep esindajana leian, et arst, kes pärast patsiendi kannabinoidravi-vajaduse hindamist kõige värskemate ja kvaliteetsemate olemasolevate tõendite valguses leiab, et ravi kannabinoididega siiski pole põhjendatud, kuid kelle patsient jätkuvalt kinnitab, et kanepist saadav leevendus on suurem ametlikult määratud ravimite pakutavast, ei peaks kanepitarvitamist küll heaks kiitma, kuid võiks anda nõu, mismoodi patsient peaks end hoidma, kui ta otsustab kannabinoidravi omal käel jätkata. Tutvustada tuleks musta turu kanepiga seonduvaid terviseriske, võimalikke kahjude vähendamise meetmeid ja teistsuguste manustamisviiside eeliseid suitsetamise ees. Samuti tuleks selgitada, mida teha soovimatute mõjude ilmnemisel. Ilmselt mõistab iga arst, et mõnikord liigub seadusandlus aeglasemalt, kui patsientide vajadused nõuaksid, ning et täielikust eitamisest ja tõrjumisest on nii haigetele kui ka tervishoiusüsteemile ja rahvatervisele rohkem kahju kui kasu. 

Ei saa välistada, et ravivajaduse laialdasem tunnustamine toob kaasa soovimatuid tagajärgi ennetuses. Näiteks võivad alaealised hakata rekreatiivpruukimist põhjendama ravivajadusega. On selge, et alaealiste puhul ei saa sellisest „eneseabist“ samamoodi mööda vaadata kui täiskasvanute puhul — muu hulgas seetõttu, et kanepi sage tarvitamine on arenemisjärgus kesknärvisüsteemile ohtlik. Küsimus, kuidas peaks lapse uimastipruukimisele reageerima lapsevanem või haridustöötaja, nõuab pikemat eraldi artiklit, kuid arvesse tuleks võtta, et invasiivsed, hirmutamispõhised sekkumised nagu politseikoerte koolikutsumine või sageli valepositiivseid ja -negatiivseid tulemusi andvate pissiproovide võtmine pole kusagil soovitud tulemusi andnud, vaid pigem võimendanud probleeme. 

Vaikusemüüri murdumisest kodanikuühiskonnas Eesti kanepipoliitika näitel

Foto: Piret Räni

Foto: Piret Räni

Pühapäeval, 25. jaanuaril heade mõtete linnas Tartus Genialistide klubi laval seistes ja saali täitvat peademerd silmitsedes täitis mind väga tugev tunne, millele on keeruline tabavat nime leida. Selles emotsioonis leidus natuke härdust ja palju lootusrikkust ja tänulikkust ja ükskord-me-võidame-niikuiniid, aga ka kripeldav kild ehedat raevu. Umbes 120 poliitikahuvilist kokkutulnut näitasid ühest küljest, et meeliülendavalt suure osa jaoks valijaskonnast on Eesti riigi uimasti- ja kanepipoliitika piisavalt tähtsad, et veeta terve sombune pühapäev arutelusid, ettekandeid ja sõnavõtte kuulates. Teisalt aga varjutas mu rõõmu veidi vihameel selle üle, et taoliseid kogunemisi 21. sajandi Eestis üleüldse tarvis on.

Nagu ma pühapäeval ka laval puiselt kätega vehkides märkisin, olen kanepipoliitika kritiseerimisega avalikus ajakirjanduses tegelenud umbes seitse aastat — ajast, mil Tervise Arengu Instituudi propagandaportaal algatas kampaania „Sina ei tõmba kanepit, kanep tõmbab sind“ ning Rahvusringhäälingu uuriva ajakirjanduse lipulaev hakkas tootma õudusjutte sellest, kuidas iga nädal satub vaimuhaiglasse mitu õrnas eas päästmatult hulluks läinud kanepipruukijat. Mind ajendas nende aastate jooksul korduvalt sõna võtma ja ühe või teise riigiametniku või poliitiku või meediategelase jampslikke väiteid ründama just viha selle pärast, et meile selliseid nõtruseid silma ja kõrva ja ajju rammitakse. Meie endi raha eest, kurat võtku!

Nende aastate jooksul pole ma endale sageli lubanud lootmist, et mu kodumaal selles valdkonnas niipea midagi paremuse poole muutuma hakkab. Olen end ette valmistanud aastakümnete pikkuseks võitlemiseks uimastipoliitilise Berliini müüriga kaaskodanike ja rahvaesindajate peades, julgemata hoida pöialt reaalsetele tulemustele — sellele, et üldsuse arusaam muutuks, et valede- ja vaikusevalli ilmuksid mõrad, et mõistuspärast ja teaduspõhist uimastipoliitikat pooldavad poliitilised jõud hakkaksid seda poolehoidu avalikult väljendama.

Esimest korda tajusin, et minu pessimism ei pruugi olla põhjendatud, kui kodanikuühiskonna aktivist Elver Loho, veri ACTA-vastaste meeleavalduste korraldamisest vemmeldamas, tegi mulle kaks aastat tagasi ettepaneku hakata reformima Eesti kanepipoliitikat, alustades formaalselt legaalse ravikanepi tegelikkuses kättesaadavaks tegemisest. Et keegi seda üldse nii lihtsaks peab, tundus tol hetkel tobenaljakalt sinisilmne, ehkki soojendas südant. Loomulikult nõustusin tegema koostööd inimesega, keda aastakümnete eest tardunud, juurdunud ja seni vankumatult püsinud poliitiliste-ühiskondlike-meditsiiniliste tõekspidamiste ümbertõukamine ei heidutanud. Nii sündis mittetulundusühing Ravikanep — esimene organisatsioon Eestis, mis oli ülesandeks võtnud kanepitarvitajate õiguste eest seismise ja eestkoste.

Kui oleksin aimanud, kui palju meeleheitlikke pöördumisi meie tegevus poliitilise ja meditsiinilise kanepireformi tandril kaasa toob, oleksin võib-olla MTÜ asutamata jätnud. Olin pannud vaimu valmis selleks, et esimeste mõistlike sihtide saavutamine võtab vähemalt kümme aastat aega. Aga patsiendid, kellel pole enam muud lootust kui kannabinoidravi, ei saa kümme aastat oodata! Nad on raskelt haiged praegu kohe, nad kannatavad, kardavad ja surevad, kes aeglasemalt, kes kiiremini, siin ja praegu. Ja kirjutavad sellest meile, oodates abi. Ma teadsin ju varemgi, et kannabinoidravi ja kannabinoidide meelelahutusliku tarvitamise keelustamine on rängad rahvatervise vastased kuriteod, aga haigete, eriti vähi- ja hulgiskleroosipatsientide isiklikud lood ajasid mind meeleheiteauku ja kraapisid suure kühvliga muremulda peale. Olin hiljuti kaotanud vähile, insuldile ja tervele müriaadile põletikulistele, kesknärvisüsteemi laastavatele diagnoosidele lähedase inimese, kellel õigeaegne ravi taimsete kannabinoididega oleks võib-olla aidanud elada kauem — ja kindlasti elada oma viimased aastad inimväärikamalt, valuvabamalt ja selgema mõistusega. Nüüd järsku oli mul turjal terve postkastitäis sama süngeid ja süngemaid juhtumikirjeldusi. Inimesi, kellel oli kannabinoidravi vaja kohe, viivitamatult, et päästa veel, mis päästa annab — ja mina ei saanud neid aidata muul moel kui jagades lubadusi, et võib-olla kunagi mitme aasta kauguses tulevikus kirjutab mõni arst mõnele sama murega saatusekaaslasele reaalselt välja kanepiürdi või -preparaadi retsepti.

Lämmatav lootusetusevaip ilmutas veidi sulamismärke mullu mais enne Europarlamendi valimisi, kui poliitiliselt kahtlaseks peetavat kanepiteemat julgesid reformimeelselt jutuks võtta mõned Brüsselisse pürgivad rahvaesindajad nagu üksikkandidaadid Silver Meikar, Olga Sõtnik, Rene Kuulmann ja Andres Inn, Iseseisvuspartei nimekirjas kandideerinud Juku-Kalle Raid, Eestimaa Roheliste esindaja Marko Kaasik ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kandidaat Randel Länts, nagu ka Eurokodanike debatil süvitsi arutlema nõustunud ja kannabinoidravi võimaldamise vajadust hästi mõistnud poliitikud Eerik-Niiles Kross ja Igor Gräzin. Meie survestamine oli andnud tulemusi! Seda hoolimata mainekatest arstidest, kes väitsid meedias sirge näoga, et Eestis polegi kannabinoidravi näidustusega patsiente ja isegi kui neid oleks, ei sooviks uimastavat kanepiravi saada patsiendid ise, või kui, siis sõltuvuse rahuldamiseks, kuna kanep on ohtlik narkootikum.

Mõra, millest juba veidi valgust läbi paistis, lõi lootusetusemüürisse mullu MTÜ Ravikanepi tellitud, avalikkuse annetustest rahastatud ja portaaliga Nihilist.FM koostöös intensiivselt kajastatud meelsusuuring Eesti mainekamalt gallupiettevõttelt TNS Emor, mille andmeil eelistab vapustavalt suur osa — suisa 67 protsenti — Eesti valimisealistest kodanikest kanepituru riiklikku kontrollimist ja reguleerimist legaalsete psühhoaktiivsete ainete turgude eeskujul praegusele musta turu omavolile.

Seda, et meil võib õnnestuda tänavu vaikuse- ja valedemüürist paar päris kopsakat tellist välja kangutada, sisendas veelgi tungivamalt Tallinnas jaanuaris toimunud aruteluring „Kanepikohvik vol 1“, mis hoolimata ülinapist etteteatamisest tõi kohale rohkem aktiviste ja poliitikuid kui 25-kohalise laua ümber ära mahtus. Eestimaa Rohelised Aleksander Laane ja Olev Tinn ning Vabaerakonna nimekirjas kandideeriv Jevgeni Kristafovitš ilmutasid igati veenvalt valmisolekut Riigikogusse valituna Eesti uimasti- ja karistuspoliitikat inimnäolisemaks muutma hakata. 

Seda, et meie ponnistustel on toetajaid ka arstide hulgas, mõistsin päev enne Tartu „Kanepikohvikut vol 2“, kui tutvustasin koos TTÜ molekulaardiagnostika töörühma liikme Siim Siimuti ja California ravikanepi-algatust ilmale tuua aidanud aktivisti Carlos Aguilaga kümnekonnale asjast huvitatud diplomeeritud arstile kannabinoidravi aluseid ja kanepiretseptide väljakirjutamise vajadust. Kui olete kunagi mõne valdkonna esindajaid milleski veenda üritanud, olles ise valmistunud nendepoolseks uskumatuseks ja paindumatuseks, ja leiate selle asemel eest uutele ideedele avatud, teadmishimulised ja arukaid küsimusi esitavad spetsialistid, võite ette kujutada, et lubasin endal jälle tunda kenakese portsu lootust. See müür ei jää igavesti püsima, sest mõned neist, kelle käes on tõeliselt tõhusad passiivvõitlusrelvad — meditsiiniline pädevus ning voli patsiendile vajalikke ravimeid soovitada ja välja kirjutada — on meiega samas leeris! 

Marko Kaasik (Eestimaa Rohelised), Gea Kangilaski (SDE), TTÜ magistritudeng Siim Siimut ja artikli autor Tartus Genialistide klubis üritusel "Kanepikohvik vol 3", taustal Henrik Aaviku (IRL) videotervitus.

Marko Kaasik (Eestimaa Rohelised), Gea Kangilaski (SDE), TTÜ magistritudeng Siim Siimut ja artikli autor Tartus Genialistide klubis üritusel “Kanepikohvik vol 2”, taustal Henrik Aaviku (IRL) videotervitus.

Pühapäevasel Tartu üritusel jõudis see kõik minu jaoks kulminatsiooni. Ma rõõmustasin koos kogunenud rahvaga, koos patsientidega, kellel on keelatud kanepiravist abi olnud. Elasin kaasa Eesti Kanepiliidu juhatuse liikmeile, kes silmade särades üritust juhtisid. Neelasin pisaraid koos kodanikega, kes jagasid õõvastavaid kogemusi tülgastavatest kokkupuutumistest kriminaalpolitseinike, menetlejate ja prokuratuuri esindajatega. Plaksutasin julgetele kevadpääsukestele Eerik-Niiles Krossile (Reformierakond), Olga Sõtnikule ja Mihkel Rauale (SDE), Henrik Aavikule (IRL) ja Jevgeni Kristafovitšile (Vabaerakond), kes kokkukogunenuid videopildi vahendusel tervitasid ja meie üritusele toetust avaldasid, ning kahele kandidaadile, Gea Kangilaskile (SDE) ja Marko Kaasikule (Eestimaa Rohelised), kes leidsid võimaluse isiklikult kohale tulla ja oma progressiivseid uimastipoliitilisi vaateid rahva ees kõhklematult väljendada. Ma nautisin mõnusate inimeste seltskonda, kelle jaoks polnud mingi probleem oma lemmiktaime tarvitamisest heakorra huvides ja provokatsioonide ennetamise korras päevakeseks loobuda. Hõiskasin sisimas rõõmust, nähes, kui tähelepanelikult kuulas saalitäis rahvast äärmiselt teadustihedat, erialaterminoloogiast nõretavat ettekannet kõikide meie elundite ja süsteemide tööd mõjutava endokannabinoidsüsteemi ehitusest ja närvihaigetest laborihiirtest, keda esimeste elusolenditena sõjajärgses Eestis on ametlikult kannabinoididega ravitud.

Mul pole enam hirmu selle ees, et mõned riigiaparaadi esindajad, kelle isiklikke või ametkondlikke huvisid kanepi liberaliseerimine ohustab, mind kriminaalse koguse uimastitega süüdi lavastavad — ei, selle jaoks on meid juba liiga palju ja meie hääl liiga hästi kuulda, usun. Mul on hoopis hirm jälle, pärast nii pikka aega hammastekiristamist ja pelgalt põhimõtete najal ülesmäge-vastuvoolu rühkimist, päriselt lootma hakata. Sest kindlasti ei suju kõik meie püüdlused edaspidi samamoodi lepse reega ja tormiliste kiiduavalduste saatel nagu äsja Tartus. Bürokraatlikke ja ideoloogilisi rahne, mille otsa komistada ja pea puruks kukkuda, on teaduspõhise kanepipoliitika teel nii meil kui mujal veel hulgaliselt. Lootus pole selles karmis mängus maksmiseks mõistlik valuuta — see on liiga habras ja loobujale alati kallim kui võtjale.

Aga vähemalt ei tunne ma end oma ettevaatliku lootusega enam üksi. Teised kanepiaktivistid ei ole enam üksi — MTÜ Eesti Kanepiliit (veebileht valmimisel) ootab kõigi hakkajate kodanike liitumisavaldusi. Patsiendid pole varsti enam üksi — arstid, kes soovivad kannabinoidravi alaseid teadmisi omandada ja rakendada, on Eestis olemas ja tegutsemisindu täis. See küünarnukitunne on väärt rohkem kui ühegi lootusevampiirist aparatšiku õelutsemine. Me teame, et meil on õigus. Meid ei ole vähe. Meiega on helged pead ja teaduslik meetod, tõde, õigus ja vabadus. Neil pole muud kui hirm ja õõnsaks kulunud vanad valed. Ükskord nad kaotavad niikuinii.

Ja endokannabinoidsüsteem ja inimeste tervis võidavad, nagu on võitnud miljardid kanepipruukijad tuhandete aastate jooksul. Ja surm ei jää valitsema.

Kohtumiseni veebruaris Tallinnas „Kanepikohvikus vol 3“!

Suurriikide survel keelustatud ravikanep võiks olla Eesti rahvatervise pant

Kanep sativexpackpole tervisele ohtlikum kui leilisaun. Kanepivastased hoiakud ühiskonnas kahjustavad kõige rohkem neid, kes kannabinoidravi kõige rohkem vajaksid.

Kanepi mõjuainete raviotstarbelise pruukimise teema on mitmel põhjusel vastuokslik ja külvab lahkhelisid. Sellest annab teravalt tunnistust tõik, et ravikanep on Eestis olnud seaduslik juba üheksa aastat, kuid ükski arst pole seda patsientidele taotlenud.

Pooltes Euroopa Liidu riikides, sealhulgas väga uimastivaenulikus Rootsis ja Eestiga võrreldes karmima uimastipoliitikaga Soomes on kannabinoidravi patsientidele praktikas kättesaadav. Juba mõnda aega pole mitmel pool maailmas küsimuseks, kas ravi kanepi mõjuainetega peaks üldse võimaldama, vaid kuidas seda teha tõhusalt ja turvaliselt.

Kanepi toimeained ja endokannabinoidsüsteem

1992. aastal tuvastasid teadlased kannabinoidiretseptoreid aktiveeriva kompleksühendi, mille nimetasid anandamiidiks. Kehaomased kannabinoidid ja kannabinoidiretseptorid moodustavad nn endokannabinoidsüsteemi, mis juhib organismis mitmeid protsesse nagu põletikud, söögiisu, valutaju, ainevahetus, uni, stressireaktsioonid, viljakus ja mälu.

Eri tüüpi retseptorite aktiveerimise mõjud on isesugused. Kui retseptor CB1 juhib pigem valutunnetust, stressi ja meeleolu, siis retseptori CB2 kaudu mõjutatakse perifeerset närvisüsteemi ja seedeelundkonda. Loodusliku kanepiürdi peamisteks (aga mitte ainsateks) mõjuaineteks on eelpoolmainitud kehaomase kannabinoidi, anandamiidiga äravahetamiseni sarnane tetrahüdrokannabinool (lüh. THC), mis aktiveerib mõlemaid retseptoreid (ning on meeleolu ja taju muutvate mõjude tõttu peamine „süüdlane“ selles, et kanep ÜRO 1961. aasta ühiskonventsiooniga keelustati) ja mittenarkootiline kannabidiool (CBD), mis aktiveerib peamiselt CB2-retseptoreid ja muuhulgas kahandab ka THC uimastavaid ja tajumoonutavaid mõjusid.

Kanep meditsiinis

Kaua visalt, kuid viimasel kümnendil üha kiiremini arenenud arstiteaduslikud kannabinoidiuuringud on ühest küljest näidanud, et paljude patsientide jaoks on kannabinoidid tõhusad, mõnikord isegi asendamatud ravimid ja teisest küljest kummutanud hulga müüte kanepi toimeainete tervist laastavate mõjude kohta. Veidi lihtsustades võib julgelt öelda, et kanep pole tervisele ohtlikum kui leilisaun.

Olukorras, kus heroiinist kangemaid opioide kirjutatakse rasketele haigetele valuraviks välja igapäevaselt, pole kanepi ravitoime eitamine ja selle ohtude suuremaksluiskamine mõistlik — eriti arvestades, et kannabinoidravi kombineerimine opioidraviga võimaldab nii opioidiannust kui ka opioidide pruukimisega seonduvaid terviseriske oluliselt kahandada.

Kannabinoidravi-vastased hoiakud ühiskonnas kahjustavad kõige rohkem neid, kes seda ravi kõige rohkem vajaksid — eakaid kodanikke ja krooniliste haiguste põdejaid. Nimelt on kannabinoidid tõhusaks ravimiks kõikvõimalike „vanadushädade“ vastu diabeedist, glaukoomist ja radikuliidist parkinsonismi, Alzheimeri tõve ja vähkkasvajateni. Samuti leevendab ravikanep tõhusalt selliseid närvihaigusi nagu hulgiskleroos ja mõned epilepsia vormid ning aitab paraneda traumajärgse stressi sündroomist, mis kimbutab paljusid sõjaveterane.

Praegu kasutatakse kannabinoide vähiravis peamiselt iivelduse- ja valuvastaste leevenditena, kuid kanepiürdipõhise ravimi „Sativex” tootja, kontserni „Bayer” juurde kuuluv farmaatsiaettevõte „GW Pharmaceuticals” on juba patenteerinud kannabinoidide kasutamise pahaloomuliste ajukasvajate ravis ning alustab peagi ulatuslikke kliinilisi uuringuid.

Muutuste tuuled

Maailm liigub üha kiiremini kannabinoididega ravimise tavapärastamise poole. Kui me ei soovi, et otsuseid selle kohta, kellele, kuidas, missugust ja kui kallist ravikanepit Eestis tulevikus võimaldatakse, langetaksid Euroopa Liidu ametkonnad, tuleb meil need küsimused kiiremas korras kohapeal lahendada.

Läbimõeldud ning Eesti riiklikke huve arvestav ravikanepi-reform, mis võimaldaks ravi kanepi mõjuainetega kõigile, kellele see näidustatud on, pole mitte ainult patsientide, vaid kogu ühiskonna huvides.

Kehaväliste kannabinoidide piltlikult öeldes rentslist üleskorjamine ja ümbermääratlemine üheks vajalikuks, ent igavaks ravimiks teiste samasuguste seas võiks kahandada noorukite huvi selle meelelahutusliku tarvitamise vastu — vanaemade luuvalurohi pole nende jaoks kindlasti sama ahvatlev kui popstaaride moedroog. Ulatuslikud uuringud USA-s, kus ravikanep on mitmes osariigis seadustatud, hajutavad hirmu, et kanepiga ravimise võimaldamine kasvatab noorukite kanepitarbimise määrasid. Ning isegi kui osa raviks mõeldud kanepist patsientide hooletuse tõttu ulakate noorte kätte satubki, ei tarvitaks nood vähemalt teadmata koosseisuga, sageli kahjulike lisaainetega „vürtsitatud“ tänavakanepit.

Omaette küsimus on, kust peaks raviotstarbelised kannabinoidid tulema. Soome ja Rootsi patsientidele tellitakse väga kallist „Sativexi” ja farmatseutilisi kanepiürte range korra alusel välismaalt. Tšehhi riik otsustas varsti pärast ravikanepi legaliseerimist kehtestada reeglid, mis võimaldavad ravikanepit ja selle saaduseid toota kohalikel ettevõtetel. Mõnedes USA osariikides on end õigustanud kanepipatsiente koondavate aianduskooperatiivide mudel. Eestil oleks võimalik valdkonna eesrindlaste kogemustest õppida ja viia ellu vaid kõige ohutumad ning tootja- ja patsiendisõbralikumad meetmed.

Ravimipoliitika muutmine patsiendisõbralikumaks sõltub lisaks ametkondadele ka poliitikutest. Kuni üldsus ei tee otsustajaile üheselt selgeks, et kannabinoidravi võimaldamine neile, kes seda vajavad, on rahva jaoks oluline, jätkub patsientide õiguste põhjendamatu piiramine ja jääb püsima ravikanepi must turg, mida ei kontrolli mitte riik, vaid kontrollivad kuritegelikud oportunistid, keda ajendab eelkõige rahaline kasu, mitte patsientide turvalisus ja heaolu.

Täiendavat lugemist: ravikanep.ee; kanepitemp.wordpress.com; „Harilik kanep kui ravimtaim“ (A. Altmets, 2007); „Kanep, avita!“ (A. Alas, K. Kivi, „Eesti Ekspress”, 13. märts 2014).

MART KALVET,

MTÜ Ravikanep juhatuse liige.

RICHARD SUIDRE,

Xinjiang Medical University

Kirjutis ilmus ajalehe “Rahvuslik Teataja” 26. numbris (aprill–mai 2014).