Autoriarhiiv: Mart Kalvet

Suurriikide survel keelustatud ravikanep võiks olla Eesti rahvatervise pant

Kanep sativexpack pole tervisele ohtlikum kui leilisaun. Kanepivastased hoiakud ühiskonnas kahjustavad kõige rohkem neid, kes kannabinoidravi kõige rohkem vajaksid.

Kanepi mõjuainete raviotstarbelise pruukimise teema on mitmel põhjusel vastuokslik ja külvab lahkhelisid. Sellest annab teravalt tunnistust tõik, et ravikanep on Eestis olnud seaduslik juba üheksa aastat, kuid ükski arst pole seda patsientidele taotlenud.

Pooltes Euroopa Liidu riikides, sealhulgas väga uimastivaenulikus Rootsis ja Eestiga võrreldes karmima uimastipoliitikaga Soomes on kannabinoidravi patsientidele praktikas kättesaadav. Juba mõnda aega pole mitmel pool maailmas küsimuseks, kas ravi kanepi mõjuainetega peaks üldse võimaldama, vaid kuidas seda teha tõhusalt ja turvaliselt.

Kanepi toimeained ja endokannabinoidsüsteem

1992. aastal tuvastasid teadlased kannabinoidiretseptoreid aktiveeriva kompleksühendi, mille nimetasid anandamiidiks. Kehaomased kannabinoidid ja kannabinoidiretseptorid moodustavad nn endokannabinoidsüsteemi, mis juhib organismis mitmeid protsesse nagu põletikud, söögiisu, valutaju, ainevahetus, uni, stressireaktsioonid, viljakus ja mälu.

Eri tüüpi retseptorite aktiveerimise mõjud on isesugused. Kui retseptor CB1 juhib pigem valutunnetust, stressi ja meeleolu, siis retseptori CB2 kaudu mõjutatakse perifeerset närvisüsteemi ja seedeelundkonda. Loodusliku kanepiürdi peamisteks (aga mitte ainsateks) mõjuaineteks on eelpoolmainitud kehaomase kannabinoidi, anandamiidiga äravahetamiseni sarnane tetrahüdrokannabinool (lüh. THC), mis aktiveerib mõlemaid retseptoreid (ning on meeleolu ja taju muutvate mõjude tõttu peamine „süüdlane“ selles, et kanep ÜRO 1961. aasta ühiskonventsiooniga keelustati) ja mittenarkootiline kannabidiool (CBD), mis aktiveerib peamiselt CB2-retseptoreid ja muuhulgas kahandab ka THC uimastavaid ja tajumoonutavaid mõjusid.

Kanep meditsiinis

Kaua visalt, kuid viimasel kümnendil üha kiiremini arenenud arstiteaduslikud kannabinoidiuuringud on ühest küljest näidanud, et paljude patsientide jaoks on kannabinoidid tõhusad, mõnikord isegi asendamatud ravimid ja teisest küljest kummutanud hulga müüte kanepi toimeainete tervist laastavate mõjude kohta. Veidi lihtsustades võib julgelt öelda, et kanep pole tervisele ohtlikum kui leilisaun.

Olukorras, kus heroiinist kangemaid opioide kirjutatakse rasketele haigetele valuraviks välja igapäevaselt, pole kanepi ravitoime eitamine ja selle ohtude suuremaksluiskamine mõistlik — eriti arvestades, et kannabinoidravi kombineerimine opioidraviga võimaldab nii opioidiannust kui ka opioidide pruukimisega seonduvaid terviseriske oluliselt kahandada.

Kannabinoidravi-vastased hoiakud ühiskonnas kahjustavad kõige rohkem neid, kes seda ravi kõige rohkem vajaksid — eakaid kodanikke ja krooniliste haiguste põdejaid. Nimelt on kannabinoidid tõhusaks ravimiks kõikvõimalike „vanadushädade“ vastu diabeedist, glaukoomist ja radikuliidist parkinsonismi, Alzheimeri tõve ja vähkkasvajateni. Samuti leevendab ravikanep tõhusalt selliseid närvihaigusi nagu hulgiskleroos ja mõned epilepsia vormid ning aitab paraneda traumajärgse stressi sündroomist, mis kimbutab paljusid sõjaveterane.

Praegu kasutatakse kannabinoide vähiravis peamiselt iivelduse- ja valuvastaste leevenditena, kuid kanepiürdipõhise ravimi „Sativex” tootja, kontserni „Bayer” juurde kuuluv farmaatsiaettevõte „GW Pharmaceuticals” on juba patenteerinud kannabinoidide kasutamise pahaloomuliste ajukasvajate ravis ning alustab peagi ulatuslikke kliinilisi uuringuid.

Muutuste tuuled

Maailm liigub üha kiiremini kannabinoididega ravimise tavapärastamise poole. Kui me ei soovi, et otsuseid selle kohta, kellele, kuidas, missugust ja kui kallist ravikanepit Eestis tulevikus võimaldatakse, langetaksid Euroopa Liidu ametkonnad, tuleb meil need küsimused kiiremas korras kohapeal lahendada.

Läbimõeldud ning Eesti riiklikke huve arvestav ravikanepi-reform, mis võimaldaks ravi kanepi mõjuainetega kõigile, kellele see näidustatud on, pole mitte ainult patsientide, vaid kogu ühiskonna huvides.

Kehaväliste kannabinoidide piltlikult öeldes rentslist üleskorjamine ja ümbermääratlemine üheks vajalikuks, ent igavaks ravimiks teiste samasuguste seas võiks kahandada noorukite huvi selle meelelahutusliku tarvitamise vastu — vanaemade luuvalurohi pole nende jaoks kindlasti sama ahvatlev kui popstaaride moedroog. Ulatuslikud uuringud USA-s, kus ravikanep on mitmes osariigis seadustatud, hajutavad hirmu, et kanepiga ravimise võimaldamine kasvatab noorukite kanepitarbimise määrasid. Ning isegi kui osa raviks mõeldud kanepist patsientide hooletuse tõttu ulakate noorte kätte satubki, ei tarvitaks nood vähemalt teadmata koosseisuga, sageli kahjulike lisaainetega „vürtsitatud“ tänavakanepit.

Omaette küsimus on, kust peaks raviotstarbelised kannabinoidid tulema. Soome ja Rootsi patsientidele tellitakse väga kallist „Sativexi” ja farmatseutilisi kanepiürte range korra alusel välismaalt. Tšehhi riik otsustas varsti pärast ravikanepi legaliseerimist kehtestada reeglid, mis võimaldavad ravikanepit ja selle saaduseid toota kohalikel ettevõtetel. Mõnedes USA osariikides on end õigustanud kanepipatsiente koondavate aianduskooperatiivide mudel. Eestil oleks võimalik valdkonna eesrindlaste kogemustest õppida ja viia ellu vaid kõige ohutumad ning tootja- ja patsiendisõbralikumad meetmed.

Ravimipoliitika muutmine patsiendisõbralikumaks sõltub lisaks ametkondadele ka poliitikutest. Kuni üldsus ei tee otsustajaile üheselt selgeks, et kannabinoidravi võimaldamine neile, kes seda vajavad, on rahva jaoks oluline, jätkub patsientide õiguste põhjendamatu piiramine ja jääb püsima ravikanepi must turg, mida ei kontrolli mitte riik, vaid kontrollivad kuritegelikud oportunistid, keda ajendab eelkõige rahaline kasu, mitte patsientide turvalisus ja heaolu.

Täiendavat lugemist: ravikanep.ee; kanepitemp.wordpress.com; „Harilik kanep kui ravimtaim“ (A. Altmets, 2007); „Kanep, avita!“ (A. Alas, K. Kivi, „Eesti Ekspress”, 13. märts 2014).

MART KALVET,

MTÜ Ravikanep juhatuse liige.

RICHARD SUIDRE,

Xinjiang Medical University

Kirjutis ilmus ajalehe “Rahvuslik Teataja” 26. numbris (aprill–mai 2014).

Ravikanepi keelamine rikub patsientide õiguseid

2 vastust

Autor: Mart Kalvet

Küllap kehtib see põhimõte kõigi eluvaldkondade kohta, eriti aga uimasti- ja ravimipoliitikas — meetmete tõhususe hindamisel tuleb potentsiaalsete ohtude alusetu paisutamine kõigile osapooltele ainult kahjuks. Vassimine ähmastab üldpilti, mis väljapakutud meetme vastalistele võib esialgu tore tunduda, kuid vääradele alustele rajatud poliitikad saevad pikas perspektiivis siiski just seda oksa, millel istub ühiskond tervikuna, mitte ainult need, keda soovitakse tõrjuda ja häbimärgistada.

Arstiteadlane Mari Järvelaid, põhjaliku ja üsna erapooletu uurimuse „Kanep kui uimasti“ autor, on hiljuti just sellega tegelema hakanud. Mul pole vähimatki soovi spekuleerida, miks Terviseameti tervishoiu büroo juhataja dr Järvelaid ravikanepi kohta ajakirjanduses luuletab, aga MTÜ Ravikanep juhatuse liikmena tunnen kohustust 8. novembril portaalis Tarbija24 ilmunud artiklis „Eesti arstid ei pea ravikanepit vajalikuks“ talle omistatud faktiväiteid — ja temapoolseid spekulatsioone — analüüsida ja kummutada.

Juba artikli pealkiri eksitab lugejat. Me ei saa teada, mida arvab kannabinoidide raviotstarbelisest kasutamisest Eesti arstide enamik; artikkel kasutab allikana ainult dr Järvelaidu. 2013. aastal on sama seisukohta — et Eesti patsientidele pole ravikanep vajalik — väljendanud veel ainult Ida-Tallinna keskhaigla vanemarst Boris Gabovitš augustikuises uudistesaates Reporter.

Mari Järvelaid arvab, et põhjuseks, miks ravimiametile ega sotsiaalministeeriumi erialakomisjonidele pole seni esitatud ühtegi taotlust ravikanepi kasutamiseks, on asjaolu, et kanepi kõrvaltoime hirmutab niigi haigeid inimesi. Samuti pole tema väitel tõestatud, et kanepitooted oleksid valu leevendamisel efektiivsemad kui teised lubatud valuvaigistid. Kanepi mõjusid süvitsi uurinud spetsialistina peaks dr Järvelaid teadma, et need väited ei pea vett.

Me ei tea täpselt, kui palju on Eestis patsiente, kellele kannabinoidravi võiks olla näidustatud, aga mõned neist on MTÜ-ga Ravikanep ühendust võtnud ja oma kogemusi kirjeldanud. Tõsi paistab olevat, et kanepist kui võimalikust ravimist saavad patsiendid tõepoolest aimu pigem sõpradelt-tuttavatelt ja internetifoorumitest kui arstidelt — kuna arstid lihtsalt ei räägi neile sellest. Paljud, kes on kanepit pruukinud kroonilise haiguse sümptomite leevendamiseks, leiavad, et see mõjub neile kiiremini ja tõhusamalt kui konventsionaalsed ravimid, tekitades seejuures vähem ebameeldivaid kõrvalnähte. Kuna kannabinoidsüsteem moduleerib põletikulisi protsesse, on tegelikult loogiline, et organismi toetamine fütokannabinoididega nagu tetrahüdrokannabinool (THC) ja mittepsühhoaktiivne, ent sellest hoolimata rangelt keelustatud kannabidiool (CBD) põletikke ja valusid leevendavad. Paarikümne viimase aasta teadusuuringutega tutvunud arstid kahtlemata teavad seda — on ju levinud valuvaigisti paratsetamooli valuvaigistava toime alusekski osaliselt kannabinoidiretseptorite valikuline mõjutamine. Samuti moduleerib mingil määral endokannabinoidsüsteemi ja leevendab sedakaudu mõnikord valusid nõelravi. Paraku on mõlemal ebameeldivaid kõrvalnähte ja need ei sobi igaühele.

Mõistagi ei leevenda taimsed e nn fütokannabinoidid valu samal määral kui kanged retsept-valuvaigistid; kannabinoidide valuvaigistav toime on sootuks teistsugune kui opioididel. Lihtsustatult võib öelda, et ravikanep juhib patsiendi tähelepanu valult kõrvale, võimaldades tal keskenduda muule — liikuda, töötada ja puhata nagu normaalne inimene, mitte nagu invaliid. Ravikanepi vähesed ja harvad soovimatud kõrvalmõjud pole aga võrreldavad vaevustega, mida opioidide pikaajaline tarvitamine endaga kaasa toob.

Väites, et kanep on „taim nagu iga teinegi, mitte puhas arstim“, vaatab dr Järvelaid sihilikult mööda tõsiasjast, et paljud ravimtaimed on farmakobotaanilise kompleksina tõhusad, ent ohutumad kui ekstraheeritud või sünteesitud toimeained — miks muidu müüvad apteegid siiamaani palderjanitilku ja kümneid looduslikke ravimtaimi? Ja kui fakt, et kanep pole „puhas arstim“, arste, farmatseute ja patsiente häiriks, ei kujutaks GW Pharmaceuticalsi menukas, kuid Eesti haigetele seni kättesaamatu hulgiskleroosi-ravim Sativex endast ilmselt homogeniseeritud kanepiürti.

Hiljutine 30 riiki hõlmanud uuring näitas, et patsiendid eelistavad kanepit ürdi kujul toimeaine sünteetilist analoogi sisaldavatele ravimitele nagu Marinol, aga ka Sativexile, mis on “tänavakanepi“ hinnast rohkem kui kümme korda kallim ja limaskestadele pihustamise teel manustades kanepiürdist märksa vähem tõhus.

Dr Järvelaid arvab, et kanepit suitsetatakse eelkõige meeleolu parandamiseks. Mittemeditsiinilise pruukimise puhul on see tõenäoliselt tõesti esmane eesmärk, raviotstarbelisel kasutamisel aga pigem meeldiv kõrvalnäht. Väga tõsiste närvihaiguste põdejatel ei pruugi ravikanepi psühhotroopne toime üldse avaldudagi. USA tõenäoliselt tuntuim föderaalne kanepipatsient Irvin Rosenfeld, kellele valitsus eraldab juba 30 aastat iga 25 päeva tagant 300 kanepisigaretti, on korduvalt kinnitanud, et mingit „kaifi“ ta kanepist ei saa. Ürt ei tee temaga muud kui leevendab valusid, põletikke ja lihasjäikust ning pärsib luukasvajate vohamist. Enne kannabinoidravi oli hr Rosenfeld ratastooli aheldatud invaliid, kellele iga liigutus valmistas piina. Pärast kannabinoidravi alustamist on ta saanud elada normaalset pereelu, teha vastutusrikast tööd börsimaaklerina, õpetada vabast ajast puuetega lapsi purjetama ja kirjutada raamatuid. Arstiteadus ei tunne praegu ühtegi teist ravimit peale kanepi mõjuainete, mis hr Rosenfeldile ja tema saatusekaaslastele taolisi hüvesid pakuks.

Seda, kust pärinevad dr Järvelaiu andmed kanepi tüüpiliste mõjude kohta, artikkel ei ütle, kuid nii sisult kui toonilt meenutavad need uimastivastase propaganda algusaegadel rahva hirmutamiseks kasutatud naeruväärseid väljamõeldisi. Dr Järvelaiu teada räägib kanepi mõju kogev isik ohjeldamatult, ilma, et talle jutupartnerit vaja oleks. Tal tekkivat ohjeldamatu söögiisu ning ajataju moonduvat suurel määral, midagi meelde jätta ta ei suutvat ning eufooriale järgnevat ükskõiksus ja kurvameelsus.

Veendumaks, et need väited on jaburad ja asjassepuutumatud, pole vaja olla üks kümnetest, võib-olla sadadest tuhandetest Eesti koolilastest, kellel kanepikogemus olemas on — iga terve inimene võib oma kannabinoidiretseptoreid ise aktiveerida, tehes veidi aeroobset treeningut. Sörkjooks või jalgrattasõit, mis higi välja võtavad, tekitavad teadupärast spordieufooriat e nn jooksjakaifi, mis on kanepieufooriast sisuliselt eristamatu, nagu kehaomase virgatsaine anandamiidi struktuur on kannabinoidiretseptorite jaoks sisuliselt eristamatu kanepi peamisest toimeainest THC-st.

Spordikaifi-kogemust analüüsides tuleb nõustuda, et lisaks meeleolutõusule tekitab see tõepoolest söögiisu — sellel rajaneb kanepi iiveldusvastane toime, mis aitab ravikanepi legaliseerinud ja haigetele kättesaadavaks teinud riikides nt retroviirusravimeid ja keemiaravi saavaid patsiente, kes oma rohud muidu enne mõjumahakkamist välja oksendavad. Selline söögiisu pole aga kaugeltki „ohjeldamatu“; isu tõrjumiseks piisab kompvekist või muust suutäiest, mis veresuhkru taset veidi kergitab.

Suhtlusaltiduse suurenemine on tõenäoliselt osa kanepi tujutõstvast toimest, aga väide, nagu poleks vestluseks suhtluspartnerit tarvis, on kas laest võetud või rajaneb kõrgendatud psühhoosiriskiga tarvitaja ühekordse kogemuse kirjeldusel. Valdav enamik inimestest ei hakka iseendaga valjul häälel kõnelema ei kanepitarvitamise ega aeroobse treeningu tulemusel; tõenäosus, et kannabinoidide manustamine psühhootilise tervisehäire vallandab, on tegelikkuses väga väike.

Samuti mõjutavad kannabinoidid mõningal määral lühimälu, kuid väita, et mälu kanepikogemuse ajal toimunust „eriti palju ei salvesta“, on ilmne liialdus. Mis puutub aga mõju taandumisel väidetavalt ilmnevasse meeleolulangusse ja apaatiasse, siis tundub, et siinkohal on dr Järvelaid ajanud kanepi segamini mõne keelustatud erguti või alkoholiga.

Veel teab dr Järvelaid, et „haiguse korral soovivad kanepit need, kes on juba varem seda pikalt tarvitanud“. See väide tundub usutav, kuna, nagu öeldud, arstid patsientidele kanepi ravimõjudest ei räägi, mistõttu kõige teadlikumad patsiendid on tõesti need, kellel on kanepikogemus juba olemas. Selleks pole enamasti isegi pikaajalist pruukimiskarjääri vaja, kuna haiguseid leevendavad toimed avalduvad enamasti juba esimesel proovimisel.

Vanemaealiste patsientide hulgas on sellise kogemusega inimesi kindlasti vähem, millest on aga väga kahju, kuna valdav enamik väärika eaga kaasnevatest vaevustest — närvi- ja lihasvalud, diabeet, põletikud, unetus, isutus, krooniliste haiguste ravimiseks juba kasutatavate ravimite ebameeldivad kõrvalnähud jne — on sellised, mille puhul kanepist võib olla märkimisväärset abi.

Dr Järvelaiu väide, et kroonilisi kanepitarbijaid ohustab risttolerantsuse teke opioididega, nii et valuvaigisteid on vaja üha suurenevas annuses, on aga faktidega lausa diametraalses vastuolus. Mul on raske uskuda, et kanepist põhjaliku uurimustöö kirjutanud arstiteadlane ei tea, et ravikanepi lisamine morfiini- või oksükodoonikuurile aitab valusid pikema aja vältel väiksemate opioidikoguste juures leevendada tõhusamalt, nagu näitas paari aasta tagune USA riikliku tervishoiuinstituudi rahastatud uurimus.

Tõiga valguses, et ükski Eesti arst pole ravikanepi legaalsusest hoolimata seda patsientidele soovitanud, usun ma, et dr Järvelaiul on õigus, kui ta ütleb, et arstid kardavad seda teha, kuid tõsiselt ei saa võtta tema pakutud põhjendust, et nii pannakse arst vastutama selle eest, et ravim ikka õige patsiendini jõuaks. Iga päev kirjutavad meie arstid välja retsepte kanepiürdist oluliselt ohtlikumatele kangetele, sageli psühhotroopse toimega ravimitele. Selle eest, et need ravimid kõrvaliste isikute kätte ei satuks, vastutab ainult patsient ise.

MTÜ-ga Ravikanep on ühendust võtnud mitmed patsiendid, keda meditsiin pole piisavalt aidata suutnud ja kes loodavad, et ravikanepitooted, kanepipõhised preparaadid või isegi sünteetilised kannabinoidid mõistliku ja tõhusa alternatiivina seda olukorda kunagi muudavad. Mulle tundub ääretult ebaõiglane, et seni peavad nad kannatama, kuna mõne arusaamatutel põhjustel avalikus meedias fakte moonutava arsti arvates pole nende tervise, heaolu ega inimväärikuse alalhoidmine vajalik.

Arvamus, et mitte ühelegi Eesti patsiendile pole näidustatud kehavälised kannabinoidid, meenutab omaaegsete arstide suhtumist hüpoteesi, mille kohaselt mõnede haiguste põhjuseks on silmale nähtamatud haigustekitajad. Tohtrite enamik ei uskunud pisikutesse enne, kui Anton van Leeuwenhoek mikroskoobi leiutas ja nakkuseid põhjustavad mikroobid nähtavaks muutis. Arstidel, kes eitavad kanepiürdi ravitoimeid ja kannabinoidravi vajalikkust, ei ole aga võhiklikkuse õigustuseks kusagilt võtta sama head vabandust kui keskaegsetel kondisaagijatel, kuna tuhanded teadusuuringud räägivad selgelt muud. Kuni püsib taoline tagurlik, nüüdismeditsiini tõsiseltvõetavust õõnestav meelsus, kardavad ka patsiendid kanepit nõuda, aga mitte sellepärast, et nad kanepi kõrvalmõjusid pelgavad, vaid kuna nad lihtsalt ei julge arste usaldada. Selline olukord on aga, nagu öeldud, kahjulik kõigile asjaosalistele.

Arst vabandab ja selgitab, miks ta ravikanepi küsimuses meelt muutis

5 vastust

Neurokirurg ja telekanali CNN meditsiinireporter dr Sanjay Gupta vabandab üldsuse ees oma varasema, kanepi meditsiinilist kasutamist tauniva seisukoha pärast. Allikas: CNN.

Viimase aasta jooksul olen ma töötanud dokumentaalfilmi “Weed” kallal. Ehkki selline pealkiri (weed — “umbrohi” — on slängitermin kanepi kohta) võib tunduda üleolev, pole seda filmi sisu.

Ma küsitlesin tervishoiuvaldkonna juhte, eksperte, kasvatajaid ja patsiente mitmel pool maailmas. Rääkisin nendega puhtsüdamlikult, küsides raskeid küsimusi. See, mida ma teada sain, oli rabav.

Ammu enne seda, kui antud projekti alustasin, olin uurinud Ühendriikides ilmunud ravikanepi-teemalist teaduslikku kirjandust ja leidnud, et tegu on suhteliselt ebaveenva ravimtaimega. Viis aastat tagasi neid uurimusi lugenuna oli raske ravikanepisse soosivalt suhtuda. Kirjutasin 2009. aastal sel teemal isegi ajakirja TIME artikli pealkirjaga “Miks ma hääletaksin kanepi vastu” (Why I Would Vote No on Pot).

Nüüd pean ma selle pärast vabandama.

Ma palun vabandust, et ma kuni viimase ajani ei otsinud piisavalt põhjalikult. Ma ei vaadanud küllalt kaugele. Ma ei tutvunud teiste riikide väiksemates laboratooriumides läbi viidud märkimisväärseid uuringuid tutvustavate töödega ning ma suhtusin liiga ükskõikselt suure hulga seaduslike patsientide väidetesse, kelle sümptomeid kanep oli parandanud.

Panin nad selle asemel ühte patta silmatorkavate simulantidega, kes pole huvitatud muust kui kanepikaifist. Arvasin ekslikult, et USA uimastiseaduste jõustamise amet DEA lahterdab kanepit kõige ohtlikumate ainete kategooriasse veenvate teaduslike tõendite alusel. Olin kindel, et neil on mõistlikud põhjendused, miks kanep peab kuuluma narkootiliste ainete esimesse nimekirja (ingl Schedule 1), millesse on hõlmatud kõige ohtlikumad narkootikumid, millel puudub aktsepteeritav meditsiiniline väärtus ja millel on kõrge sõltuvuspotentsiaal.

Tegelikult polnud neil millegi sellise väitmiseks mitte mingisugust teaduslikku alust ning nüüd ma tean, et kanepi puhul ei vasta kumbki väide tõele. Kanepi sõltuvuspotentsiaal ei ole kõrge ning sellel on hulgaliselt tõestatud meditsiinilisi rakendusi. Tõtt-öelda on kanep mõnikord ainus ravim, mis töötab. Võtame näiteks Charlotte Figi juhtumi, kellega kohtusin Colorados. Varsti pärast sündimist algasid tal krambihood. Kolmandaks eluaastaks kimbutasid haigushood teda 300 korral nädalas — hoolimata sellest, et ta võttis sel ajal juba seitset eri ravimit. Ravikanep on ta aju maha rahustanud, kahandades krambihoogude sageduse kahele-kolmele korrale kuus.

Ma olen isiklikult kohtunud samasuguste patsientidega nagu Charlotte, veetnud nende seltsis aega ja jõudnud arusaamisele, et on vastutustundetu keelata haigetele mõnd kõige parematest meile, meedikutele teadaolevatest raviviisidest — raviviisidest, mis võivad hõlmata ka kanepisaaduseid.

Meid on Ameerika Ühendriikides ligi 70 aastat kohutaval ja süstemaatilisel moel eksiteele viidud ning ma palun vabandust iseenda rolli pärast sellise olukorra kujunemises.

Loodan, et käesolev artikkel ja peatselt teleekraanile jõudev aimefilm aitavad olukorda normaliseerida.

1970. aasta 14. augustil kirjutas USA tervishoiuministri abi dr Roger O. Egeberg kirja, milles soovitas kanepitaime hõlmata narkootiliste ainete esimesse nimekirja, kuhu see on jäänud peaaegu 45 aastaks. Mu uurimistöö algas tolle kümnenditetaguse kirja hoolikast läbilugemisest. See, mida ma teada sain, oli rahutukstegev. Egeberg oli oma sõnu hoolega valinud.

“Kuna meie teadmised selle taime ning selles sisalduva aktiivse toimeaine kohta on endiselt üsna lünklikud,” kirjutas dr Egeberg, “soovitame jätta kanepi narkootiliste ainete esimesse nimekirja vähemalt senikauaks, kuni lõpule on viidud mõned praegu läbi viidavad, antud küsimuse lahendamise seisukohalt olulised uurimistööd.”

Kanep lahterdati kõige kangemate narkootikumide kategooriasse mitte veenvate teaduslike faktide alusel, vaid nende puudumise tõttu. Tuletan meelde, et aasta oli siis 1970. Egeberg mainib käimasolevaid uurimusi, kuid paljusid neist ei viidud iial lõpule. Sedamööda, kuidas mu juurdlus edenes, taipasin, et Egebergile olid tegelikult täiesti kättesaadavad olulised teadusuuringud, millest mõned olid juba üle veerand sajandi vanad.

Kõrge kuritarvitamisrisk?

1944. aastal viis New Yorgi teaduste akadeemia toonase linnapea Liorello LaGuardia tellimusel läbi uurimuse, millest selgus muu hulgas, et kanep ei too kaasa märkimisväärset sõltuvust (ingl addiction) selle sõna arstiteaduslikus tähenduses. Samuti ei leidnud kinnitust hüpotees, et kanepipruukimine on hüppelaud morfiini-, heroiini- või kokaiinisõltuvusse.

Tänapäeval teame, et ehkki hinnangud võivad varieeruda, tekitab kanep sõltuvust (ingl dependence) umbes üheksal kuni kümnel protsendil täiskasvanud tarvitajatest. Võrdluseks: kokaiin, mis kuulub väiksema kuritarvituspotentsiaaliga narkootiliste ainete teise nimekirja (ingl Schedule 2), tekitab sõltuvust 20 protsendil tarvitajatest. Heroiinipruukijatest langeb sõltuvusse umbes 25 protsenti.

Kõige rängemat sõltuvust tekitab tubakas — sõltuvus tabab ligi 30 protsenti selle suitsetajaist, kellest paljud oma sõltuvuse tõttu ka surevad.

On olemas kindlad tõendid selle kohta, et mõnedel kanepitarvitajatel esinevad ärajäämanähud, nende hulgas unetus, ärevus ja südamepööritus. Seda tõika arvesse võttes on aga ikkagi keeruline väita, et kanepi kuritarvituspotentsiaal on kõrge. Kanepisõltuvuse kehalised sümptomid pole võrreldavad ühegi teise eelpoolmainitud aine sõltuvuse omadega. Ma olen alkoholi ärajäämanähtude tunnistajaks olnud ja tean, et need võivad olla surmavad.

On siiski midagi, mille pärast ma lapsevanemana muret tunnen. Noored, arenevad ajud on kanepi võimalike ohtude suhtes halvemini kaitstud kui täiskasvanute ajud. Mõned viimasel ajal ilmunud uurimused annavad mõista, et kanepipruukimine teismeliseeas võib kaasa tuua arukuskvoodi IQ pöördumatut alanemist. Teised uuringud viitavad suuremale psühhoosi väljakujunemise riskile.

Samamoodi nagu ma ei lubaks oma lastel juua alkoholi, ei lubaks ma neil pruukida kanepit enne täiskasvanuikka jõudmist. Kui nad tingimata kanepit proovida tahavad, soovitaksin neil sellega oodata 20. eluaastate keskpaigani, mil nende ajud on täielikult välja arenenud.

Meditsiinilised hüved

Asja uurides taipasin veel midagi üsna olulist. Ravikanep ei ole uus nähtus ning arstiteadlased on sellest juba ammu kirjutanud. Tõtt-öelda leidub sadu ajakirja-artikleid, millest enamik kirjeldab kanepi meditsiinilisi hüvesid. Suurem osa nendest uurimustest on aga avaldatud aastatel 1840–1930. Nood uurimused kirjeldasid kanepi kasutamist neuralgia, krampide, patoloogilise kõhnumise ja paljude muude tervisehäirete raviks.

USA riiklikust meditsiiniuuringute kogust leidsin ma viimase aasta jooksul veel ligi 20 000 hiljutist uurimust. Suurem osa nendest töödest, nagu uuringud pealkirjadega “Kanepi antikolinergiline toime toob kaasa ebameeldivad psüühilised mõjud”, “Kanepist johtuv kõhunäärmepõletik” ning “Kanepipruukimine ja kopsuvähi-risk” käsitles aga kanepi halbu külgi.

Kiire arvutus näitas, et ainult umbes kuus protsenti kanepiteemalistest nüüdisuurimustest USA-s keskenduvad ravikanepi kasulikele mõjudele. Ülejäänud on kavandatud ainult kahjude uurimiseks. Taoline tasakaalutus jätab ravikanepist äärmiselt vildaka mulje.

Takistused ravikanepi uurimisel

Selleks, et tänapäeva Ühendriikides kanepit uurida, on vaja kaht olulist asja.

Esiteks on vaja kanepit. Ja kanep on seadusega keelatud. Ilmselt te juba mõistate, et see on probleem. Teadlased võivad uurimisotstarbelist kanepit saada spetsiaalsest kanepikasvandusest Mississippi osariigis, mis, nagu ma üllatusega avastasin, asub Mississippi osariikliku ülikooli territooriumil, kuid see on kõike muud kui lihtne. Kui ma kasvanduses tänavu külas käisin, seal parasjagu kanepit ei kasvatatud.

Teiseks on vaja heakskiitu ning teadlased, keda ma saate jaoks küsitlesin, meenutasid mulle alatasa, kui tüütu see olla võib. Kui näiteks vähiraviuuringule peab heakskiidu andma riiklik vähiinstituut NCI ja valuraviuuringule riiklik neuroloogiliste häirete instituut NIND, eeldab kanepi uurimine volitust veel ühelt organilt: NIDA-lt ehk uimastite kuritarvitamise uurimise riiklikult instituudilt. Selle ametkonna peamiseks missiooniks pole mitte uimastite kasulike omaduste, vaid uimastite kuritarvitamise uurimine.

Haamri ja alasi vahele jäävad aga tõsiste vaevustega patsiendid, kelle jaoks kanep on hädavajalik ja mõnikord üldse ainus ravim, mis toimib.

Ärgem unustagem, et kuni aastani 1943 oli kanep osa Ameerika Ühendriikide farmakopöast. Üks näidustus, mille alusel seda välja kirjutati, oli neuropaatiline valu. See on tõeliselt vastik valu, mida on keeruline ravida. Mu enda patsiendid on seda kirjeldanud lõikava ja põletavana või võrrelnud sadade nõelte torkimisega. Ehkki ammugi on kinnitust leidnud kanepi tõhus mõju selle jubeda valu leevendamisel, kirjutatakse nüüdisajal selle vastu kõige sagedamini välja aineid, mis on tuletatud unimagunast, s.h morfiini, oksükodooni ja dilaudiidi.

See on aga probleem, kuna enamik neist ravimitest ei leevenda neuropaatilist valu eriti hästi ning tolerantsuse kujunemine ravimi suhtes on tõsine probleem.

Minu jaoks kõige hirmutavam on tõsiasi, et iga 19 minuti tagant sureb Ameerika Ühendriikides keegi retseptravimi üleannustamise tõttu, enamasti kogemata. Iga 19 minuti tagant. See on õudustäratav statistika. Kui põhjalikult ma ka pole otsinud, ühtegi dokumenteeritud kanepi üleannustamise juhtumit ma leidnud pole.

Seega pole võib-olla üllatav, et 76 protsenti hiljuti küsitletud arstidest kinnitas, et nad kiidaksid heaks kanepi kasutamise naiste rinnavähiga seonduvate valude leevendamiseks.

Pärast kanepi paigutamist kangete narkootikumidega samasse kategooriasse on tekkinud vajadus n-ö täita lüngad meie teadmistes. Keelustatud ainete uurimist ümbritseva taristu tõttu, mille volitamisprotsessi keskmes tõmbab niite uimastite kuritarvitamise uurimisele pühendunud organisatsioon, on see USA-s olnud keeruline. Kuid ometi oleme me takistustest hoolimata teinud arvestatavaid edusamme minevikus ja teeme praegugi.

Tulevikuperspektiive silmas pidades on minu jaoks eriliselt huvitavad näiteks Hispaanias ja Iisraelis läbi viidavad uurimused, mis keskenduvad kanepi ja selle mõjuainete vähivastasele toimele. Mind paelub iisraellase Lev Meschoulami töö, mis uurib närve kaitsvaid e neuroprotektiivseid mõjusid, nagu ka Iisraelis ja USA-s läbi viidav uurimistöö ravikanepi posttraumaatilise stressisündroomi PTSD sümptomeid leevenda mõju teemal. Ma tõotan, et annan omalt poolt siira ja ausa panuse meie ravikanepi-teemalistesse teadmistesse jäänud lünkade täitmisesse.

20 USA osariigi ja Columbia ringkonna kodanikud on praeguseks kanepi meditsiinilise kasutamise heakskiitmise poolt hääletanud ning hulk osariike on samasuguseid seaduseid vastu võtmas tulevikus. Mis puutub aga dr Roger Egebergi, kes tolle kirja 1970. aastal kirjutas, siis tema lahkus siit ilmast juba 16 aastat tagasi.

Huvitav, mida ta oleks olukorrast arvanud, kui oleks täna veel elus?