Tag Archives: Amnesia

Konverents “Mõnusad ained” ja kanepituru reguleerimise perspektiivid

MTÜ-de LUNEST ja Ravikanep esindaja esines Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi aastapäevakonverentsil. Muljed sündmuselt vahendab mõlema ühingu juhatuse liige Mart Kalvet.

Avaldatud 2021. a 20. aprillil.

Meene EKEI 83. aastapäeva konverentsilt

Meene EKEI 83. aastapäeva konverentsilt

Mullu pandeemia tõttu edasi lükatud, tänavu 6. aprillil virtuaalselt toimunud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) 83. aastapäevale pühendatud teaduskonverents pealkirjaga “Mõnusad ained” keskendus peamiselt kanepile ja kannabinoididele, ent juttu tehti ka instituudi tööst, muudest Eestis tuvastatud naarkootilistest ainetest ja uimastipoliitikast laiemaltki.

Päeva juhatas sisse Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Markus Kärner, kelle kõnest jäi meelde progressiivne mõte, et valdavalt keelustamis- ja karistamispõhine uimastipoliitika ei anna soovitud tulemusi, mistõttu tuleks kaaluda alternatiive.

EKEI tänavu jaanuaris ametisse asunud direktor Ivar Prits tutvustas oma tervistuskõnes asutuse pikka ajalugu ja tubli tööd. EKEI keemiaosakonna juhataja Aime Riikoja keskendus järgnenud ettekandes Eestis viimasel ajal levivatele narkootilistele ainetele. Reoveeuuringu ning EKEI laboritesse jõudnud aine- ja toksikoloogiaproovide põhjal saab öelda, et Eestis levinuim keelatud uimasti on kanep; samuti tuvastati palju stimulante nagu amfetamiin, metamfetamiin ja kokaiin, aga ka nt metadooni. Gamma-hüdroksübutüraadi (GHB) ja selle lähteaine leviku kohta ei võimalda reovee analüüsimine palju öelda, kuna neid aineid tekib inimkehas ka iseenesest. Suhteliselt „uus tulija” Tallinna narkoturul, keerulise nimetusega tugevatoimeline opioid isotonitaseen (mis paistab olevat suuresti asendanud fentanüüli ja selle analoogid) on murelapse staatuses: elavisikute organismis on seda raske tuvastada, reoveest selle jääke leida võimatu, kuna narkootilise toime saamiseks piisab väga väikeste koguste manustamisest (mis, mõistagi, teeb aine eriti ohtlikuks tarvitajaile).

Kohtukeemia ja narkootiliste ainete eksperdi Peep Rausbergi (EKEI) ülevaade kanepitaime ajaloost, koostisest, saadustest, mõjuainetest ja nende ainevahetusest oli arusaadav nii võhikule kui ka asjatundjale. Näiteks saime teada, et Eestis analüüsitud narkootilises kanepis leidub viimasel ajal varasemast rohkem kannabigerooli (CBG), mis on seda huvitavam, et reeglina teiseneb taime küpsemise käigus suurem osa CBG-st kas samuti mittejoovastavaks kannabidiooliks (CBD) või peamiseks toimeaineks tetrahüdrokannabinooliks (THC). Peep Rausberg oletas, et CBG tase on kõrgeks aetud sihipärase sordiaretusega; seda, mis võiks meie reguleerimata kanepiturul sellise vastuoksliku arengu esile kutsuda, pole paraku põhjalikumalt uuritud. Hr Rausberg selgitas ka, kuidas käib legaalse tööstuskanepi THC-sisalduse analüüsimine, nentides, et pole haruldased juhtumid, kui sertifitseeritud põllutaimedest võetud tosinast proovist paar sisaldavad toimeainet üle lubatud määra. Selle alusel kedagi siiski uimasti tootmises ei süüdistata; kui proovides keskmiselt leidub THC-d vähem kui 0,2%, on kõik korras. Kanepi ja selle saaduste teadusliku uurimise ajaloost rääkides tõstis Peep Rausberg esile huvitavat tõika, et Eesti farmatseut Leib Lapin kirjutas juba 1894. aastal Tartu (toonase Jurjevi) ülikooli magistritööks kanepi ja selle meditsiinilise kasutamise teemalise dissertatsiooni.

Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri narko- ja organiseeritud kuritegevuse talituse juhtivuurija Margo Kivila rääkis ettekandes „Ühe taime mitu nägu” kanepiga seotud kuritegevuse statistikast, kurtis CBD- ja THC-rikka kanepi vaheliste piiride ähmastumise üle ning võttis esinemise kokku lasteaialapselt laenatud tsitaadiga: „Surm on see, kui sa ise ei tunne midagi, aga su lähedastel on raske, ja sama on siis, kui sa oled loll,” andes mõista, et sama võib öelda uimastisõltuvushäirete kohta.

Minu küsimuse peale, kui palju on viimastel aastatel uimastite posti teel tellimise juhtumite asjus jõustunud kohtuotsuseid võrreldes postisaadetistest avastamise alusel alustatud kohtumenetluste hulgaga, vastas Margo Kivila, et ehkki ta seda numbrit ei tea — narkopostipakkide üle arve pidamine on pigem Maksu- ja Tolliameti (EMTA) ampluaa —, ei peaks juhul, kui see suhteliselt väikeseks osutub, sellest suurt numbrit tegema, kuna teave postiga tellitud uimastite kohta võimaldab kriminaalõigusorganeil paremini kavandada muid tegevusi ka siis, kui süü tuvastamata jääb. 

Järgnenud ettekandes „Kanepi kliinilised sümptomid” süvenes EKEI arst-kohtutoksikoloogiaekspert Mailis Tõnisson joobe tuvastamise statistikasse, rääkis kanepi toimest ja manustamisviisidest ning joobetunnustest. Ehkki dr Tõnissoni püstitatud hüpoteesi, et kanepipruukimise väidetav vähivastane toime võib johtuda mitte kanepi toimeainetest, vaid kontrollimata tingimustes kasvatatud taime katva hallituse mõjudest, on nüüdisaegsete onkoloogiauuringute valguses raske tõsiselt võtta (mis ei tähenda, et vähktõbede või muude tõsiste terviseprobleemide omaalgatuslik, arstiga kooskõlastamata ravitsemine kanepiga oleks mõistlik), oli mul MTÜ Ravikanep esindajana samas rõõm nentida, et Eestis leidub arste nagu Mailis Tõnisson, kes möönavad, et kuna kanep on siiski suhteliselt leebe aine, võib ravi kanepiga olla näidustatud nt vähivalude puhul või kui patsient tarvitab halbade kõrvaltoimetega ravimeid, millest osa oleks võimalik kanepiga asendada.

Lõunapausi järel jätkasin ise, selgitades ettekandes „Kanep, kannabinoidid ja reguleerimine: kellele, miks ja kuidas” põhjuseid, miks kanepi (aga ka muude uimastite) turu riiklik reguleerimine võib olla soovitav, milliseid samme mujal maailmas selles suunas astutud on, ning milliseid perspektiive avab reguleeritud kanepiturg analüütilise keemia ja kannabinoidide mõjude uurimise jaoks, mh Hollandi riikliku ravikanepi-ettevõtte Bedrocan uurija Arno Hazekampi jt metaboloomikauuringu (2016) näitel, kus kaardistati 460 eri kanepikultivari proovidest tuvastatud 44 ühendit, mis võimaldas tuvastada sellised „kemovarid” ehk teatud ainete konkreetsete protsentide ja vahekordade sisalduse alusel rühmitatud kanepisordid, mis ei olnud veel riiklikku ravikanepiprogrammi hõlmatud. Katsega samal ajal algatasid ravikanepipatsiendid kampaania konkreetse kultivari (Amnesia) hõlmamiseks botaaniliste ravimite hulka, kuna nad said sellest leevendust probleemidele, millega Bedrocani sordipalett toime ei tulnud. Ennäe imet — analüüsitud Amnesia proovid katsid graafikus sama piirkonna, mis Bedrocani toodetest puutumata jäi! Ettekande lõpetasin sihtasutuse Transform kanepituru reguleerimise käsiraamatu põhjal koostatud ülevaatega kanepituru reguleerimise olemasolevatest ja võimalikest mudelitest ning rõhutasin, et mis tahes mudeli kasuks Eesti tulevikus otsustab, peaks see ühtviisi vähendama nii kanepist endast kui ka selle kriminaliseerimisest või ülemäärasest reguleerimisest tulenevaid riske.

Seejärel tutvustas päeva vast olulisimas loengus uuringu „Ained ja arenevad ajud” raames kogutud andmetel rajanevaid, äsja ajakirjas Eesti Arst ilmunud teadusartikleid („Laiendatud endokannabinoidsüsteem ning kannabinoidide mõju noore inimese ajutegevusele” ja „Kanepi tarvitamine ja vaimse tervise probleemid Eesti noorte ja täisealiste hulgas”) Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku psühhiaatria kaasprofessor ja neuroteaduste doktor Liina Haring. Dr Haring rõhutas mh seika, et ohtlikkuse seisukohalt on kanepi THC-sisaldusest olulisemgi THC ja CBD vahekord (mis on USA-s ja Euroopas kümnendi jooksul kerkinud 23-lt 104-le), pidades seda üheks kanepitarvitamisega seonduvate terviseriskide põhjuseks, kuna CBD neutraliseerib THC soovimatuid psühhoaktiivseid mõjusid. Narkootilise kanepi riske käsitledes juhtis dr Tõnisson tähelepanu WHO mõõdikule ASSIST, mis näitab, et kanepitarvitajate seas on nende tarvitajate, kellele tarvitatav aine on põhjustanud keskmisel või raskel tasemel terviseriske, protsent (57,7%) suurem kui alkoholitarvitajate seas (37,1%) — ainult selleks, et seejärel kuulutada alkoholi ja kanepi tarvitamise võrdlemine ebamõistlikuks tegevuseks. 

Põhjalikumalt käsitles dr Haring seda, kuidas kanep mõjutab aju, keskendudes psühhoosiriskile (eri allikate põhjal üldpopulatsioonis 1%, kanepitarvitajatel 2%, sageli kanget kanepit tarvitavatel inimestel 6% ja tervelt 20% kanepitarvitajail, kelle mõnel lähisugulasel on skisofreenispektri häire). Dr Haringu väitega, et kanep on eelkõige ohtlik noorte inimeste alles arenevatele ajudele, on raske mitte nõustuda. Tema nending, et ülikoolides arstitudengeile endokannabinoidsüsteemi toimemehhanisme siiamaani praktiliselt ei õpetata, teeb ühest küljest kurvaks, teisalt aitab selgitada praktiseerivate arstide kohati hämmastavalt lünklikke teadmisi antud vallas.

Konverentsi ülekande jälgijad (keda ametkondadest nagu PPA, EMTA, prokuratuur ja TAI kogunes päeva peale u 250) said dr Haringu ettekandest mh teada, mis ülesandeid täidab organismis kannabinoidretseptorite ja retseptorvalkude kehaomane signaalivõrgustik e endokannabinoidsüsteem, aga ka nt seda, et kanepiõli on toiduks tark kasutada, kuna see sisaldab ideaalses vahekorras polüküllastumata rasvhappeid oomega-3 ja oomega-6.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku mittepsühhootiliste kriiside osakonna psühhiaater, kuni pandeemia alguseni sama asutuse kaksikdiagnooside osakonnas ravitööd korraldanud dr Ants Kask rääkis seejärel kanepi tarvitamise tagajärgedest psühhiaatri pilgu läbi. Sisutihe ettekanne sisaldas hulgaliselt põnevaid väiteid, mis kontekstist välja kistuna võivad jätta mulje, et kanep on vaat’ et kõige ohtlikum uimasti üldse. Saime kuulda, et kanep on toksiline hobukääru neuronitele, et maailma kuulsaim psühhonaut Alexander Shulgin hoidus kanepist, sest tundis, et „kerge pearinglus ja healoomuline teadvuse muutumine ei kompenseeri piisavalt teadmist, et ma raiskan aega”, et igasuguse uimastitarvitamise eelduseks on psüühiline häiritus, et kanep põhjustab tundidest päevadeni kestvat joovet, toksilist psühhoosi ja kroonilist dementsust (mida põhistati viitega 1939. aastast pärinevale allikale) ning et inimene, kes pühapäeval suitsetab kanepit, on kanepi toimeainete lipofiilsuse tõttu terve järgmise nädala kanepi mõju all.

Dr Kask, kes nimetas kannabinoidide tarvitamist korduvalt „toksikomaaniaks”, kõrvutas kanepit alkoholiga, märkides, et kanepis on 60 psühhoaktiivset ainet, alkoholis vaid üks, et regulaarsetest alkoholitarvitajatest jääb sõltuvusse 5%, kanepitarvitajatest 10%, et regulaarsel tarvitamisel kujuneb kanepisõltuvushäire viie aastaga, alkoholism aga 20 aastaga, et erinevalt alkoholisõltuvusest puuduvad kanepisõltuvuse raviks farmakoloogilised võimalused ning et kanepi mõjud töövõimele ulatuvad amotivatsioonist ja psüühilistest häiretest varajase tööturult eemale jäämiseni, alkoholi omad piirduvad aga vaid häiritusega joobeseisundis ja alkoholismi hilises staadiumis. Samas rõhutas dr Kask, et selline vastanduv võrdlemine pole mõistlik, kuna sageli tarvitatakse mõlemat ainet koos. Dr Kase hinnangul on USA-s praegu sotsiaalne katastroof ja üldine tööpuudus, mis võivad johtuda laialdasest kanepitarvitamisest. Väga huvitav oli dr Kase ülevaade uimastite tarvitamise põhjustest nagu lõõgastumisvajadus, suutmatus toime tulla tunnetega, sh heaolutundega, depressiooni ja ärevuse eneseravi, antimentalisatsioon ja uudishimu, psüühikahäirega patsientidel ka igavus, emotsioonide regulatsioon ning hallutsinatsioonide tugevuse ja modaalsuse mõjutamine (kuna väidetavalt muutuvad patoloogilised meelepetted kanepi mõjul meeldivamateks).

Vägagi loogiline tundub väide, et kuna kanepipruukimine muudab luululiste patsientide psühhoosi sisu positiivsemaks, on neid keeruline veenda, et kanep neid tegelikult kahjustab (võib-olla samal põhjusel leiab dr Kask, et kanepitarvitajad on kõige sõjakamad „toksikomaanid”, kuna teiste ainete tarvitajad ei käi tänaval marssimas ja õigust taga nõudmas…). Samuti tuleb nõustuda dr Kase nendinguga, et kõikuva koostise ja annustamise, muude ainete ristkasutuse ja kumulatiivse ekspositsiooni hindamise meetodite puudumise tõttu on kanepipruukimise ulatuse ja tervisemõjude hindamine tüsilik. Et dr Kask jagab nüüdispsühhiaatria seni püsivat, ehkki kitsavõitu konsensust, mille kohaselt sõltuvushäire on krooniline progresseeruv ajuhaigus, pole üllatav. Küll aga võib sõltuvushäirete spetsialisti puhul pidada kummaliseks veendumust, et kahjude vähendamise poliitika pole mõistlik, kuna tarbimise vähendamine või asendusravi ei ole ravi ning tarbimise vähendamist positiivse arenguna käsitlev suhtumine tekitab moraalseid konflikte ja kahjusid. Pealegi puuduvat tõendid, mis näitaksid, et kontrollitud tarbimine sõltuvushäire kulgu muudaks (viitega ettekandja enda kliinilisele kogemusele, meeste alkoholismi pikaajalisele prospektiivuuringule ja TAI kutsel Eestit väisanud Šveitsi psühhiaatrite opioidasendusravi-teemalistele kommentaaridele).

Päeva viimast teadusettekannet alustas Tervise Arengu Instituudi (TAI) narkomaania ja nakkushaiguste ennetamise keskuse juht Aljona Kurbatova rõõmustava kinnitusega, et TAI jätkuvalt usub uimastikahjude vähendamise kasulikkusesse. Kurbatova tutvustas uuringute „Uimastite tarvitamine koolinoorte seas: tubakatoodete, alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamine Eesti 15–16-aastaste õpilaste seas” (2020; osa rahvusvahelisest uuringust ESPAD), „Eesti täiskasvanud rahvastiku uimastitarvitamise uuring” (2018) ja „Narkootikumide tarvitamine COVID-19 eriolukorra ajal” (2020) põhjal kanepitarvitamise tendentse Eestis, noorte suhtumist kanepisse ja selle terviseriskide tajumist ning muutuseid tarvitamises eriolukorra ajal. Sellele järgnes ülevaade nii sõltuvusprobleemidega lastele-noortele kui ka täiskasvanutele pakutavatest riiklikest abivõimalustest, s.t kahjude vähendamise, ravi-, nõustamis- ja tugiteenustest nagu programmid VALIK ja SÜTIK, lühi- ja pikaajaline statsionaarravi ning hiljuti avatud Torujõe noortekodu.

Järgnenud küsimuste-vastuste-kokkuvõtete voor kujunes elavaks ja põnevaks. Dr Liina Haring kommenteeris väidet, et paratsetamool on mingis mõttes kannabinoidravim, kuna osa selle põletikke ja valu leevendavast toimest rajaneb endokannabinoidsüsteemi kaudsel moduleerimisel, ja vastas küsimusele, kas uuringus „Kanepi tarvitamine ja vaimse tervise probleemid Eesti noorte ja täisealiste hulgas” tuli andmetest välja ka mõni huvitav seos tarvitatavate annuste suuruse või tarvitamissageduse ja psühhopatoloogiliste ilmingute vahel (psühhoosiriski hindamisvahend näidanud küll ilmset trendi, et sagedasematel tarvitajatel esines suurema tõenäosusega ja rohkem psühhootilisi haigustunnuseid, luulumõtteid ja psühhootilisi elamusi, kuid kuna uuringus tarvitatavaid koguseid ei küsitud ja tarvitatud kanepi kangust polnud võimalik hinnata, ei saanud selget korrelatsiooni näidata). Aime Riikoja kuulutas julgelt, et nn CBD-kanepi seadusega sätestatud THC piirmäär on meelevaldne („Kõrge CBD-sisaldusega kanep, mis sisaldab nt 0,25% THC-d, ei ole psühhoaktiivne!”) ja kutsus üles seaduseid korrigeerima. Mailis Tõnisson soovitas kanepi tõsta narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesest nimekirjast teise, et arstid saaksid Ravimiameti eriluba taotlemata tavalise narkoaine retseptiga kanepiravi määrata; see võiks toimuda diagnoosipõhiselt, nt võimaldades kanepit valuvaigistina, iivelduse vähendamiseks ja meeleolu tõstmiseks terminaalsetele haigetele ning spastilisuse vähendamiseks hulgiskleroosi-patsientidele.

Dr Liina Haring avaldas veendumust, et kannabinoidravimid jõuavad järgmise kümnendi jooksul psühhiaatriasse, ning vastuseisu meelelahutusliku kanepipruukimise seadustamisele, kuna tema hinnangul pole Eesti tervishoiusüsteem veel valmis aitama kõiki, kellel tekivad psüühikahäired pärast seda, kui kanep R-Kioskisse müügile paiskub.

Aljona Kurbatova arvas, et kui opioidravimid on kättesaadavad, peavad seda olema ka kannabinoidravimid. Ka tema ei poolda mittemeditsiinilise kanepituru reguleerimist, vähemalt mitte praegu, kuigi möönab, et kunagi tuleb sellised põhimõttelised otsused päevakorda võtta. „Tänastes turvavõrkudes — noortele eluoskuste andmisel ja üldse inimeste abistamisel — on liiga palju auke. Kui oleme suutnud need augud lappida, kui noortele on antud kõik võimalikud võimalused enesearenduseks, kui olemas on kõik toimivad abimeetmed — siis oleme välja teeninud privileegi kanep legaliseerida,” rõhutas Kurbatova. Samuti juhtis ta tähelepanu ilmsele kahepalgelisusele ühiskonnas, kus samad inimesed, kes leiavad, et „narkomaane” pole vaja aidata ja protestivad kahjude vähendamise keskuste rajamise vastu, nõuavad teisalt kanepi viivitamatut seadustamist. „Muudame oma suhtumist ja aitame inimesi, kellel on probleem. Ehitame ennetussüsteemi üles ja siis tuleme teema juurde tagasi,” võttis Aljona Kurbatova kokku alalhoidlike, ent dialoogile avatud uimastivaldkonna spetsialistide praegused hoiakud.