Foto: Piret Räni
Pühapäeval, 25. jaanuaril heade mõtete linnas Tartus Genialistide klubi laval seistes ja saali täitvat peademerd silmitsedes täitis mind väga tugev tunne, millele on keeruline tabavat nime leida. Selles emotsioonis leidus natuke härdust ja palju lootusrikkust ja tänulikkust ja ükskord-me-võidame-niikuiniid, aga ka kripeldav kild ehedat raevu. Umbes 120 poliitikahuvilist kokkutulnut näitasid ühest küljest, et meeliülendavalt suure osa jaoks valijaskonnast on Eesti riigi uimasti- ja kanepipoliitika piisavalt tähtsad, et veeta terve sombune pühapäev arutelusid, ettekandeid ja sõnavõtte kuulates. Teisalt aga varjutas mu rõõmu veidi vihameel selle üle, et taoliseid kogunemisi 21. sajandi Eestis üleüldse tarvis on.
Nagu ma pühapäeval ka laval puiselt kätega vehkides märkisin, olen kanepipoliitika kritiseerimisega avalikus ajakirjanduses tegelenud umbes seitse aastat — ajast, mil Tervise Arengu Instituudi propagandaportaal algatas kampaania „Sina ei tõmba kanepit, kanep tõmbab sind“ ning Rahvusringhäälingu uuriva ajakirjanduse lipulaev hakkas tootma õudusjutte sellest, kuidas iga nädal satub vaimuhaiglasse mitu õrnas eas päästmatult hulluks läinud kanepipruukijat. Mind ajendas nende aastate jooksul korduvalt sõna võtma ja ühe või teise riigiametniku või poliitiku või meediategelase jampslikke väiteid ründama just viha selle pärast, et meile selliseid nõtruseid silma ja kõrva ja ajju rammitakse. Meie endi raha eest, kurat võtku!
Nende aastate jooksul pole ma endale sageli lubanud lootmist, et mu kodumaal selles valdkonnas niipea midagi paremuse poole muutuma hakkab. Olen end ette valmistanud aastakümnete pikkuseks võitlemiseks uimastipoliitilise Berliini müüriga kaaskodanike ja rahvaesindajate peades, julgemata hoida pöialt reaalsetele tulemustele — sellele, et üldsuse arusaam muutuks, et valede- ja vaikusevalli ilmuksid mõrad, et mõistuspärast ja teaduspõhist uimastipoliitikat pooldavad poliitilised jõud hakkaksid seda poolehoidu avalikult väljendama.
Esimest korda tajusin, et minu pessimism ei pruugi olla põhjendatud, kui kodanikuühiskonna aktivist Elver Loho, veri ACTA-vastaste meeleavalduste korraldamisest vemmeldamas, tegi mulle kaks aastat tagasi ettepaneku hakata reformima Eesti kanepipoliitikat, alustades formaalselt legaalse ravikanepi tegelikkuses kättesaadavaks tegemisest. Et keegi seda üldse nii lihtsaks peab, tundus tol hetkel tobenaljakalt sinisilmne, ehkki soojendas südant. Loomulikult nõustusin tegema koostööd inimesega, keda aastakümnete eest tardunud, juurdunud ja seni vankumatult püsinud poliitiliste-ühiskondlike-meditsiiniliste tõekspidamiste ümbertõukamine ei heidutanud. Nii sündis mittetulundusühing Ravikanep — esimene organisatsioon Eestis, mis oli ülesandeks võtnud kanepitarvitajate õiguste eest seismise ja eestkoste.
Kui oleksin aimanud, kui palju meeleheitlikke pöördumisi meie tegevus poliitilise ja meditsiinilise kanepireformi tandril kaasa toob, oleksin võib-olla MTÜ asutamata jätnud. Olin pannud vaimu valmis selleks, et esimeste mõistlike sihtide saavutamine võtab vähemalt kümme aastat aega. Aga patsiendid, kellel pole enam muud lootust kui kannabinoidravi, ei saa kümme aastat oodata! Nad on raskelt haiged praegu kohe, nad kannatavad, kardavad ja surevad, kes aeglasemalt, kes kiiremini, siin ja praegu. Ja kirjutavad sellest meile, oodates abi. Ma teadsin ju varemgi, et kannabinoidravi ja kannabinoidide meelelahutusliku tarvitamise keelustamine on rängad rahvatervise vastased kuriteod, aga haigete, eriti vähi- ja hulgiskleroosipatsientide isiklikud lood ajasid mind meeleheiteauku ja kraapisid suure kühvliga muremulda peale. Olin hiljuti kaotanud vähile, insuldile ja tervele müriaadile põletikulistele, kesknärvisüsteemi laastavatele diagnoosidele lähedase inimese, kellel õigeaegne ravi taimsete kannabinoididega oleks võib-olla aidanud elada kauem — ja kindlasti elada oma viimased aastad inimväärikamalt, valuvabamalt ja selgema mõistusega. Nüüd järsku oli mul turjal terve postkastitäis sama süngeid ja süngemaid juhtumikirjeldusi. Inimesi, kellel oli kannabinoidravi vaja kohe, viivitamatult, et päästa veel, mis päästa annab — ja mina ei saanud neid aidata muul moel kui jagades lubadusi, et võib-olla kunagi mitme aasta kauguses tulevikus kirjutab mõni arst mõnele sama murega saatusekaaslasele reaalselt välja kanepiürdi või -preparaadi retsepti.
Lämmatav lootusetusevaip ilmutas veidi sulamismärke mullu mais enne Europarlamendi valimisi, kui poliitiliselt kahtlaseks peetavat kanepiteemat julgesid reformimeelselt jutuks võtta mõned Brüsselisse pürgivad rahvaesindajad nagu üksikkandidaadid Silver Meikar, Olga Sõtnik, Rene Kuulmann ja Andres Inn, Iseseisvuspartei nimekirjas kandideerinud Juku-Kalle Raid, Eestimaa Roheliste esindaja Marko Kaasik ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kandidaat Randel Länts, nagu ka Eurokodanike debatil süvitsi arutlema nõustunud ja kannabinoidravi võimaldamise vajadust hästi mõistnud poliitikud Eerik-Niiles Kross ja Igor Gräzin. Meie survestamine oli andnud tulemusi! Seda hoolimata mainekatest arstidest, kes väitsid meedias sirge näoga, et Eestis polegi kannabinoidravi näidustusega patsiente ja isegi kui neid oleks, ei sooviks uimastavat kanepiravi saada patsiendid ise, või kui, siis sõltuvuse rahuldamiseks, kuna kanep on ohtlik narkootikum.
Mõra, millest juba veidi valgust läbi paistis, lõi lootusetusemüürisse mullu MTÜ Ravikanepi tellitud, avalikkuse annetustest rahastatud ja portaaliga Nihilist.FM koostöös intensiivselt kajastatud meelsusuuring Eesti mainekamalt gallupiettevõttelt TNS Emor, mille andmeil eelistab vapustavalt suur osa — suisa 67 protsenti — Eesti valimisealistest kodanikest kanepituru riiklikku kontrollimist ja reguleerimist legaalsete psühhoaktiivsete ainete turgude eeskujul praegusele musta turu omavolile.
Seda, et meil võib õnnestuda tänavu vaikuse- ja valedemüürist paar päris kopsakat tellist välja kangutada, sisendas veelgi tungivamalt Tallinnas jaanuaris toimunud aruteluring „Kanepikohvik vol 1“, mis hoolimata ülinapist etteteatamisest tõi kohale rohkem aktiviste ja poliitikuid kui 25-kohalise laua ümber ära mahtus. Eestimaa Rohelised Aleksander Laane ja Olev Tinn ning Vabaerakonna nimekirjas kandideeriv Jevgeni Kristafovitš ilmutasid igati veenvalt valmisolekut Riigikogusse valituna Eesti uimasti- ja karistuspoliitikat inimnäolisemaks muutma hakata.
Seda, et meie ponnistustel on toetajaid ka arstide hulgas, mõistsin päev enne Tartu „Kanepikohvikut vol 2“, kui tutvustasin koos TTÜ molekulaardiagnostika töörühma liikme Siim Siimuti ja California ravikanepi-algatust ilmale tuua aidanud aktivisti Carlos Aguilaga kümnekonnale asjast huvitatud diplomeeritud arstile kannabinoidravi aluseid ja kanepiretseptide väljakirjutamise vajadust. Kui olete kunagi mõne valdkonna esindajaid milleski veenda üritanud, olles ise valmistunud nendepoolseks uskumatuseks ja paindumatuseks, ja leiate selle asemel eest uutele ideedele avatud, teadmishimulised ja arukaid küsimusi esitavad spetsialistid, võite ette kujutada, et lubasin endal jälle tunda kenakese portsu lootust. See müür ei jää igavesti püsima, sest mõned neist, kelle käes on tõeliselt tõhusad passiivvõitlusrelvad — meditsiiniline pädevus ning voli patsiendile vajalikke ravimeid soovitada ja välja kirjutada — on meiega samas leeris!
Marko Kaasik (Eestimaa Rohelised), Gea Kangilaski (SDE), TTÜ magistritudeng Siim Siimut ja artikli autor Tartus Genialistide klubis üritusel “Kanepikohvik vol 2”, taustal Henrik Aaviku (IRL) videotervitus.
Pühapäevasel Tartu üritusel jõudis see kõik minu jaoks kulminatsiooni. Ma rõõmustasin koos kogunenud rahvaga, koos patsientidega, kellel on keelatud kanepiravist abi olnud. Elasin kaasa Eesti Kanepiliidu juhatuse liikmeile, kes silmade särades üritust juhtisid. Neelasin pisaraid koos kodanikega, kes jagasid õõvastavaid kogemusi tülgastavatest kokkupuutumistest kriminaalpolitseinike, menetlejate ja prokuratuuri esindajatega. Plaksutasin julgetele kevadpääsukestele Eerik-Niiles Krossile (Reformierakond), Olga Sõtnikule ja Mihkel Rauale (SDE), Henrik Aavikule (IRL) ja Jevgeni Kristafovitšile (Vabaerakond), kes kokkukogunenuid videopildi vahendusel tervitasid ja meie üritusele toetust avaldasid, ning kahele kandidaadile, Gea Kangilaskile (SDE) ja Marko Kaasikule (Eestimaa Rohelised), kes leidsid võimaluse isiklikult kohale tulla ja oma progressiivseid uimastipoliitilisi vaateid rahva ees kõhklematult väljendada. Ma nautisin mõnusate inimeste seltskonda, kelle jaoks polnud mingi probleem oma lemmiktaime tarvitamisest heakorra huvides ja provokatsioonide ennetamise korras päevakeseks loobuda. Hõiskasin sisimas rõõmust, nähes, kui tähelepanelikult kuulas saalitäis rahvast äärmiselt teadustihedat, erialaterminoloogiast nõretavat ettekannet kõikide meie elundite ja süsteemide tööd mõjutava endokannabinoidsüsteemi ehitusest ja närvihaigetest laborihiirtest, keda esimeste elusolenditena sõjajärgses Eestis on ametlikult kannabinoididega ravitud.
Mul pole enam hirmu selle ees, et mõned riigiaparaadi esindajad, kelle isiklikke või ametkondlikke huvisid kanepi liberaliseerimine ohustab, mind kriminaalse koguse uimastitega süüdi lavastavad — ei, selle jaoks on meid juba liiga palju ja meie hääl liiga hästi kuulda, usun. Mul on hoopis hirm jälle, pärast nii pikka aega hammastekiristamist ja pelgalt põhimõtete najal ülesmäge-vastuvoolu rühkimist, päriselt lootma hakata. Sest kindlasti ei suju kõik meie püüdlused edaspidi samamoodi lepse reega ja tormiliste kiiduavalduste saatel nagu äsja Tartus. Bürokraatlikke ja ideoloogilisi rahne, mille otsa komistada ja pea puruks kukkuda, on teaduspõhise kanepipoliitika teel nii meil kui mujal veel hulgaliselt. Lootus pole selles karmis mängus maksmiseks mõistlik valuuta — see on liiga habras ja loobujale alati kallim kui võtjale.
Aga vähemalt ei tunne ma end oma ettevaatliku lootusega enam üksi. Teised kanepiaktivistid ei ole enam üksi — MTÜ Eesti Kanepiliit (veebileht valmimisel) ootab kõigi hakkajate kodanike liitumisavaldusi. Patsiendid pole varsti enam üksi — arstid, kes soovivad kannabinoidravi alaseid teadmisi omandada ja rakendada, on Eestis olemas ja tegutsemisindu täis. See küünarnukitunne on väärt rohkem kui ühegi lootusevampiirist aparatšiku õelutsemine. Me teame, et meil on õigus. Meid ei ole vähe. Meiega on helged pead ja teaduslik meetod, tõde, õigus ja vabadus. Neil pole muud kui hirm ja õõnsaks kulunud vanad valed. Ükskord nad kaotavad niikuinii.
Ja endokannabinoidsüsteem ja inimeste tervis võidavad, nagu on võitnud miljardid kanepipruukijad tuhandete aastate jooksul. Ja surm ei jää valitsema.
Kohtumiseni veebruaris Tallinnas „Kanepikohvikus vol 3“!
pole tervisele ohtlikum kui leilisaun. Kanepivastased hoiakud ühiskonnas kahjustavad kõige rohkem neid, kes kannabinoidravi kõige rohkem vajaksid.