Kanep pole tervisele ohtlikum kui leilisaun. Kanepivastased hoiakud ühiskonnas kahjustavad kõige rohkem neid, kes kannabinoidravi kõige rohkem vajaksid.

Kanepi mõjuainete raviotstarbelise pruukimise teema on mitmel põhjusel vastuokslik ja külvab lahkhelisid. Sellest annab teravalt tunnistust tõik, et ravikanep on Eestis olnud seaduslik juba üheksa aastat, kuid ükski arst pole seda patsientidele taotlenud.

Pooltes Euroopa Liidu riikides, sealhulgas väga uimastivaenulikus Rootsis ja Eestiga võrreldes karmima uimastipoliitikaga Soomes on kannabinoidravi patsientidele praktikas kättesaadav. Juba mõnda aega pole mitmel pool maailmas küsimuseks, kas ravi kanepi mõjuainetega peaks üldse võimaldama, vaid kuidas seda teha tõhusalt ja turvaliselt.

Kanepi toimeained ja endokannabinoidsüsteem

1992. aastal tuvastasid teadlased kannabinoidiretseptoreid aktiveeriva kompleksühendi, mille nimetasid anandamiidiks. Kehaomased kannabinoidid ja kannabinoidiretseptorid moodustavad nn endokannabinoidsüsteemi, mis juhib organismis mitmeid protsesse nagu põletikud, söögiisu, valutaju, ainevahetus, uni, stressireaktsioonid, viljakus ja mälu.

Eri tüüpi retseptorite aktiveerimise mõjud on isesugused. Kui retseptor CB1 juhib pigem valutunnetust, stressi ja meeleolu, siis retseptori CB2 kaudu mõjutatakse perifeerset närvisüsteemi ja seedeelundkonda. Loodusliku kanepiürdi peamisteks (aga mitte ainsateks) mõjuaineteks on eelpoolmainitud kehaomase kannabinoidi, anandamiidiga äravahetamiseni sarnane tetrahüdrokannabinool (lüh. THC), mis aktiveerib mõlemaid retseptoreid (ning on meeleolu ja taju muutvate mõjude tõttu peamine „süüdlane“ selles, et kanep ÜRO 1961. aasta ühiskonventsiooniga keelustati) ja mittenarkootiline kannabidiool (CBD), mis aktiveerib peamiselt CB2-retseptoreid ja muuhulgas kahandab ka THC uimastavaid ja tajumoonutavaid mõjusid.

Kanep meditsiinis

Kaua visalt, kuid viimasel kümnendil üha kiiremini arenenud arstiteaduslikud kannabinoidiuuringud on ühest küljest näidanud, et paljude patsientide jaoks on kannabinoidid tõhusad, mõnikord isegi asendamatud ravimid ja teisest küljest kummutanud hulga müüte kanepi toimeainete tervist laastavate mõjude kohta. Veidi lihtsustades võib julgelt öelda, et kanep pole tervisele ohtlikum kui leilisaun.

Olukorras, kus heroiinist kangemaid opioide kirjutatakse rasketele haigetele valuraviks välja igapäevaselt, pole kanepi ravitoime eitamine ja selle ohtude suuremaksluiskamine mõistlik — eriti arvestades, et kannabinoidravi kombineerimine opioidraviga võimaldab nii opioidiannust kui ka opioidide pruukimisega seonduvaid terviseriske oluliselt kahandada.

Kannabinoidravi-vastased hoiakud ühiskonnas kahjustavad kõige rohkem neid, kes seda ravi kõige rohkem vajaksid — eakaid kodanikke ja krooniliste haiguste põdejaid. Nimelt on kannabinoidid tõhusaks ravimiks kõikvõimalike „vanadushädade“ vastu diabeedist, glaukoomist ja radikuliidist parkinsonismi, Alzheimeri tõve ja vähkkasvajateni. Samuti leevendab ravikanep tõhusalt selliseid närvihaigusi nagu hulgiskleroos ja mõned epilepsia vormid ning aitab paraneda traumajärgse stressi sündroomist, mis kimbutab paljusid sõjaveterane.

Praegu kasutatakse kannabinoide vähiravis peamiselt iivelduse- ja valuvastaste leevenditena, kuid kanepiürdipõhise ravimi „Sativex” tootja, kontserni „Bayer” juurde kuuluv farmaatsiaettevõte „GW Pharmaceuticals” on juba patenteerinud kannabinoidide kasutamise pahaloomuliste ajukasvajate ravis ning alustab peagi ulatuslikke kliinilisi uuringuid.

Muutuste tuuled

Maailm liigub üha kiiremini kannabinoididega ravimise tavapärastamise poole. Kui me ei soovi, et otsuseid selle kohta, kellele, kuidas, missugust ja kui kallist ravikanepit Eestis tulevikus võimaldatakse, langetaksid Euroopa Liidu ametkonnad, tuleb meil need küsimused kiiremas korras kohapeal lahendada.

Läbimõeldud ning Eesti riiklikke huve arvestav ravikanepi-reform, mis võimaldaks ravi kanepi mõjuainetega kõigile, kellele see näidustatud on, pole mitte ainult patsientide, vaid kogu ühiskonna huvides.

Kehaväliste kannabinoidide piltlikult öeldes rentslist üleskorjamine ja ümbermääratlemine üheks vajalikuks, ent igavaks ravimiks teiste samasuguste seas võiks kahandada noorukite huvi selle meelelahutusliku tarvitamise vastu — vanaemade luuvalurohi pole nende jaoks kindlasti sama ahvatlev kui popstaaride moedroog. Ulatuslikud uuringud USA-s, kus ravikanep on mitmes osariigis seadustatud, hajutavad hirmu, et kanepiga ravimise võimaldamine kasvatab noorukite kanepitarbimise määrasid. Ning isegi kui osa raviks mõeldud kanepist patsientide hooletuse tõttu ulakate noorte kätte satubki, ei tarvitaks nood vähemalt teadmata koosseisuga, sageli kahjulike lisaainetega „vürtsitatud“ tänavakanepit.

Omaette küsimus on, kust peaks raviotstarbelised kannabinoidid tulema. Soome ja Rootsi patsientidele tellitakse väga kallist „Sativexi” ja farmatseutilisi kanepiürte range korra alusel välismaalt. Tšehhi riik otsustas varsti pärast ravikanepi legaliseerimist kehtestada reeglid, mis võimaldavad ravikanepit ja selle saaduseid toota kohalikel ettevõtetel. Mõnedes USA osariikides on end õigustanud kanepipatsiente koondavate aianduskooperatiivide mudel. Eestil oleks võimalik valdkonna eesrindlaste kogemustest õppida ja viia ellu vaid kõige ohutumad ning tootja- ja patsiendisõbralikumad meetmed.

Ravimipoliitika muutmine patsiendisõbralikumaks sõltub lisaks ametkondadele ka poliitikutest. Kuni üldsus ei tee otsustajaile üheselt selgeks, et kannabinoidravi võimaldamine neile, kes seda vajavad, on rahva jaoks oluline, jätkub patsientide õiguste põhjendamatu piiramine ja jääb püsima ravikanepi must turg, mida ei kontrolli mitte riik, vaid kontrollivad kuritegelikud oportunistid, keda ajendab eelkõige rahaline kasu, mitte patsientide turvalisus ja heaolu.

Täiendavat lugemist: ravikanep.ee; kanepitemp.wordpress.com; „Harilik kanep kui ravimtaim“ (A. Altmets, 2007); „Kanep, avita!“ (A. Alas, K. Kivi, „Eesti Ekspress”, 13. märts 2014).

MART KALVET,

MTÜ Ravikanep juhatuse liige.

RICHARD SUIDRE,

Xinjiang Medical University

Kirjutis ilmus ajalehe “Rahvuslik Teataja” 26. numbris (aprill–mai 2014).