Aita! Leevendame ebaõiglase karistuse raskust!

Foto: Drug Policy Alliance

Foto: Drug Policy Alliance

annetus_1405_1100

annetus_1305_0930

Tartu Maakohus mõistis hiljuti viie kanepitaime kasvatamises süüdi abielupaari, kelle juhtumit kajastab 11. mai EE artikkel “Kuidas vanapaar kanepi pärast kolm vangla-aastat sai”*. Kui usud, et selline karistus on ebaõiglane, toeta võimalusel rahaliselt — tasume koos nende menetluskulud (kokku 1680 eurot). Annetajatel palume teha ülekanne MTÜ Ravikanep arveldusarvele Swedbank’is EE892200221057621978 ja märkida ülekande selgitusse “Annetus vanaemale”. Annetaja isikuandmeid ei jaga ühing ilma annetaja enda soovita mitte kellegagi.

Anname oma kodulehel ja Facebooki-lehel kohe teada, kui vajalik summa on koos. Kui annetusi peaks laekuma ka pärast korjanduse lõppu, anname avalikult teada, kui palju rohkem neid tuli ja kanname soovi korral tagasi.

Uimastiärikalt kanepi hankimine isiklikuks tarbeks pole kriminaalkorras karistatav. Kodanikke, kes narkokaupmeestega suhelda ega teadmata päritolu ja koostisega kanepit hankida ei soovi ja oma loodetava ravimi ise kasvatavad, kohtleb riik aga kui ohtlikku narkojõuku. Kuni patsiendid arstidega “kahtlast” teemat jutuks võtta ei julge ja arstid avalikkuse halvakspanu peljates seaduslikke kannabinoidravi-soovitusi ei väljasta, on loomulik, et kodanikud kroonilistele tervisehädadele lahendusi otsides musta turu poole pöörduvad või kanepit omal käel kasvatada proovivad.

Kutsume kanepi meditsiinilise toimega kokku puutunud kodanikke vastama ka MTÜ Ravikanep anonüümsele veebipõhisele küsitlusuuringule. Vastamiseks umbes 20 minutit aega nõudva küsitlusuuringu eesmärk on kaardistada kannabinoidravi vajadust Eestimaa elanikkonna hulgas ja lisada tõenduslikku kaalu väitele, et Eestis on rohkem kui üks patsient, kellele kannabinoidravi peaks olema muude ravivõimaluste kõrval kättesaadav. 15. juunini kestvat küsitlusuuringut saad eesti või vene keeles täita aadressil https://raport.ravikanep.ee

Peale selle soovitame jõustamis- ja kontrollorganite töötajail, kes on mõistnud praeguste uimastivastaste seaduste kontraproduktiivsust ja kodanikuvaenulikku olemust, kaaluda liitumist endiseid ja praeguseid narkopolitsei- ja tollitöötajaid, prokuröre ja täitevametnikke ühendava rahvusvahelise organisatsiooniga LEAP (Law Enforcement Against Prohibition; korrakaitsetöötajad keeluseaduse vastu). Liitumise kohta leiate infot aadressil http://www.leap.cc/membership/. Kui vajate abi tõlkega, oleme meeleldi valmis aitama.

*(http://ekspress.delfi.ee/kuum/kuidas-vanapaar-kanepi-parast-kolm-vangla-aastat-sai?id=74474981).

 

Lisainfo:
Mart Kalvet
juhatus@ravikanep.ee
509 6286


Siim Tuisk
5251946

MTÜ Ravikanep viib läbi ravikanepi kasutamise küsitlusuuringut

MTÜ Ravikanep käivitas 20. aprillil veebipõhise, eesti ja vene keelse küsitlusuuringu, mille eesmärgiks on kaardistada ravikanepi volitatud ja volitamata tarvitamist Eestis, et teha kannabinoidravi kergemini kättesaadavaks neile, kes seda vajavad.

“Kui oled kanepit või kannabinoide ravieesmärgil tarvitanud, täida, palun, ankeet aadressil https://raport.ravikanep.ee/. Kui tead kedagi, kellele kanepi või kannabinoidide raviotstarbelisest tarvitamisest on olnud abi või kahju, palu tal samuti meie küsimustele vastata. Kui Sa ei saa või ei soovi vastata küsimustele veebiküsitluses, võta küsitluse korraldajatega ühendust aadressil juhatus@ravikanep.ee,” kirjutavad küsitluse korraldajad MTÜ Ravikanep Facebooki-lehel ilmunud üleskutses.

“Paneme vastajatele südamele, et nad täidaksid ankeedi põhjalikult,” rõhutas MTÜ Ravikanep juhatuse liige Siim Siimut. “Mida rohkem koguneb vastuseid ning eri vanuses, eri diagnoosidega ja erilaadsete kogemustega vastajaid, seda kvaliteetsemaid järeldusi saame uuringu põhjal teha.”

Küsimustele vastamine võtab keskeltläbi aega 20 minutit. Anonüümne küsitlusuuring lõppeb 2016. aasta 15. juunil.

Rahvusvahelise ravikanepipoliitika arendamine on kogu maailma patsientide huvides

Steph Sherer, AMA, IMCPCTõlge rahvusvahelise ravikanepipatsientide koalitsiooni IMCPC ja USA kanepipatsientide ühenduse Americans for Safe Access esindaja Steph Shereri pöördumisest Maailma Terviseorganisatsiooni WHO uimastisõltuvuse ekspertkomisjoni ECDD 37. koosolekul 2015. aasta 16. novembril.

Tänan teid võimaluse eest pöörduda WHO uimastisõltuvuse ekspertkomisjoni ECDD poole. Teie töö siin on äärmiselt oluline, eriti praegu, mil ÜRO valmistub erakorraliseks uimastiteemaliseks istungjärguks UNGASS 2016, mis leiab aset New Yorgis 2016. aasta aprillis. Mina olen Ühendriikide juhtiva kanepipatsientide õiguste kaitse ühenduse Americans for Safe Access (ASA) asutaja ja tegevjuht. Ma esindan siin enam kui 100 000 ameeriklast, kes kasutavad ravikanepit ja ravikanepipatsientide rahvusvahelise koalitsiooni IMCPC asutajaliikmena esindan lisaks patsiente kolmekümnest riigist. Me loodame, et ECDD teeb ettepaneku kõrvaldada kanep uimastite 4. nimekirjast ja lisada see nimekirja, mis võtab arvesse kanepi rakendamist meditsiinis.

Praegu elab rohkem kui kaks kolmandikku Ameerika Ühendriikide elanikkonnast piirkondades, kus kanepiravi on seadusega reguleeritud ning rohkem kui 2,5 miljonit inimest kasutab ravikanepit seadusega kooskõlas. Nii Kanadal, Iisraelil, Hollandil, Tšehhi Vabariigil, Horvaatial, Mehhikol, Uruguayl, Rumeenial, Saksamaal, Jamaical, Austraalial, Columbial kui ka Šveitsil on riiklikud ravikanepiprogrammid ning veel kümned riigid on asunud vastavaid seaduseid üle vaatama. Neist riiklikest programmidest on olnud palju abi kodanikele, kellel lubatakse nüüd seaduslikult oma arsti ettekirjutuse alusel kanepit tarvitada. Pealeselle on uuringud näidanud ka, et ravikanepiseadustel on positiivne mõju rahvatervisele üldiselt.

2005. aastal ajakirjas Journal of Acquired Immune Deficiency Syndromes ilmunud uurimus näitas, et patsiendid, kes kasutasid ravieesmärgil kanepit, pidasid neile määratud retroviirusvastaste ravimite kuurist kinni 3,3 korda tõenäolisemalt kui kanepit mitte pruukinud patsiendid. 2014. aastal ajakirjas Journal of American Medicine avaldatud uurimus tõstis esile tõika, et ravikanepiseadused vastu võtnud osariikides oli opioidide üleannustamisest johtuv suremus 24,8 protsenti väiksem kui osariikides, kus ravikanepit polnud seadustega reguleeritud. USA riikliku majandusuuringute ameti NBER hiljutine aruanne sedastas: „Meie tulemused näitavad, et ravikanepi laialdasema kasutuselevõtu üheks võimalikuks plussiks on äärmiselt sõltuvusttekitavate valuvaigistite sõltuvuse määrade vähendamine.“

Pärast peaaegu kaht aastakümmet väldanud eksperimenteerimist hõlmavad ravikanepiprogrammid USA-s ja mujal maailmas hoolikalt kavandatud regulatsioone, mis võtavad arvesse rahvatervise ja ohutuse küsimusi, kaasa arvatud ravimite võimalikku sattumist valedesse kätesse ja kuritarvitamist. Peaaegu kõik pärast 2012. aastat vastu võetud regulatsioonid hõlmavad tooteohutuse protokolle (ravikanepi kasvatamiseks, tootmiseks, levitamiseks ja laboratoorseks analüüsimiseks), mille Ameerika ravimtaimede farmakopöa AHP kanepiteemalise monograafia baasil on välja töötanud Ameerika taimsete saaduste ühendus AHPA. Ameerika taimsete saaduste ühendus AHPA on olnud taimsete saaduste tööstuse juhtivaks kaubandusorganisatsiooniks ja eestkõnelejaks alates 1982. aastast. Ameerika ravimtaimede farmakopöa AHP on teaduspõhiseid kvalitatiivseid ja terapeutilisi monograafiaid lääne ravimtaimedest üllitanud alates 1994. aastast.

Tuleb aga möönda, et hoolimata ravikanepiseaduste positiivsetest mõjudest on need väiksemal või suuremal määral vastuolus rahvusvaheliste lepetega, kõige märkimisväärsemal moel ÜRO 1961. aasta ühiskonventsiooniga. Riikide valitsused kogu maailmas, kaasa arvatud Ameerika Ühendriikides on kasutanud ÜRO ühiskonventsiooni riiklike ravikanepiseaduste loomise ja kannabinoidmeditsiini-alaste uuringute takistamiseks. Prahas 2015. aasta 4.–7. märtsil toimunud konverentsil „Ravikanep ja kannabinoidid: poliitika, teadus ja praktiline meditsiin“ kohtusid 13 riigi ravikanepipatsiendid, et asutada rahvusvaheline ravikanepipatsientide koalitsioon IMCPC ja koostada pöördumine ÜRO erakorralisest istungjärgust UNGASS 2016 osavõtjatele. Pöördumine kutsub ÜRO-d üles astuma järgmiseid samme:

  • hakata riiklikul ja rahvusvahelisel tasemel pöörama suuremat tähelepanu ravikanepi ja kannabinoidide põhisele arstiabile ja eriti nende teaduslikule uurimisele ning panustama neisse valdkondadesse rohkem ressursse;
  • garanteerida ravikanepi näidustusega kodanikele kogu maailmas ravikanepi ja selle saaduste stabiilne, turvaline ja taskukohane kättesaadavus;
  • 2016. aasta ÜRO peaassamblee erakorralise uimastiteemalise istungjärgu raames kas
    • piirduda lihtsalt kanepi kõrvaldamisega 1961. aasta ÜRO ühiskonventsioonist, või
    • valmistada ette, vaagida ja võtta vastu teaduslikel tõenditel, inimõigustel ja ühiskondlikul heaolul rajanev ÜRO erikonventsioon kanepi küsimuses, ning
    • klassifitseerida Maailma Terviseorganisatsiooni WHO ettepaneku kohaselt kanep ümber, teisaldades selle 1. ja 4. nimekirjast 3. nimekirja ja valmistada täienduse korras ette spetsiaalsed regulatsioonid ravikanepi kasutamiseks, mis ei jäljendaks opioidide ja oopiumi raviotstarbelise kasutamise regulatsioone.

Narkootiliste uimastite ühiskonventsiooni 1972. aasta protokolliga määrati kanep 1. ja 4. nimekirja. Sellise lahterdamise aluseks oli 1935. aastal Rahvasteliidu tervishoiukomitee koostatud aruanne. Tänase päevani pole ECDD seda aruannet nüüdisaegsete teadmiste valguses üle vaadanud. 2009. aastal taotles ÜRO narkootiliste ainete komisjon CND oma resolutsiooniga nr 52/2, et ECDD aruannet nüüdisajastaks. 2013. aastal kutsus rahvusvaheline uimastikontrolli nõukogu INCB oma aastaaruandes Maailma Terviseorganisatsiooni WHO üles 1961. aasta konventsiooniga WHO-le omistatud mandaadi alusel hindama kanepi võimalikku rakendatavust meditsiinis ja määra, mil kanep inimeste tervist ohustab.

Praegu kehtivad rahvusvahelised kanepipoliitilised kokkulepped on aegunud ja kahjustavad patsiente kogu maailmas. Uued poliitilised meetmed peaksid võtma arvesse uusi kliinilisi uuringuid, kanepi kasvatamise, tootmise ja levitamise tooteohutusprotokolle ning maailma patsientide vajadusi. Praegu, mil UNGASS 2016 istungiteni on jäänud loetud kuud, on maailma tähelepanu pöördunud sellele komiteele ja teie volile esitada ettepanek ravikanepi ümberklassifitseerimiseks moel, mis võtaks arvesse kanepi ravirakendusi ja rahvusvaheliste poliitiliste lepetega kehtestatud nõudeid ravimite kättesaadavusele.

Ma sain aru, et minu ülesanne täna siin on kommenteerida ECDD täiendatud kanepiteemalist aruannet. Aruannet pole aga seni ilmunud. Organisatsioonid, mille juures ma töötan, on täna siin, et pakkuda komiteele ükskõik millist abi selle protsessi kiirendamiseks. Rahvusvahelise ravikanepipoliitika arendamine on kogu maailma patsientide huvides. Kogu maailm jälgib seda protsessi ning loodab teie läbinägelikkusele ja juhtimissuutlikkusele.

Tänan kuulamast ja kaasa mõtlemast!

 

Steph Sherer,
Americans for Safe Access (ASA),
International Medical Cannabis Patients Coalition (IMCPC)

* * *

Vaata lisaks:

Eestis puudub ravikanepi-alane oskusteave ametkondlikul tasemel

Täpsustav vastus reedel, 2015. aasta 6. novembril Postimehes avaldatud artiklile „Eksperdid: ravikanepit ei eksisteeri“ (http://tervis.postimees.ee/3388651/eksperdid-ravikanepit-ei-eksisteeri)

Ravikanepit pole mustal turul

Reedel, 6. novembril avaldas Postimees artikli „Eksperdid: ravikanepit ei eksisteeri“. Kategoorilise pealkirja taga peitub keerukas tegelikkus, mis sellise mitmetahulise nähtuse puhul nagu kannabinoidravi nõuab veidi põhjalikumat lahtiseletamist.

Alustuseks tuleb rõhutada, et ravi- ja rekreatiivkanepi probleemistikud pole ühesugused ja neid pole otstarbekas käsitleda ühiselt. Kummalgi juhul on osapoolte vajadused, ootused ja võimalikud lahendused märkimisväärselt erinevad, ehkki mõlemal juhul mängib olulist rolli kanepi keelatud staatus. Käesolev täpsustus keskendub ravikanepi temaatikale.

Rangelt võttes on Ravimiameti peadirektori asetäitjal Katrin Kiiskil õigus, et sellist sorti või liiki kanepit nagu ravikanep ei eksisteeri. Viidates bioaktiivsete molekulide sünteesi suurele varieeruvusele kanepi perekonna taimedes, on Ravimiamet võtnud seisukoha, justkui oleks taimse kanepi puhul võimatu midagi standardiseerida ja seega oleks kanepiravi reaalsuses nagu vene rulett.

Näide olukorrast, kus vastavad probleemid on adekvaatselt lahendatud, leidub riigis, mida kanepiteemalistes aruteludes sageli eeskujuks tuuakse. Madalmaades saab retsepti abil apteegist ravikanepit osta ja sorte on seal tervenisti viis (Bedrobinol, Bedrocan, Bediol, Bedica ja Bedrolite). Neil on erinev standardiseeritud peamiste toimeainete (THC ja CBD) sisaldus; teada on mõnede teiste enam leiduvate molekulide — eelkõige terpenoidide — profiil; garanteeritud on puhtus pestidiididest, raskemetallidest ja bioloogilisest kontaminatsioonist. Ravikanepi kasvatamine ja töötlemine toimub rangelt kontrollitud tingimustes; selle kvaliteedinäitajaid testivad autonoomsed instantsid. Sellise protsessiga välistatakse kõik murepunktid, mida Ravimiamet taimse kanepi kui droogi (vastavalt Ravimiseaduse §8) käiberavimina aktsepteerimise teemal esile on tõstnud.

Ei ole vaja palju fantaseerida mõistmaks, et mustal turul ei saa sellist järelvalvet mitte iialgi olla. Parimal juhul saab loota, et „ravi“-kanepi kasvajata pole toodet pestitsiididesse uputanud või üle väetanud — oluline on eelkõige kogus ja kasum.

Musta (turu) kanepit tervisehäda leevenduseks kasutavad patsiendid väärivad paremat olukorda. Eestis tammuvad praegu juriidilises lõksus paljud inimesed, olgu nendeks paratsetamooliga seedekulgla epiteelkoe hävitanud kroonilise valu patsiendid või hulgiskleroosihaiged, kelle valulikke spasme kannabinoidid leevendavad ja neil paremini magada aitavad. Või neerupuudulikkusega patsiendid, kes iganädalselt dialüüsimasina külge ühendatakse ja kelle elukvaliteet on masendav. Või reumaatikud, kel liigesevalud magada ei lase. Või selgroovigastusega patsiendid, kes tervisehäirega kaasnevaid neuropaatilisi valusi leevendavad. Või vähihaiged, kes keemiaravi tõttu süüa ei suuda, kaalu kaotavad ja valusid kannatavad. Mõnikord räägivad nad omaalgatuslikust ravist ka arstiga, teinekord löövad araks, kartes arstipoolset tembeldamist narkomaaniks või, veel hullem, politseid.

Aga isegi kui sellistel teemadel arstiga räägitakse, siis kaugele ei jõuta. Kanep puudub ametlikest ravijuhenditest, kannabinoidpreparaatide adekvaatselt tõendatud näidustuste hulk on väike, kardetakse meediat ja “kahtlase” ravi määramisest johtuvat avalikku kära, kaasnevat bürokraatiat ja pretsedentide vähesust. Ent mitte ühegi patsiendi jaoks ei ole kanep olnud esmane raviviis, vaid viimane õlekõrs, mis vähegi aitab. Kõige näotum on selle juures asjaolu, et mujal maailmas nähakse probleemi, otsitakse toimivaid lahendusi ja viiakse neid ellu, meie aga aiva peidame ja eitame.

Viimatiseks murettekitavaks näiteks ametkondlikust udutamisest on Postimehes viidatud Ravimiameti „ekspertarvamus“, mille allikat ei mainita. Tõenäoliselt rajaneb Ravimiameti seisukoht 2015. aasta jaanuaris ajakirjas „Eesti Arst“ avaldatud artiklile „Kanep — uimasti või ravim?“, mille autorid (samuti allikale viitamata) väidavad, et ravikanepi kvaliteeti pole võimalik kontrollida. Leiame, et ametliku seisukoha kujundamine ravikanepi küsimuses põgusa, eelkõige rekreatiivkanepi ohtudest lähtuva ülevaateartikli põhjal, eriti kui seisukoha keskne argument on põhjendamatu ja viitamata, on ennatlik ja ebapädev.

Seda, et kanepiürt on nüüdisaegses ravimiregulatsioonis erijuhtum, ei eita keegi. Kuni aga selleks ellu kutsutud ametkonnad, sh Sotsiaalministeerium ja Ravimiamet ei tunnista, et eristaatusesse on kannabinoidravi sunnitud kanepikeeluseaduste tõttu, ning olukorra lahendamiseks eelkõige patsientide jaoks rahuldaval moel praktilisi samme ei astu, püsib senine mudel, mis suunab patsiente mustale turule kahtlase päritolu ja koosseisuga kanepit hankima.

MTÜ Ravikanep juhatuse liikmed
Mart Kalvet,
Siim Erik Siimut

Tervitame arvamuste paljusust ja sõnavabaduse vastutustundlikku pruukimist

MTÜ Ravikanep saatis täna, 28. oktoobril Eesti meediakanalitele järgmise pressiteate.

Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse esimehe Margus Allikmaa hiljutise avalduse valguses, mis kutsub ERR-i ajakirjanikke üles kanepituru reguleerimise teemat ignoreerima, peame vajalikuks täpsustada MTÜ Ravikanep eesmärke ja hoiakuid.

Meie hinnangul on Eesti meediakanalid, ERR nende hulgas, pööranud viimastel aastatel nii kannabinoidmeditsiini kui ka rekreatiivkanepiga seonduvale keerulisele probleemistikule üha rohkem üha konstruktiivsemat tähelepanu, eriti arvestades polariseerivaid dogmasid, üldist võhiklikkust ja aastakümnete vältel ülespiitsutatud hirme, mis kanepipoliitika teemalises avalikus arutelus tooni andma kipuvad.

Seetõttu hämmeldasid meid nii hr Allikmaa üleskutse “kanepikõne” tsenseerimisele kui ka ERR-i eetikanõukogu esimehe Tarmu Tammerki avaldus, mis kanepituru reguleerimise mittekeelustamispõhiste võimaluste teemalise arutelu boikoteerimist toetas. Me mõistame muret, mida muu maailma uimastipoliitikas toimuvad pöördelised muutused tekitavad senise olukorraga harjunud ja leppinud kodanikes ja ametnikes, kuid pea liiva alla peitmine ja probleemide mainimisest hoidumine pole meie hinnangul kunagi aidanud probleeme vähendada.

Vastuses uimastipoliitika tõenduspõhist reformimist pooldava poliitiku Jevgeni Krištafovitši äsjasele arupärimisele põhjendas hr Allikmaa boikoteerimis-üleskutset murega laste pärast. “Iga nii-öelda “asjalik arutelu” kanepi teemal taandub lõpuks kanepi tarbimise reklaamiks, sest pooldajad püüavad igal moel tõestada, et kanep on täiesti ohutu,” sedastas ERR-i juhatuse esimees. “Seda kuulevad lapsed ja saavad kanepi tarbimiseks ainult julgustust. Ja see on vesi kanepiga äritsevate kriminaalide veskile.”

MTÜ Ravikanep pole kunagi väitnud, et kanep on täiesti ohutu. Meie pragmaatiline seisukoht keelustamise küsimuses on hoopis, et kuna kanepi keelustamine ja ka ravimina käibelt kõrvaldamine pole kunagi kusagil soovitud eesmärke saavutada aidanud, vaid ainult kanepiga seonduvaid ohte võimendanud, tuleks proovida muid lahendusi. Patsientide esindusorganisatsioonina ei prioritiseeri me aga rekreatiivkanepit; meie suuremaid muresid ja tugevamaid tegutsemise ajendeid on faktide valguses üha ilmsemaks muutuv asjaolu, et lauskeelustamine rikub kannabinoidravi näidustusega patsientide huve, soodustab nende läbikäimist kurjategijatega, suurendab ühiskonna haiguskoormust ning stigmatiseerib ja marginaliseerib nii probleemseid kui ka mitteprobleemseid uimastitarvitajaid. Lauskeelustamise kõrval muude võimaluste üle arutlemist keelates muutuks ERR osaks probleemist.

Avaldame lootust, et Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanikud lähtuvad mitmetahuliste, nüansikate ja arvestatavat osa üldsusest puudutavate teemade käsitlemisel edaspidigi eelkõige Eesti Rahvusringhäälingu seadusest ja avalikust huvist, mitte alusetust moraalipaanikast. MTÜ Ravikanep on alati valmis seda valdkonda avalikes teabekanalites kommenteerima, ahvatlemata kedagi kanepit või muid psühhotroopseid ravimeid ilma arsti ettekirjutuseta tarvitama.

Kuna uimastite reklaamimine ja nende tarvitamisele ahvatlemine on Eestis seadusega keelatud ning väidete levitamine, nagu oleks kanep või muud psühhoaktiivsed ained täiesti ohutud, pärsib adekvaatse, kallutamata kanepialase teabe vahendamist üldsusele, juhib MTÜ Ravikanep Eesti meediakanalite, sealhulgas ERR-i tähelepanu üles seadusevastaste elektrooniliste kommentaaride kustutamise võimalusele.

 

MTÜ Ravikanep juhatuse liikmed
Mart Kalvet
Siim Erik Siimut

Postimees avaldas põhjaliku kokkuvõtte kannabinoidravist

Meil on hea uudis — Postimehe terviselisa avaldas äsja MTÜ Ravikanep juhatuse liikme Siim Erik Siimuti põhjaliku kirjutise kanepi ja selle toimeainete kasutamisest nüüdismeditsiinis. Kokkuvõtlik artikkel tutvustab endokannabinoidsüsteemi olemust ja selgitab, miks ja kuidas kehavälised kannabinoidid tervist mõjutavad. Soovitame artiklit kõigile, keda huvitavad kannabinodiravi hetkeseis ja tulevikuväljavaated.

[H]oolimata asjaolust, et kanepit on mitmesuguste vaevuste leevendamiseks ja ka psühhoaktiivse toime tõttu kasutatud juba aastatuhandeid, on alles viimase paarikümne aastaga saadud jälile taimes sisalduvate fütokannabinoidide peamistele toimemehhanismidele.

Nimelt avastati suuresti tänu kanepi psühhaoktiivsete mõjude uurimisele täiesti uus rakumembraani osadest sünteesitud molekule ja nende retseptoreid hõlmav signaalivõrgustik meie endi kehas — endokannabinoidsüsteem (EKS). Tuleb välja, et see süsteem on seotud organismi väga paljude funktsioonidega, näiteks valu, põletikuliste protsesside, söögiisu, mälu, närvide signaaliülekande, une, ärevuse ja meeleoluga.EKSi mõjutamine kehaväliste ainete, näiteks kanepiõisikutes ohtralt leiduva Δ9-tetrahüdrokannabinooliga (THC-ga) avab seega «uue» võimaluse leevendada teatud vaevuseid põhimõtteliselt teistmoodi kui see on võimalik seniste ravimitega.

Täismahus on artikkel loetav Postimehe terviselisas.
 

MTÜ Ravikanep liitus kanepipatsientide ühenduste rahvusvahelise organisatsiooniga ÜRO uimastikonventsiooni muutmiseks

IMCPC_delegaadidKanepiravi näidustusega patsiente esindavad ühendused 13 riigist, nende hulgas MTÜ Ravikanep, asutasid tänavu 4.–7. märtsil Prahas toimunud konverentsil „Ravikanep ja kannabinoidid: poliitika, teadus ja praktiline meditsiin“ katusorganisatsiooni IMCPC (International Medical Cannabis Patient Coalition; ravikanepipatsientide koalitsioon). Esimese aktina ratifitseeris koalitsioon ÜRO-le adresseeritud deklaratsiooni, mis kutsub riikide ühendust üles muutma suhtumist meditsiinilisse kanepisse. Deklaratsiooni annab sel nädalal Viinis ÜRO narkootiliste ainete komisjonile CND üle Tšehhi esindaja ja rahvusvahelise uimastipoliitika komisjoni GCDP saadik Pavel Bem.

„Viimaks on loodud rahvusvaheline juriidiline keha, mis eri riikide ravikanepipatsientide organisatsioonide tegevust koordineerida suudab,“ avaldas sammu üle heameelt konverentsil osalenud MTÜ Ravikanep teaduskoordinaator Siim Erik Siimut. „See, et kanep paigutati kõige rangemalt reguleeritud ainete nimekirja enne selle toimeainete avastamist, rääkimata toimemehhanismide tundmisest, on naeruväärne. Õnneks on lähiaastatel oodata loogilisi muutuseid ka rahvusvahelisel tasemel.“

1961. aastal määras ÜRO ravikanepile praegu kehtiva liigituse, vaagimata kanepi raviomadusi kinnitavaid teaduslikke ja kliinilisi tõendeid. Suuremas osas maailmast on kanepipõhised ravimid patsientidele kättesaamatud. Kuna riikide valitsused lähtuvad seaduste jõustamisel ÜRO konventsioonidest, riskivad kanepit raviotstarbel kasutavad inimesed kriminaalkaristustega, seda ka haiguste puhul, mille vastu kanep tõhusat või kõige tõhusamat ravi pakub. Taoline aegunud poliitika on vastuolus ÜRO missiooni ja paljude selle ametlike seisukohtadega inimõiguste küsimuses, sh elementaarse tervishoiu tagamise osas.

Nüüdisajal peetakse kanepit tõhusaks ravimiks paljudele meditsiinilistele probleemidele, k.a neuroloogilistele häiretele, neuropaatilisele valule ja iiveldusele. Maailma tervishoiuorganisatsioon WHO andis 2014. aastal hinnangu seni kogutud tõenditele kanepi ravitoimete kohta ning soovitas ÜRO-l vaagida kanepi ümberklassifitseerimist. Üks ümberhindamise põhjendustest on riskide vaagimine, kuna kanepi praegune liigitamine opioididega võrdselt ohtlike ainete klassi pole mõistlik. Kui WHO hinnangul sureb opioidide tarvitamise ja kuritarvitamise tõttu igal aastal umbes 69 000 inimest, siis otseselt kanepipruukimisest johtuvaid surmasid pole kunagi täheldatud.

Ravikanepi näidustusega patsiendid kõikjal maailmas on pidanud taluma kanepiravi vallas tehtud meditsiiniteaduslike edusammude ja aegunud rahvusvahelise seadusandluse vaheliste kääride negatiivseid tagajärgi. Riiklike ravikanepipatsientide organisatsioonide liitumise eesmärk on luua IMCPC kujul ühine platvorm rahvusvaheliste ametkondadega suhtlemiseks. ÜRO-le adresseeritud resolutsioon on IMCPC esimene ametlik akt.

Ravikanepipatsient ja patsiendiõiguste aktivist, IMCPC kaasasutaja ja ühenduse Americans for Safe Access juhataja Steph Sherer sõnastas koalitsiooni esmased tegevussuunad: „Ravikanepi kasutamist reguleerivad rahvusvahelised lepped ja riiklikud seadused peaksid rajanema teadusel. Kanepitaime ravitoime on inimkonnale tuttav olnud sajandeid ning viimase kolmekümne aasta vältel tehtud teaduslikud avastused kinnitavad nüüdseks seda ajaloolist kogemust. Praegu kehtivad seadused teevad paljudele riikidele äärmiselt keeruliseks nende kodanike vajadustele vastavate seadusandlike meetmete ja programmide loomise. Riikidest nagu USA on silmakirjalik jätkata ÜRO ravikanepi-vastase seisukoha toetamist ajal, mil nende endi piires toimivad meditsiinilise kanepi programmid. ÜRO konventsioonid vajavad nüüdisajastamist. Meie, patsiendid, palume ÜRO-l tagada meile samasugused õigused nagu on tagatud kõigile teistele inimestele.“

„Lõhe kanepiravi puudutava seadusandluse ja praktika vahel on Eestis murettekitav,“ kommenteeris liitumist MTÜ Ravikanep juhatuse liige Mart Kalvet. „Kanepi meditsiiniline kasutamine on lubatud, kuid retsepte välja ei kirjutata, kuna puuduvad pretsedendid ja sageli ka meditsiiniline pädevus. Seetõttu on eriti rõõmustav, et Eesti ravikanepipatsientide eestkosteorganisatsioon on IMCPC asutajaliige ja kuulub ka koalitsiooni haldusnõukogusse. Eesti kanepipatsientide õiguste eest võideldakse nüüdsest rahvusvahelisel tasandil.“

Selleks, et kanepi ümberklassifitseerimise protsess alata saaks, peab 9.–13. märtsini Viinis kogunev ÜRO narkootiliste ainete komisjon CND esitama ettepaneku küsimuse lisamiseks eelseisva 2016. aasta ÜRO peaassamblee erakorralise uimastiteemalise istungjärgu UNGASS päevakorda. Huvirühmade koondis toimetab IMCPC deklaratsiooni sel nädalal Prahast Viini.

12. märtsil ühines Eesti ravikanepinäidustusega patsientide esindusorganisatsioon MTÜ Ravikanep ka kanepipoliitika reformimise ühendusega MTÜ Eesti Kanepiliit.

Ravikanepipatsientide rahvusvahelise koalitsiooni IMCPC Praha resolutsioon ravikanepi ja selle saadustega ravitavaid haiguseid põdevate inimeste õigustest

Meie, ravikanepipatsientide esindusorganisatsioonid 13 riigist, mis 2015. aasta 4.–7. märtsil Prahas toimunud konverentsil „Ravikanep ja kannabinoidid: poliitika, teadus ja praktiline meditsiin“ kokku said ning ravikanepipatsientide rahvusvahelise koalitsiooni IMCPC asutasid, koostasime deklaratsiooni pöördumisega kõigi riikide ja nende saadikute poole, kes võtavad osa ÜRO peaassamblee 2016. aasta erakorralisest uimastiteemalisest istungjärgust UNGASS 2016 ning taotleme selle tunnustamist ja lisamist UNGASS 2016 deklaratsioonile.

Meie, patsiendid, kes on hõlmanud kanepi oma ravirežiimi või kes sooviksid seda teha, kuid kellel puudub seaduslik juurdepääs meile näidustatud ravimile,

avaldame toetust

 • ÜRO peaassamblee 1948. aasta 10. detsembril vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsioonile, eriti selle 25. paragrahvi esimesele artiklile [1], millega tagatakse õigus vajalikule arstiabile;

• 1950. aasta 4. novembril vastu võetud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile;

• 1961. aasta 18. oktoobril vastu võetud Euroopa sotsiaalhartale;

• 1966. aasta 16. detsembril vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisele paktile;

• 1981. aasta 28. jaanuaril vastu võetud isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsioonile;

• 1989. aasta 20. novembril vastu võetud lapse õiguste konventsioonile;

• Euroopa Nõukogu inimõiguste ja biomeditsiini konventsioonile [2];

• ÜRO erivoliniku Anand Groveri 2010. aasta aruandele „Igaühe õigusest kehalise ja vaimse tervise kõrgeimale võimalikule standardile“;

• ning mitmete kehtivate ÜRO deklaratsioonide kolmele aluspõhimõttele, mis sätestavad täpsemalt, et:

  1. riikidel on kohustus tagada oma kodanikele õigus saada vajalikku arstiabi. Kui riigid pole mingil põhjusel suutelised seda õigust tagama, kohustub selle vastutuse endale võtma rahvusvaheline kogukond;
  2. riikidel on kohustus tagada kõigi kodanike vastavate õiguste sõltumatus riiklikest aktidest;
  3. need õigused on tagatud kõigile kodanikele sõltumata nende rassist, usutunnistusest, soost, vanusest ja ühiskondlikust või muust staatusest.

Tuletame meelde, et

• kõigi rahvusvaheliste (ÜRO) konventsioonide ülim ja elementaarne eesmärk on kaitsta inimeste heaolu;

• kanepit ja selle saaduseid on teadaolevalt kasutatud mitmesuguste tervisehäirete raviks vähemalt 8000 aastat;

• kanepi toksilisus nii akuutsete kui ka krooniliste toimete juures on äärmiselt madal ning teadaolevalt pole olemas mitte ühtegi tüüpi kanepit, mida inimesel oleks tehniliselt võimalik manustada surmavas koguses;

• teadusuuringutega kogutakse üha rohkem tõendeid ravikanepi tõhususe kohta paljude haiguste, millest suur osa kurnavad organismi ja põhjustavad töövõimetust, mitmesuguste sümptomite ja sündroomide ravis;

• üha arvukamad teaduslikud uuringud kinnitavad, et tänu bioloogilist homöostaasi praktiliselt kõikidel tasanditel soodustavale mõjule ravivad kanep ja kannabinoidid lisaks sümptomite leevendamisele tõhusalt ka mitmete haiguste põhjuseid;

• nüüdisaegsed teadusuuringud on näidanud, et kanep võib aeglustada selliste ränkade haiguste nagu Alzheimeri tõbi ja parkinsonism kulgu ning peatada HI-viiruse levimise ja vähirakkude jagunemise; et sellel on nii põletikku alandav kui ka valuvaigistav toime; et see võib leevendada epilepsia, posttraumaatilise stressisündroomi ja hulgiskleroosi sümptomeid; et sellest on abi depressiooni, ärevushäire ja muude vaimse tervise häirete ravis; ning et see võib parandada ajule traumade ja insuldiga tekitatud kahjustusi;

• maailma tervishoiuorganisatsioon WHO on tunnistanud kanepi peamiste aktiivsete ühendite kannabinoidide ravitoimet, s.h antidepressiivset, söögiisu soodustavat ning krampide ja lihasspasmide vastast mõju, ning kasulikkust astma, glaukoomi ning haigustega nagu vähk ja AIDS seonduva iivelduse ja oksendamise ravis;

• USA riiklik vähiinstituut on järeldanud, et kanepil on iivelduse ja oksendamise vastased (antiemeetilised) toimed ning sellest on abi vähipatsientide söögiisu soodustamisel, valude vaigistamisel ja une kvaliteedi parandamisel;

• Ameerika ravimtaimede farmakopöa AHP ja Ameerika taimsete toodete assotsiatsioon AHPA on töötanud välja kvalitatiivsed standardid kanepi kasutamiseks botaanilise ravimina;

• mitmetes riikides aset leidvad kanepi legaliseerimise eksperimendid on näidanud, et ravikanepi parema kättesaadavuse tulemuseks on opioidide üledoosisuremuse märkimisväärne kahanemine;

• legaliseerimisprogrammid rohkem kui 20 riigis ja USA osariikides kujutavad endast teejuhti kanepi meditsiinilise kasutamisega seotud seaduste ja poliitikate väljatöötamiseks;

• igal patsiendil on õigus vabalt valida talle sobivaid raviviise.

Me väidame, et

• asjaolu, et ÜRO 1961. aasta narkootiliste ainete ühiskonventsiooniga kanepile omistatud praegu kehtiv klassifikatsioon kontrollitud ainete nimekirjadesse I ja IV

  • takistab kanepi ja kannabinoidide uurimist ning
  • piirab märkimisväärselt kanepitaime ja selle toimeainete (fütokannabinoidide) kättesaadavust neile, kellel oleks sellest abi tervisehäirete ravimisel ja elukvaliteedi tõstmisel;

• ravikanepi kasutamise mittevõimaldamine patsientidele ja arstidele 60 aasta taguse võhikliku otsuse alusel on tekitanud karjuvalt ebaeetilise olukorra, mistõttu

• kanepi ja sellega seonduvate ainete hõlmamine ÜRO 1961. aasta ühiskonventsiooniga kehtestatud nimekirjadesse I ja IV on igand, mis õõnestab ÜRO tegevuse aluseid;

• kanepi hõlmamist ÜRO 1961. aasta ühiskonventsiooniga kehtestatud nimekirjadesse I ja IV pole enam võimalik jätkata olemasolevate teaduslike tõendite valguses (mida 1961. aastal ei pruukinud eksisteerida, kuid mis kahtlemata eksisteerivad aastal 2015).

Me soovitame

• hakata riiklikul ja rahvusvahelisel tasemel pöörama suuremat tähelepanu ravikanepi ja kannabinoidide põhisele arstiabile ja eriti nende teaduslikule uurimisele ning panustama neisse valdkondadesse rohkem ressursse.

Kutsume

• kõiki riike üles garanteerima kõigile ravikanepi näidustusega kodanikele ravikanepi ja selle saaduste stabiilse, turvalise ja taskukohase kättesaadavuse.

Nõuame,

• et 2016. aasta ÜRO peaassamblee erakorraline uimastiteemaline istungjärk kas

  • piirduks lihtsalt kanepi kõrvaldamisega 1961. aasta ÜRO ühiskonventsioonist, või
  • valmistaks ette, vaeks ja võtaks vastu teaduslikel tõenditel, inimõigustel ja ühiskondlikul heaolul rajaneva ÜRO erikonventsiooni kanepi küsimuses, ning
  • klassifitseeriks maailma tervishoiuorganisatsiooni WHO ettepaneku kohaselt kanepi ümber, teisaldades selle nimekirjadest I ja IV nimekirja III ja valmistaks täienduse korras ette spetsiaalsed regulatsioonid ravikanepi kasutamiseks, mis ei jäljendaks opioidide ja oopiumi raviotstarbelise kasutamise regulatsioone.

Prahas, 7. märtsil 2015.

[1] Igal inimesel on õigus sellisele elatustasemele, sealhulgas toit, riietus, korter, arstiabi ja vajalik sotsiaalne teenindamine, mis on nõutav tema enda ja perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks, ja õigus kindlustatusele tööpuuduse, haiguse, invaliidsuse, lesestumise ja vanaduse saabumise korral või mõnel muul elatusvahenditest ilmajäämise juhul inimestest endast olenemata põhjustel.

[2] Artikkel 2 — inimese esmatähtsus: inimese huvid ja heaolu on ülemad ühiskonna või teaduse ainuhuvist.

Vaikusemüüri murdumisest kodanikuühiskonnas Eesti kanepipoliitika näitel

Foto: Piret Räni

Foto: Piret Räni

Pühapäeval, 25. jaanuaril heade mõtete linnas Tartus Genialistide klubi laval seistes ja saali täitvat peademerd silmitsedes täitis mind väga tugev tunne, millele on keeruline tabavat nime leida. Selles emotsioonis leidus natuke härdust ja palju lootusrikkust ja tänulikkust ja ükskord-me-võidame-niikuiniid, aga ka kripeldav kild ehedat raevu. Umbes 120 poliitikahuvilist kokkutulnut näitasid ühest küljest, et meeliülendavalt suure osa jaoks valijaskonnast on Eesti riigi uimasti- ja kanepipoliitika piisavalt tähtsad, et veeta terve sombune pühapäev arutelusid, ettekandeid ja sõnavõtte kuulates. Teisalt aga varjutas mu rõõmu veidi vihameel selle üle, et taoliseid kogunemisi 21. sajandi Eestis üleüldse tarvis on.

Nagu ma pühapäeval ka laval puiselt kätega vehkides märkisin, olen kanepipoliitika kritiseerimisega avalikus ajakirjanduses tegelenud umbes seitse aastat — ajast, mil Tervise Arengu Instituudi propagandaportaal algatas kampaania „Sina ei tõmba kanepit, kanep tõmbab sind“ ning Rahvusringhäälingu uuriva ajakirjanduse lipulaev hakkas tootma õudusjutte sellest, kuidas iga nädal satub vaimuhaiglasse mitu õrnas eas päästmatult hulluks läinud kanepipruukijat. Mind ajendas nende aastate jooksul korduvalt sõna võtma ja ühe või teise riigiametniku või poliitiku või meediategelase jampslikke väiteid ründama just viha selle pärast, et meile selliseid nõtruseid silma ja kõrva ja ajju rammitakse. Meie endi raha eest, kurat võtku!

Nende aastate jooksul pole ma endale sageli lubanud lootmist, et mu kodumaal selles valdkonnas niipea midagi paremuse poole muutuma hakkab. Olen end ette valmistanud aastakümnete pikkuseks võitlemiseks uimastipoliitilise Berliini müüriga kaaskodanike ja rahvaesindajate peades, julgemata hoida pöialt reaalsetele tulemustele — sellele, et üldsuse arusaam muutuks, et valede- ja vaikusevalli ilmuksid mõrad, et mõistuspärast ja teaduspõhist uimastipoliitikat pooldavad poliitilised jõud hakkaksid seda poolehoidu avalikult väljendama.

Esimest korda tajusin, et minu pessimism ei pruugi olla põhjendatud, kui kodanikuühiskonna aktivist Elver Loho, veri ACTA-vastaste meeleavalduste korraldamisest vemmeldamas, tegi mulle kaks aastat tagasi ettepaneku hakata reformima Eesti kanepipoliitikat, alustades formaalselt legaalse ravikanepi tegelikkuses kättesaadavaks tegemisest. Et keegi seda üldse nii lihtsaks peab, tundus tol hetkel tobenaljakalt sinisilmne, ehkki soojendas südant. Loomulikult nõustusin tegema koostööd inimesega, keda aastakümnete eest tardunud, juurdunud ja seni vankumatult püsinud poliitiliste-ühiskondlike-meditsiiniliste tõekspidamiste ümbertõukamine ei heidutanud. Nii sündis mittetulundusühing Ravikanep — esimene organisatsioon Eestis, mis oli ülesandeks võtnud kanepitarvitajate õiguste eest seismise ja eestkoste.

Kui oleksin aimanud, kui palju meeleheitlikke pöördumisi meie tegevus poliitilise ja meditsiinilise kanepireformi tandril kaasa toob, oleksin võib-olla MTÜ asutamata jätnud. Olin pannud vaimu valmis selleks, et esimeste mõistlike sihtide saavutamine võtab vähemalt kümme aastat aega. Aga patsiendid, kellel pole enam muud lootust kui kannabinoidravi, ei saa kümme aastat oodata! Nad on raskelt haiged praegu kohe, nad kannatavad, kardavad ja surevad, kes aeglasemalt, kes kiiremini, siin ja praegu. Ja kirjutavad sellest meile, oodates abi. Ma teadsin ju varemgi, et kannabinoidravi ja kannabinoidide meelelahutusliku tarvitamise keelustamine on rängad rahvatervise vastased kuriteod, aga haigete, eriti vähi- ja hulgiskleroosipatsientide isiklikud lood ajasid mind meeleheiteauku ja kraapisid suure kühvliga muremulda peale. Olin hiljuti kaotanud vähile, insuldile ja tervele müriaadile põletikulistele, kesknärvisüsteemi laastavatele diagnoosidele lähedase inimese, kellel õigeaegne ravi taimsete kannabinoididega oleks võib-olla aidanud elada kauem — ja kindlasti elada oma viimased aastad inimväärikamalt, valuvabamalt ja selgema mõistusega. Nüüd järsku oli mul turjal terve postkastitäis sama süngeid ja süngemaid juhtumikirjeldusi. Inimesi, kellel oli kannabinoidravi vaja kohe, viivitamatult, et päästa veel, mis päästa annab — ja mina ei saanud neid aidata muul moel kui jagades lubadusi, et võib-olla kunagi mitme aasta kauguses tulevikus kirjutab mõni arst mõnele sama murega saatusekaaslasele reaalselt välja kanepiürdi või -preparaadi retsepti.

Lämmatav lootusetusevaip ilmutas veidi sulamismärke mullu mais enne Europarlamendi valimisi, kui poliitiliselt kahtlaseks peetavat kanepiteemat julgesid reformimeelselt jutuks võtta mõned Brüsselisse pürgivad rahvaesindajad nagu üksikkandidaadid Silver Meikar, Olga Sõtnik, Rene Kuulmann ja Andres Inn, Iseseisvuspartei nimekirjas kandideerinud Juku-Kalle Raid, Eestimaa Roheliste esindaja Marko Kaasik ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kandidaat Randel Länts, nagu ka Eurokodanike debatil süvitsi arutlema nõustunud ja kannabinoidravi võimaldamise vajadust hästi mõistnud poliitikud Eerik-Niiles Kross ja Igor Gräzin. Meie survestamine oli andnud tulemusi! Seda hoolimata mainekatest arstidest, kes väitsid meedias sirge näoga, et Eestis polegi kannabinoidravi näidustusega patsiente ja isegi kui neid oleks, ei sooviks uimastavat kanepiravi saada patsiendid ise, või kui, siis sõltuvuse rahuldamiseks, kuna kanep on ohtlik narkootikum.

Mõra, millest juba veidi valgust läbi paistis, lõi lootusetusemüürisse mullu MTÜ Ravikanepi tellitud, avalikkuse annetustest rahastatud ja portaaliga Nihilist.FM koostöös intensiivselt kajastatud meelsusuuring Eesti mainekamalt gallupiettevõttelt TNS Emor, mille andmeil eelistab vapustavalt suur osa — suisa 67 protsenti — Eesti valimisealistest kodanikest kanepituru riiklikku kontrollimist ja reguleerimist legaalsete psühhoaktiivsete ainete turgude eeskujul praegusele musta turu omavolile.

Seda, et meil võib õnnestuda tänavu vaikuse- ja valedemüürist paar päris kopsakat tellist välja kangutada, sisendas veelgi tungivamalt Tallinnas jaanuaris toimunud aruteluring „Kanepikohvik vol 1“, mis hoolimata ülinapist etteteatamisest tõi kohale rohkem aktiviste ja poliitikuid kui 25-kohalise laua ümber ära mahtus. Eestimaa Rohelised Aleksander Laane ja Olev Tinn ning Vabaerakonna nimekirjas kandideeriv Jevgeni Kristafovitš ilmutasid igati veenvalt valmisolekut Riigikogusse valituna Eesti uimasti- ja karistuspoliitikat inimnäolisemaks muutma hakata. 

Seda, et meie ponnistustel on toetajaid ka arstide hulgas, mõistsin päev enne Tartu „Kanepikohvikut vol 2“, kui tutvustasin koos TTÜ molekulaardiagnostika töörühma liikme Siim Siimuti ja California ravikanepi-algatust ilmale tuua aidanud aktivisti Carlos Aguilaga kümnekonnale asjast huvitatud diplomeeritud arstile kannabinoidravi aluseid ja kanepiretseptide väljakirjutamise vajadust. Kui olete kunagi mõne valdkonna esindajaid milleski veenda üritanud, olles ise valmistunud nendepoolseks uskumatuseks ja paindumatuseks, ja leiate selle asemel eest uutele ideedele avatud, teadmishimulised ja arukaid küsimusi esitavad spetsialistid, võite ette kujutada, et lubasin endal jälle tunda kenakese portsu lootust. See müür ei jää igavesti püsima, sest mõned neist, kelle käes on tõeliselt tõhusad passiivvõitlusrelvad — meditsiiniline pädevus ning voli patsiendile vajalikke ravimeid soovitada ja välja kirjutada — on meiega samas leeris! 

Marko Kaasik (Eestimaa Rohelised), Gea Kangilaski (SDE), TTÜ magistritudeng Siim Siimut ja artikli autor Tartus Genialistide klubis üritusel "Kanepikohvik vol 3", taustal Henrik Aaviku (IRL) videotervitus.

Marko Kaasik (Eestimaa Rohelised), Gea Kangilaski (SDE), TTÜ magistritudeng Siim Siimut ja artikli autor Tartus Genialistide klubis üritusel “Kanepikohvik vol 2”, taustal Henrik Aaviku (IRL) videotervitus.

Pühapäevasel Tartu üritusel jõudis see kõik minu jaoks kulminatsiooni. Ma rõõmustasin koos kogunenud rahvaga, koos patsientidega, kellel on keelatud kanepiravist abi olnud. Elasin kaasa Eesti Kanepiliidu juhatuse liikmeile, kes silmade särades üritust juhtisid. Neelasin pisaraid koos kodanikega, kes jagasid õõvastavaid kogemusi tülgastavatest kokkupuutumistest kriminaalpolitseinike, menetlejate ja prokuratuuri esindajatega. Plaksutasin julgetele kevadpääsukestele Eerik-Niiles Krossile (Reformierakond), Olga Sõtnikule ja Mihkel Rauale (SDE), Henrik Aavikule (IRL) ja Jevgeni Kristafovitšile (Vabaerakond), kes kokkukogunenuid videopildi vahendusel tervitasid ja meie üritusele toetust avaldasid, ning kahele kandidaadile, Gea Kangilaskile (SDE) ja Marko Kaasikule (Eestimaa Rohelised), kes leidsid võimaluse isiklikult kohale tulla ja oma progressiivseid uimastipoliitilisi vaateid rahva ees kõhklematult väljendada. Ma nautisin mõnusate inimeste seltskonda, kelle jaoks polnud mingi probleem oma lemmiktaime tarvitamisest heakorra huvides ja provokatsioonide ennetamise korras päevakeseks loobuda. Hõiskasin sisimas rõõmust, nähes, kui tähelepanelikult kuulas saalitäis rahvast äärmiselt teadustihedat, erialaterminoloogiast nõretavat ettekannet kõikide meie elundite ja süsteemide tööd mõjutava endokannabinoidsüsteemi ehitusest ja närvihaigetest laborihiirtest, keda esimeste elusolenditena sõjajärgses Eestis on ametlikult kannabinoididega ravitud.

Mul pole enam hirmu selle ees, et mõned riigiaparaadi esindajad, kelle isiklikke või ametkondlikke huvisid kanepi liberaliseerimine ohustab, mind kriminaalse koguse uimastitega süüdi lavastavad — ei, selle jaoks on meid juba liiga palju ja meie hääl liiga hästi kuulda, usun. Mul on hoopis hirm jälle, pärast nii pikka aega hammastekiristamist ja pelgalt põhimõtete najal ülesmäge-vastuvoolu rühkimist, päriselt lootma hakata. Sest kindlasti ei suju kõik meie püüdlused edaspidi samamoodi lepse reega ja tormiliste kiiduavalduste saatel nagu äsja Tartus. Bürokraatlikke ja ideoloogilisi rahne, mille otsa komistada ja pea puruks kukkuda, on teaduspõhise kanepipoliitika teel nii meil kui mujal veel hulgaliselt. Lootus pole selles karmis mängus maksmiseks mõistlik valuuta — see on liiga habras ja loobujale alati kallim kui võtjale.

Aga vähemalt ei tunne ma end oma ettevaatliku lootusega enam üksi. Teised kanepiaktivistid ei ole enam üksi — MTÜ Eesti Kanepiliit (veebileht valmimisel) ootab kõigi hakkajate kodanike liitumisavaldusi. Patsiendid pole varsti enam üksi — arstid, kes soovivad kannabinoidravi alaseid teadmisi omandada ja rakendada, on Eestis olemas ja tegutsemisindu täis. See küünarnukitunne on väärt rohkem kui ühegi lootusevampiirist aparatšiku õelutsemine. Me teame, et meil on õigus. Meid ei ole vähe. Meiega on helged pead ja teaduslik meetod, tõde, õigus ja vabadus. Neil pole muud kui hirm ja õõnsaks kulunud vanad valed. Ükskord nad kaotavad niikuinii.

Ja endokannabinoidsüsteem ja inimeste tervis võidavad, nagu on võitnud miljardid kanepipruukijad tuhandete aastate jooksul. Ja surm ei jää valitsema.

Kohtumiseni veebruaris Tallinnas „Kanepikohvikus vol 3“!

MTÜ Ravikanep tänab lahkeid annetajaid

Foto allikas: ansamed.info

Foto allikas: ansamed.info

Käesolevaga kuulutab mittetulundusühing Ravikanep kanepiteemalise meelsusuuringu rahastamiseks korraldatud korjanduse lõppenuks. Turu-uuringute ettevõte TNS Emor on teie annetatud veidi vähem kui 2000 euro eest läbi viinud põhjaliku läbilõikelise rahvaküsitluse, mille tulemusi esitleme 2015. aasta jaanuaris.

Avaldame südamlikku tänu kõigile, kes uuringut annetustega toetasid, selle kohta teavet jagasid, korjandusega seotud artikleid lugesid ja levitasid või muul moel uimastireformi vajalikkust Eesti üldsusele teadvustada aitasid.

Eraldi soovime esile tõsta Kaur Kenderi panust, kes pakkus küsitluse toetamiseks välja võimaluse uimastipoliitika-teemalise artiklisarja (1234567891011) avaldamiseks veebi-kultuuriajakirjas Nihilist.fm ja rahastas heldelt korjandust.

Temaatilise pressikonverentsi täpse toimumisaja ja teated järgmiste sammude kohta avaldame MTÜ Ravikanep veebilehel ja veebiajakirjas Nihilist.fm.

Lugupidamisega,

 

Mart Kalvet,

MTÜ Ravikanep juhatuse liige